Tere kallid lugejad!
Minu esimene aasta Austraalias on nüüd ametlikult läbi saanud ja teine aasta jookseb - rahuliku sörgiga, sest kiiret pole veel kuskile. Selle ühe aasta jooksul on nii mõndagi nähtud, nii mõndagi juhtund ja paarist kängurust ja palmist piltki mälestuseks tehtud. Niisiis plaanisin kirjutada ühe pikema kokkuvõtte, et valgustada natuke minu siiatuleku tagamaid ja üleüldse, kui palju minu sisekosmos selle ühe aasta jooksul muutunud on. Ma tean, et minu sõpruskonnas ja ka minu sõprade sõprade hulgas on neid inimesi, kes ei aktsepteeri seljakotiränduri elustiili ja sestap ma nüüd püüangi natuke ka TEIE keeles rääkida, et ka kõige juhmardim juhmard seljakotirändurite maailmast midagigi aru saaks. Kuigi Triin ütles mulle selle mõtte peale, et ega loll ei saa nagunii midagi aru ja tema ajab ikka oma joru edasi ja kui päris aus olla, siis selles on tal sada protsenti õigus! Pealegi Triinul on kõrgharidus ka omandatud, nii et ju ta ikka teab, mis ta suust välja ajab.
Ühe mitte just nii väga tuntud Eesti räppari laul algab sõnadega: "kõikjalt kuuldub hõikeid, et elu on liiga lühike ja seda ühes kohas veeta on marutühine". Veel aasta aega tagasi minu kõrvad seda lauset sellest loost kinni ei püüdnud, aga mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda enam see lause mind kummitama jääb.
Ma olin just parasjagu kooli lõpetamas, aktuseni oli jäänud veel loetud päevad ja Tallinna hipodroomi kõrvale oli veel mingisugune saunamajake renditud, et seal siis ennast mõnusasti sassi kammida ja endiste koolivendadega vanu aegu heietada. Võib-olla oli tore õhtu, võib-olla mitte, tont seda enam mäletab, aga selge on see, et tuleviku suhtes polnud mul tol hetkel veel mitte ainumastki plaani ega unistust. Silmapiiril oli ainult nädalavahetus ja kõiksugu öölokaalid, kus hommikutundideni tantsukingi sai kulutatud. Õnneks sain ma üsna kiiresti omale töö, aga see oli täpselt selline töö, kus ma juba hommikul ärgates hakkasin minuteid lugema, et millal ma tagasi koju saan. Järgmiseks mõtlesin ma sõjaväge proovida, sest poisist peab ju kuidagi mees saama ja relva võiks ju ometigi osata lahti võtta ja kokku panna. Mõeldud tehtud. Unustamatu kogemus minu jaoks ja vaieldamatult ka üks värvikamaid perioode minu senise elatud elu jooksul. Vahetult enne sõjaväge olime me Madisega natukene arutanud, et võiks ju ka maailma minna avastama ja astuda välja senisest mugavustsoonist, kus ema pesi pesu, isa maksis arved ja sõbrad ostsid õlut. Paraku tol korral see plaan läks meil aga vett vedama, sest minul oli vaja minna isamaad teenima. Seda mõtet me aga maha ei matnud, sest oli ju ette teada, et ühel heal päeval saab minust jälle vaba mees vabal maal ja juuksedki kasvavad ju kunagi pähe tagasi. Sõjavägi läbi, mudas mütatud, relvast tulistatud, kaevikud kaevatud. Saime Madisega jälle kokku, mõtlesime niipidi ja mõtlesime naapidi, aga välja me selle lõpuks mõtlesime - lähme Austraaliasse! Olgu pealegi, et seal on käinud juba tuhanded eestlased ja ilmselt lähevad sinna veel tuhanded eestlased, aga meie polnud seda mandrit ju veel oma silmaga näinud. Aruküla puud ja põõsad olid meil juba ammu selgeks õpitud, aga nende teadmistega võib ainult mõnes kohalikus viktoriinis osaledes laineid lüüa.
Suve lõpus tegime me omale viisad ja natuke aega hiljem ostsime ka lennupiletid ära. Lennuk väljus kahekümnekuuenda novembri õhtul ja osad sõbrad tulid veel lennujaama head aegagi ütlema. Aitäh teile, kes te kohale viitsisite tulla. Teie näod ja nimed on mul veel endiselt väga hästi meeles. Tolleks hetkeks oli reisiärevus peaaegu olematu ja ainuke mõte oli, et saaks ometigi juba plätud jalga panna ja varbaga ookeanis sulistada. Kohale jõudes me seda muidugi ka tegime - ja mitte vähe. Et nüüd juttu mitte liiga pikaks venitada, siis ma katsun kuidagi sujuvalt kõik meie edasised toimetused ja tegevused vahele jätta, sest selle kohta olen ma juba niigi terve eelmise aasta blogi pidanud. Alustan hoopis uuelt taandrealt, hoopis teise nurga alt - vaatame, mis välja tuleb. Loodetavasti ma nüüd kellegi mõttelõnga sellega sassi ei aja. Pange järjehoidja vahele, kui muidu ei suuda.
Austraaliasse tulemine on imelihtne ja selle jaoks ei pea isegi korrutustabelit tundma, et omale viisa teha. Muudest haridustest rääkimata. Ka mina olen kohanud siin igasuguseid pätte ja kaabakaid, rumalaid ja veel rumalamaid, aga samas võin ma julgelt öelda, et siia tulevad ka väga heal elujärjel olevad inimesed. Paraku meediasse jõuavad ainult need lood, kus keegi jälle kellegi rahadega jooksu pani ning sellepärast ongi tekkinud arusaam, et siia ainult eluheidikud kokku on sattunud. Jällegi vaidlen vastu. Eestlased saavad absoluutselt igas maailmanurgas millegiga hakkama ja kohe ongi Õhtulehe kaanelugu olemas. Alles täna lugesin ma ühte artiklit, kus keegi tark mees jälle kirjutas, et üha rohkem ja rohkem noori eestlasi põgeneb Austraaliasse hobusekakat koristama. Selle all peeti ilmselt silmas kõiki neid farmitöid, mis tuleb peaaegu igal seljakotiränduril ära teha juhul, kui ta ka teiseks aastaks siia jääda tahab. See on täpselt samasugune kohustus nagu peale sital käimist vee peale tõmbamine ja pidurdusjälgede likvideerimine. Seda võib ka mitte teha, aga suure tõenäosusega järgmine hädaline on siis väga pahane. Austraalia mõistes on see pahane tegelane valitsus, kes näpuga järge ajab, et kõik oma farmitöö kenasti ära teeksid. Aga kui nüüd kõik need marjakorjamised kõrvale jätta ja tuua välja hoopis need faktid ja tegurid, mis inimesi siia ajavad, siis iga normaalne inimene saab aru, et siin lihtsalt on PAREM ELU! Loomulikult ei käi see kõigi siinolijate kohta, sest paljud lihtsalt ei oska või ei taha või on lihtsalt saamatud. Samamoodi nagu koolis ei osanud mõni matemaatikat või keemiat. Enda kogemuste põhjal võin ma öelda, et viimased paar kuud minu elust on olnud ilmselt kõige murevabam elu üldse, mida ma tunda olen saanud. Ei mingit stressi raha pärast, töö pärast, tuleviku pärast - mõnus tunne on see. See nüüd muidugi ei tähenda seda, et ma tuleviku peale ei mõtleks, aga ma räägin oma hetkelisest seisundist. Eks inimesed on muidugi erinevad ja osadel läheb siin paremini, teistel jälle halvemini, aga suures osas oled ikkagi sina oma saatuse sepp! Lihtsalt natuke vähem halamist ja rohkem pingutamist. Selge on see, et niisama ei jookse siin midagi kätte.
Kirjutan natuke ka üleüldiselt sellest, mismoodi inimesed siin üksteisega suhtlevad ja kui palju teineteist aidatakse. Austraalias on väga loomulik see, et iga suvaline inimene sind tänaval tervitab ja küsib, kuidas sul läheb. Olgugi, et see kõik on väga pealiskaudne suhtlemine ja suure tõenäosusega sellel võõral vastutulijal pole tegelikult sooja ega külma sinu heaolust, aga lihtsalt see rõõmus hoiak teeb juba tuju heaks. Kõik te ju teate, kui tigedad on suurte kaubanduskeskuste poemüüjad Eestis ja suurem osa bussijuhtidest lööb alatasa uksed sinu ees viimasel hetkel kinni ja pealekauba näitab sulle peeglist veel keskmist sõrme ka. Näiteks Viru Keskuse uksest on juba siis häbi sisse astuda, kui sul uusi teksaseid või eriti uhket nutitelefoni ette pole näidata. Seevastu siin astuvad ka kõige räpasema töö tegijad sirge seljaga kaubanduskeskusesse ja lähevad otse kullapoodi abikaasale uhket jõulukinki ostma. Inimesi lihtsalt ei huvita, missugune üks või teine inimene välja näeb. On selles midagi nii hirmsat, kui inimesel veel raskest tööpäevast natuke saepuru pähe on jäänud ja pood talle tee peale jäi? Mõni targem inimene saab võib-olla aru, mida ma silmas pean, aga suurem osa tahaks minuga kindlasti vaidlema hakata. Ega ausalt öeldes minagi ei pannud seda kõike ennem tähele, aga nüüd aasta aega hiljem oskan ma juba väga hästi kõik need erinevused välja tuua.
Ka hommikused tööle sõitmised on väga huvitavad: esimese foori taga kostub kuskilt mustast maasturist Araabia räppi, teise foori taga on väike kaheukseline põrnikas pilusilmseid Aasialasi täis topitud, kolmanda foori taga istuvad väiksed unised India koolipoisid, punane täpp otsa ees - justkui snaiper sihiks neid otse kümnesse. Nii palju erinevaid inimesi ühes tavalises hommikuses ummikus. Veel huvitavam on muidugi mõnikord nendega väike vestlus maha pidada ja kuulata ära, mis neil oma elu kohta huvitavat rääkida on. Kõik see aitab juba paremini mõista, kui erinevad on inimesed ja kui erinevad on kultuurid.
Ohjah, ausalt öeldes olen ma juba viimased kuu aega üritanud mõelda, mis oleks need kõige olulisemad asjad, mille ma välja peaks tooma, et siinset elu teie jaoks natukenegi mõistetavamaks teha, aga paraku on paljud mõtted juba manaleteed läinud. Kõige lihtsam on vist ikkagi öelda, et omasilm on kuningas ja nii edasi ja nii edasi, aga see oleks kuidagi liiga lihtlabane selgitus kõige selle kohta, missugune siinne elu tegelikult välja näeb. Ma püüan nüüd oma suure arutelu kuidagi ära lõpetada ja lõpetuseks kirjutan veel paari lausega hetkelisest olukorrast.
Näiteks täna tegime me töö juures testi ja panime kraadiklaasi päikese kätte, täpselt selle koha peale, kus me tööd teeme ja maksimum, mis ma nägin oli 68 kraadi! Arvake ära, kas higi jooksis? Meeletu kuumus! Tööd on mul teha veel paar nädalat ja siis sõidame me Ivari ja Piiaga jõulupuhkusele - Karijini National Parki ja pärast seda mööda rannikuäärt Perthi tagasi. Kindlasti väga võimas roadtrip saab olema, teeme palju ilusaid pilte ja pärast topime terve facebooki neid jälle täis - nii nagu sellistel puhkudel kombeks on.
Viimasel ajal on palju uusi Aruküla inimesi juurde tulnud. Koosseisus Pikk Mart, Tiina, Anne-May, Katriin ja Grete. Grete pole tegelikult Arukülast, aga kuna Katriiniga koos ta siia tuli, siis liigitan ka tema sinna punti. Väga tore tüdruk on, aga ma ei saa temast väga palju rääkida, sest muidu teised plikad hakkavad jälle pläkutama. Eelmises blogis pidin tegelikult mainima, et Merle on ka viimasel ajal päris ilusaks läinud. Ausalt kohe, enam tal seda punkarisoengut pole ka. Nüüd ta näeb ikka nagu ilus naine välja, mitte nagu Villu Tamme. Panen nüüd sellele loole punkti ja lähen ära magama.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Wednesday, November 27, 2013
Friday, November 15, 2013
Kuum on!
Päike paistab, ilm on soe, muusika mängib, uksed on pärani lahti ja tüdrukud sätivad ennast randa. See tähendab ainult seda, et on laupäev ja suvi on juba ukse ees. Ametlik suvi algab tegelikult alles esimesel detsembril, aga kui temperatuuri vaadata, siis ei saa küll kuskilt otsast aru, et praegu kevad oleks. Paar päeva tagasi oli meil näiteks 37 kraadi varjus sooja, Eestis käivad lapsed ja rasedad sellise temperatuuri juures juba saunas. Tegelikult ma tahtsin oma jutuga praegu seda öelda, et ma kirjutan nüüd kähku paar rida ära ja siis torman randa!
Teatavasti kuu aega tagasi maandusid Ivar ja Piia Mai rohelisel mandril ja ilmselt sellest olekski kõige targem alustada, et siis hiljem enda tegemistest ka paari sõnaga rääkida.
Oli reede hommik, äratus oli pandud tavapärasest varasemaks, kui muidu. Pesin hambad, pesin pea, sõin paar banaani, tõmbasin kõhu sisse ja hakkasime lennujaama poole sõitma. Madis sõitis. Lennujaama jõudes parkisime auto sellise koha peale, kus me ta ka hiljem üles leiaksime ja tänu jumalale nii ka hiljem läks. Lennujaamas tuli meil umbes viisteist minutit oodata, selle aja jooksul ma oma elu üle eriti järgi ei mõelnud, sest polnud põhjust. Juba mõni hetk hiljem nägimegi Ivarit ja Piiat - karupüksid jalas ja suusamütsid peas, justkui Eestist oleksid tulnud. Tegelikult oli mul plaanitud, et kui ma seda kuulsat rallipaari (rallipaari sellepärast, et nii Ivar kui ka Piia on mõlemad autoga üle katuse käinud ja lisaks sellele on nad veel paar ka. Lihtsalt selgituseks neile, kes veel ei teadnud) näen, siis ma teen hästi tõsise näo pähe ja püüan neile näidata, et ma olen tohutult muutunud, aga kahjuks see üritus läks mul vett vedama. Muuseas üritus tähendabki tegelikult nurja läinud katset, nii et tehku nüüd igaüks omad järeldused, et miks mõned ÜRITUSED sitasti välja kukuvad. Aga see selleks, Ivarile ja Piiale mul muutunud mehe muljet jätta ei õnnestunud ja ausalt öeldes, kes see ikka aastaga nii palju muutub, et hiljem ära ei tunne. Ainult puberteedieas tüdrukud teevad aastas tuhat uut nägu omale ja siis kunagi hiljem ise imestavad, et "issand jumal, ma ei tunne ennast üldse ära siin". Ma teen ühe vahemärkuse, kui tohib. Nimelt päike on juba nii kõrgel taevas, et praegu toas passida ja blogi kirjutada on lausa patt ja vanasti võis selle eest isegi peksa saada! Ja pealegi mul tuli meelde, et Piia Mai kirjutab ise ka blogi, nii et mis ma siin ikka leierdan nagu katkine makk, mis kunagi vait ei jää. Ütlen lihtsalt seda, et mul on väga hea meel selle üle, et nad nüüd siin on ja hea meel oli ka kõik külauudised ära kuulata. Tuleb välja, et ma polegi millestki väga erilisest ilma jäänud. Austraalia on rallipaari jaoks väga hästi alanud, mille üle saab ainult head meelt tunda.
Kirjutan nüüd paari sõnaga enda tegemistest ka ja siis panen siit umbsest toast kähku jooksu. Hetkel ma töötan ühe perekonna juures, kes ehitavad omale uut maja ja just nimelt sedasama maja ma püsti panengi. Ma pole kunagi varem ühtegi maja pidanud ehitama, nii et jällegi uus kogemus minu jaoks. Võib-olla, kui see maja ükskord valmis saab, siis hakkan ma ka ehitajate hingeelu paremini mõistma. Maja peaks valmis saama umbes jõuludel, nii et mõnda aega mul veel tööd on. Aga ega ma uue töö leidmisega eriti pead ei vaeva, sest vanasõnagi ju ütleb, et kes otsib, see leiab. Töö käib esmaspäevast reedeni ja töötame umbes 50 tundi nädalas. Peale tööd käin ma tavaliselt jooksmas või siis puhkan niisama ja lasen leiba luusse. Kahel viimasel neljapäeval olen ma käinud ka saalijalgpalli mängimas. Kunagi sai paarile eestlasele mainitud, et ma olen väga huvitatud jalgpalli mängimisest ja nüüd siis lõpuks sai see ammune unistus ka teoks. Mäng toimub küll saalis ja reeglid on väga imelikud, aga parem kui mitte midagi, sest ausalt öeldes see oligi mul nüüd peale aastast pausi esimene kord, kui ma jalgpalli sain mängida. Sellel neljapäeval sain veel ühe toreda üllatuse osaliseks. Nimelt peale mängu tuli kohtunik minu juurde ja küsis, et kaua ma mänginud olen ja kas ma olen ka siin Perthis mõne meeskonna hingekirjas. Vastasin, et kahjuks ei ole, aga ma oleksin väga huvitatud sellest, kui saaksin end mõnda meeskonda sisse sokutada. Härra kohtunik naeratas meeldivalt ja ütles, et ole järgmine neljapäev ka kohal ja ma otsin sulle mõne meeskonna, kus ma siis mängima saaks hakata. Nüüd tuleb ainult pöidlaid peos hoida, et see kõik tõesti nii läheks.
Lisaks sellele heale uudisele leidis aset veel teinegi huvitav sündmus. Eelmisel nädalavahetusel käisime paadireisil ja nägime VAALASID! Kahjuks vaalade suurust, sorti, kaalu ega ka muid statistilisi andmeid ma nimetada ei oska, aga fakt on see, et ma nägin teda! Saba oli tal sama suur, kui Aruküla koolimaja ja kui see saba vastu vett litaka ära pani, siis vesi lendas peaaegu kuuni ja tagasi. Võimas, mis ma muud ikka öelda oskan. Panen blogi lõppu paar pilti ka vaalareisist, et te mind ikka usuksite. Siia juurde räägin kiirelt ühe nalja ka ära. Nimelt elavad siin kuskil meie ligidal kolm tüdrukut, kes rämpstoidust eriti ära ei ütle ja sellest tulenevalt on ka nende kaalunumber umbes sama suur, kui mõne eaka pensionäri vanus. Neid tüdrukuid hüütakse vaaladeks, aga mina seda nime neile ei pannud. Igatahes kui ma kodus rääkisin, et ma lähen vaalasid vaatama, siis meie maja Margus arvas kogu aeg, et ma lähen neid kolme tüdrukut vaatama ja siis ise veel imestas, et miks ma sellest nii vaimustuses olen ja mida seal üldse vaadata on?! Loll Margus. Vaala vaatamise organiseeris meile üks tüdruk nimega Kaia, kellega ma mõni aeg tagasi tuttavaks sain ja ta kutsus mind isegi oma sünnipäevale. Olen vist heas nimekirjas. Peale Kaia olid meiega kaasas veel tema sõbranna Anett ja Priidu. Priidu ja Anett on pruut ja peika, lihtsalt väike lisainfo. Toredad inimesed, ilusad ka. Aga vist aitab kah selleks korraks, kell on nüüd juba kaksteist, paras aeg välja minna.
Saladuskatte all võin öelda, et järgmise blogiga on mul natuke suuremad plaanid. Kahe nädala pärast saab meie Austraaliasse maandumise päevast täpselt aasta täis ja sellega seoses kavatsengi kirjutada, kui palju see üks aasta on mõjutanud minu arvamust väga paljude asjade ja inimeste suhtes. Kui palju see on avardanud minu silmaringi ja üleüldse, miks ma siia tulin. Aga kõigest sellest natuke pikemalt juba järgmisel korral. Täpset kuupäeva ma kahjuks lubada ei julge, aga loodetavasti selle kuu lõpus.
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Teatavasti kuu aega tagasi maandusid Ivar ja Piia Mai rohelisel mandril ja ilmselt sellest olekski kõige targem alustada, et siis hiljem enda tegemistest ka paari sõnaga rääkida.
Oli reede hommik, äratus oli pandud tavapärasest varasemaks, kui muidu. Pesin hambad, pesin pea, sõin paar banaani, tõmbasin kõhu sisse ja hakkasime lennujaama poole sõitma. Madis sõitis. Lennujaama jõudes parkisime auto sellise koha peale, kus me ta ka hiljem üles leiaksime ja tänu jumalale nii ka hiljem läks. Lennujaamas tuli meil umbes viisteist minutit oodata, selle aja jooksul ma oma elu üle eriti järgi ei mõelnud, sest polnud põhjust. Juba mõni hetk hiljem nägimegi Ivarit ja Piiat - karupüksid jalas ja suusamütsid peas, justkui Eestist oleksid tulnud. Tegelikult oli mul plaanitud, et kui ma seda kuulsat rallipaari (rallipaari sellepärast, et nii Ivar kui ka Piia on mõlemad autoga üle katuse käinud ja lisaks sellele on nad veel paar ka. Lihtsalt selgituseks neile, kes veel ei teadnud) näen, siis ma teen hästi tõsise näo pähe ja püüan neile näidata, et ma olen tohutult muutunud, aga kahjuks see üritus läks mul vett vedama. Muuseas üritus tähendabki tegelikult nurja läinud katset, nii et tehku nüüd igaüks omad järeldused, et miks mõned ÜRITUSED sitasti välja kukuvad. Aga see selleks, Ivarile ja Piiale mul muutunud mehe muljet jätta ei õnnestunud ja ausalt öeldes, kes see ikka aastaga nii palju muutub, et hiljem ära ei tunne. Ainult puberteedieas tüdrukud teevad aastas tuhat uut nägu omale ja siis kunagi hiljem ise imestavad, et "issand jumal, ma ei tunne ennast üldse ära siin". Ma teen ühe vahemärkuse, kui tohib. Nimelt päike on juba nii kõrgel taevas, et praegu toas passida ja blogi kirjutada on lausa patt ja vanasti võis selle eest isegi peksa saada! Ja pealegi mul tuli meelde, et Piia Mai kirjutab ise ka blogi, nii et mis ma siin ikka leierdan nagu katkine makk, mis kunagi vait ei jää. Ütlen lihtsalt seda, et mul on väga hea meel selle üle, et nad nüüd siin on ja hea meel oli ka kõik külauudised ära kuulata. Tuleb välja, et ma polegi millestki väga erilisest ilma jäänud. Austraalia on rallipaari jaoks väga hästi alanud, mille üle saab ainult head meelt tunda.
Kirjutan nüüd paari sõnaga enda tegemistest ka ja siis panen siit umbsest toast kähku jooksu. Hetkel ma töötan ühe perekonna juures, kes ehitavad omale uut maja ja just nimelt sedasama maja ma püsti panengi. Ma pole kunagi varem ühtegi maja pidanud ehitama, nii et jällegi uus kogemus minu jaoks. Võib-olla, kui see maja ükskord valmis saab, siis hakkan ma ka ehitajate hingeelu paremini mõistma. Maja peaks valmis saama umbes jõuludel, nii et mõnda aega mul veel tööd on. Aga ega ma uue töö leidmisega eriti pead ei vaeva, sest vanasõnagi ju ütleb, et kes otsib, see leiab. Töö käib esmaspäevast reedeni ja töötame umbes 50 tundi nädalas. Peale tööd käin ma tavaliselt jooksmas või siis puhkan niisama ja lasen leiba luusse. Kahel viimasel neljapäeval olen ma käinud ka saalijalgpalli mängimas. Kunagi sai paarile eestlasele mainitud, et ma olen väga huvitatud jalgpalli mängimisest ja nüüd siis lõpuks sai see ammune unistus ka teoks. Mäng toimub küll saalis ja reeglid on väga imelikud, aga parem kui mitte midagi, sest ausalt öeldes see oligi mul nüüd peale aastast pausi esimene kord, kui ma jalgpalli sain mängida. Sellel neljapäeval sain veel ühe toreda üllatuse osaliseks. Nimelt peale mängu tuli kohtunik minu juurde ja küsis, et kaua ma mänginud olen ja kas ma olen ka siin Perthis mõne meeskonna hingekirjas. Vastasin, et kahjuks ei ole, aga ma oleksin väga huvitatud sellest, kui saaksin end mõnda meeskonda sisse sokutada. Härra kohtunik naeratas meeldivalt ja ütles, et ole järgmine neljapäev ka kohal ja ma otsin sulle mõne meeskonna, kus ma siis mängima saaks hakata. Nüüd tuleb ainult pöidlaid peos hoida, et see kõik tõesti nii läheks.
Lisaks sellele heale uudisele leidis aset veel teinegi huvitav sündmus. Eelmisel nädalavahetusel käisime paadireisil ja nägime VAALASID! Kahjuks vaalade suurust, sorti, kaalu ega ka muid statistilisi andmeid ma nimetada ei oska, aga fakt on see, et ma nägin teda! Saba oli tal sama suur, kui Aruküla koolimaja ja kui see saba vastu vett litaka ära pani, siis vesi lendas peaaegu kuuni ja tagasi. Võimas, mis ma muud ikka öelda oskan. Panen blogi lõppu paar pilti ka vaalareisist, et te mind ikka usuksite. Siia juurde räägin kiirelt ühe nalja ka ära. Nimelt elavad siin kuskil meie ligidal kolm tüdrukut, kes rämpstoidust eriti ära ei ütle ja sellest tulenevalt on ka nende kaalunumber umbes sama suur, kui mõne eaka pensionäri vanus. Neid tüdrukuid hüütakse vaaladeks, aga mina seda nime neile ei pannud. Igatahes kui ma kodus rääkisin, et ma lähen vaalasid vaatama, siis meie maja Margus arvas kogu aeg, et ma lähen neid kolme tüdrukut vaatama ja siis ise veel imestas, et miks ma sellest nii vaimustuses olen ja mida seal üldse vaadata on?! Loll Margus. Vaala vaatamise organiseeris meile üks tüdruk nimega Kaia, kellega ma mõni aeg tagasi tuttavaks sain ja ta kutsus mind isegi oma sünnipäevale. Olen vist heas nimekirjas. Peale Kaia olid meiega kaasas veel tema sõbranna Anett ja Priidu. Priidu ja Anett on pruut ja peika, lihtsalt väike lisainfo. Toredad inimesed, ilusad ka. Aga vist aitab kah selleks korraks, kell on nüüd juba kaksteist, paras aeg välja minna.
Saladuskatte all võin öelda, et järgmise blogiga on mul natuke suuremad plaanid. Kahe nädala pärast saab meie Austraaliasse maandumise päevast täpselt aasta täis ja sellega seoses kavatsengi kirjutada, kui palju see üks aasta on mõjutanud minu arvamust väga paljude asjade ja inimeste suhtes. Kui palju see on avardanud minu silmaringi ja üleüldse, miks ma siia tulin. Aga kõigest sellest natuke pikemalt juba järgmisel korral. Täpset kuupäeva ma kahjuks lubada ei julge, aga loodetavasti selle kuu lõpus.
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
 |
| VAAL |
 |
| VAALAD |
 |
| Kaia ja Anett |
 |
| Märt ja Priidu |
Wednesday, October 16, 2013
Värske kala on tulemas!
Tere jälle siitpoolt sood!
Alustan järjekordse sissekandega, mis on juba järjekorras kahekümnes. Väikestviisi juubel juba! Sel korral ei hakka teid pikema sissejuhatusega piinama, vaid asun kohe suurima uudise kallale: nimelt meie aja järgi reedel kell kuus hommikul maanduvad Ivar ja Piia-Mai Austraalias! Seda päeva on juba rohkem kui pool aastat oodatud. Viimati sai seda kaunist noorpaari Tallinna Lennujaamas nähtud, umbes-täpselt üksteist kuud tagasi, siis kui meie Madisega sama tee ette võtsime (tegelikult õhulennu). Saladuskatte all võin öelda, et ma unistan peaaegu iga päev sellest päevast, kui ma jälle oma perekonda, sõpru ja tuttavaid saan näha, aga veelgi põnevam on oma lähedane sõber hoopis SIINPOOL maakera vastu võtta! Ärevus on suurem, kui Eesti jalgpallikoondise võõrsil löödud väravate arv, aga väiksem, kui Sõnajalgade viinanälg. Suudate sellist ärevust omale üldse ette kujutada? Muuseas Ivar just kirjutas mulle facebookis, et neil on kohvrites sprotte, kilu, hernesuppi, seljankat ja Vana Tallinnat ja tädi Tiina olevat veel paar pätsi musta leiba ka kuskile sinna Ivari rannariiete vahele ära mahutanud. Ahjaa ja siinkohal kasutan juhust ja mainin ära, et kes veel valimas pole käinud, siis minge kindlasti valima ja valige tädi Tiina Rühka - kandidaat number 135. Tema teab, kuidas asjad käivad ja kui vaja, siis paneb ka Leivajõe vastuvoolu liikuma. Aga see selleks. Igatahes plaan on meil hetkel selline, et reede hommikul lähme Madisega lennujaama, korjame uustulnukad peale ja viskame Madise tööle. Mina võtsin reedese päeva spetsiaalselt vabaks, et saaks neile natuke linna näidata ja kõik esmavajalikud asjad ära teha. Ivar ja Piia hakkavad esialgu elama meist umbes kahekümne kilomeetri kaugusel ja umbes viiesaja meetri kaugusel meie eelmisest elukohast, nii et see rajoon on meile vägagi tuttav. Väga ilus rajoon, kui aus olla. Ma võiks öelda, et minu arust üks ilusamaid rajoone üldse Perthis. Ilmad hakkavad ka praegu järjest ilusamaks minema ja tegelikult juba praegu kannatab ookenis ujumas käia. Ausalt öeldes ujumas võib siin aastaringselt käia, sest isegi talvel on veetemperatuur kahekümne kraadi ringis. Vot nii, siinkohal jätakski nüüd selle peatüki poolikuks ja räägiks natuke sellest ka, mis meie vahepeal teinud oleme.
Minu suurim uudis on muidugi see, et üleeelmisel pühapäeval ostsin ma omale uue auto. Mitte selles mõttes uue, et ma otse esindusest sellega välja oleksin sõitnud, aga minu enda jaoks uue. See oli üldse minu esimene isiklik auto! Panite ikka tähele, et ma kasutasin sõna "OLI"? Autol iseenesest polnud häda midagi: elektriaknad kõik töötasid, istmed olid terved, suunatuled mõlemad töötasid, rehvid olid täis, aga mootor vedas alt. See oli muidugi natuke minu viga ja natuke auto viga, et kõik perse läks, aga nagu öeldakse, siis ega tehnika lolli ei salli ja nii see juhtuski. Õli läks veega segamini ja kokku tuli cappucino. Nädal aega hiljem olin sunnitud oma esimese auto seitse korda odavama hinnaga müüma. Nii kurb kui see ka pole. Nii palju võin veel enda õigustuseks öelda, et Madis ütles, et see oleks võinud igaühega juhtuda, kui see kellegi silmis mind nüüd natuke targemaks teeb. Aga vigadest õpitakse ja järgmine kord olen jälle targem. Kuskilt olen kuulnud ütlust, et inimene pidavat terve elu õppima.
Õnneks minu järgmine töökoht ei nõua autot, nii et selles mõttes on mure murtud. Igal hommikul korjatakse mind peale ja tuuakse õhtul koju ka. Ja pealegi Madis pidavat ka omale kohe-kohe neljarattalise ostma, nii et siis saab neid ekskursioone teha nii palju, kui hing ihaldab.
Pidin veel seda rääkima, et paar nädalat tagasi oli meie maja Margusel sünnipäev ja seda sai mõnuga tähistatud. Margus käis selle tähtsa päeva puhul kaubanduskeskuses ja ostis omale nii uhke kostüümi, mida isegi mõni prints ei saa omale lubada. Mina oma teksapüsktega ei pakkunud talle mitte mingisugust konkurentsi. Õhtu kulges meil selliselt, et kõigepealt kogunesime Swan Riveri juures, võtsime kõrtsist mõned kokteilid ja siis läksime paadi peale. Paat oli umbes tavalise McDonaldsi suurusega, mis oli sisustatud umbes kahekümne lauaga ja mõnekümne tooliga. Sinna sisse mahtusid veel inimesed, pootsman ja paar teenindajat. Juua ja süüa sai nii palju, et mina seedin veel siiamaani seda õhtut. Paat sõitis umbes kolm tundi läbi linna. Väga ilus õhtu oli. Piia-Mai sünnipäeval plaanime samasuguse reisi ette võtta. Nii palju siis sellest, mis vahepeal toimunud on. Rainer on praegu kullakaevanduses komandeeringus ja teda ei ole niipea oodata, nii et mõnda aega saab tema toas läbustada. Loll nali. Tegelikult tema tuba kasutan ma ainult arvutis käimiseks, aga linu ma ei määri.
Ja ongi jutud räägitud, järgmine kord räägin kindlasti sellest, mismoodi Ivaril ja Piial sisseelamisperiood on kulgenud ja millised nende esmamuljed Austraaliast on.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Wednesday, September 25, 2013
Rutiin, rutiin, rutiin.
Salam aleikum!
Mis kodumaal uudist? Suvi läbi, rannalõvide pruun jume on kadunud nagu kõik need armsad kiisupojad, keda facebooki vahendusel iga päev taga otsitakse, grillmeistrid lakuvad veel viimasest aiapeost rasvaseks jäänud näppe puhtaks ja ühistransport on ka juba talveaegadele ümber kolinud. Kurb lugu küll, aga mis teha, sest Eesti kliima on juba kord selline, et varem või hiljem tuleb rannariided garderoobi tagumisse nurka ära peita ja sulejopede eelmisest talvest tekkinud augud on vaja jälle kinni traageldada. Lohutan sellega, et ega meilgi siin praegu kõige kuumemad ilmad ei ole - päeval kisub heal juhul kahekümneviie pügalani, aga õhtul tuleb jälle dressipluus välja otsida. Õnneks suvi on juba ukse ees ja varsti on terve linn jälle surfaritest pungil. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult ma üritasin juba kaks päeva tagasi oma sissekandega valmis saada. Kahjuks see üritus läks mul vett vedama, sest samal päeval oli Rihanna kontsert Perthis ja meie maja uus/vana elanik Merle hakkas juba hommikul kell seitse selle tähtsa päeva puhul ettevalmistusi tegema. Mõni tund hiljem tuli talle veel sõbranna Triin ka külla, siis avati juba esimene veinipudel ja muusika pandi nii kõvasti mängima, et seda müra oli Darwinisse kuulda. Ma ei suutnud omale võileibagi valmistada, rääkimata blogi kirjutamisest.
Täna on mul aga juba teine vaba päev see nädal, mis mulle eriti rõõmu ei valmista. Süüdi pole mitte mina, vaid too onu taevas, kes ilmaga tegeleb. Nimelt töötame me käärtõstuki peal ja väga suure tuulega me tööd teha ei saa, sest on oht, et see moodne tehnika võib ümber käia. Tööl käin ma praegu jalgrattaga, sest autot mul hetkel ei ole ja pealegi objekt on meie majast ainult kaheksa kilomeetri kaugusel. Kahjuks eile juhtus selline õnnetus, et väntasin nii suure hoo sisse, kui sain ja just siis, kui olin tippkiiruse saavutanud (enda võimete juures) pööras mulle üks auto ette ja olin sunnitud pidurid põhja vajutama, aga kahjuks tagumine rehv ei pidanud vastu ja tegi suure paugu. Nüüd tuleb mõnda aega jälle bussiga tööle käia, kuniks endale auto ostan. Kusjuures see rattakummi purunemine ongi vist minu viimase kuu aja põrutavaim uudis, sest alates sellest päevast, kui ma Darwinist ära tulin, polegi midagi eriti juhtunud. Majarahvas käib ka tööl iga päev, ainult et Merle veel puhkab ja mängib. Tema oli kolm kuud kusagil farmis ja tegeles hobustega, nii et nüüd mängib meil siin majas ainult kantrimuusika ja varsti pidid kauboid ka külla tulema.
Üldiselt päevaplaan on meil iga päev üks ja sama: hommikul vara tööle, kella neljast hakkavad kõik koju saabuma, siis süüakse paar ampsu ja minnakse trenni. Mina käin pargis jooksmas iga päev, Rainer mängib korvpalli, käib jõusaalis ja vahel käib ka minuga jooksmas. Margus ja Madis käivad ka jõusaalis, aga no see Madis on asja juba nii tõsiselt käsile võtnud, et ta tellis omale kuskilt teiselt poolt maakera eraldi toitumiskava ja nüüd ta siis vaaritab igal õhtul omale järgmise päeva toidu valmis. Näiteks hommikuti sööb ta kümme munavalget ära! Seda munavalget on juba kõik kohad täis. Ma pean õhtuti oma piima ja juustu rõdule külma panema, sest muidu Madise munavalge ei mahu kappi ära. Talle ei saa midagi vastu ka öelda, sest ta muskel on juba suurem, kui Aruküla hiidrahn. Ainuke mees, kes meil siin majas ennast ei liiguta on Tauno, sest temal liigub ainult suu ja mitte ainult söömise ajal. Tauno on umbes kolmekümneaastane ja ta pole juba aastast 2001 oma kärssa likku lasknud. Kujutate seda omale ette?! Aastas ilmub umbes neli artiklit selle kohta, et ega need päris normaalsed inimesed olla ei saa, kes end vahel hundijalaveega ei premeeri. Tema tuli siia ainult üheks aastaks ja varsti saabki onu Tauno viisa läbi, nii et siis on üks eestlane jälle kodumaal tagasi, aga kahjuks viinaärikatel pole tema saabumisest mitte mingit tolku.
Paari nädala pärast hakkavad esimesed Aruküla inimesed ka siia maanduma, nii et siis kuuleb natuke kodukandi uudiseid. Ja ma soovitan teil kõigil MUSTA LEIBA kaasa võtta, sest uskuge või mitte, aga sellist kraami sa siin mandril naljalt ei leia. Siin pole üldse väga paljusid asju, mis meil Eestis igapäevasele toidulauale kuuluvad. Lihasõpradel soovitan kindlasti sinepit kaasa võtta ja võtke nii palju maitseaineid ka kaasa, kui teile kotti mahub, sest siin on need maitseained hoopis teistsuguse mekiga, kui meil kodumaal. Niipalju siis minu soovitustest, mida kaasa võtta. Rohkem pole mul teile hetkel midagi pajatada, sest lihtsalt pole millestki pajatada. Vahepeal lugesin Triinu blogi, kes on nüüd juba üle kuu aja Uus-Meremaal olnud ja tegi ikka kadedaks küll. Tervisi neile sinna!
Mina tõmban aga oma otsad kokku ja lähen linna peale jalutama ja pilte tegema, et pärast jälle terve facebook neid täis toppida!
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Monday, August 26, 2013
Tagasi teises Eestis: Perthis
Tere jälle sõbrad ja seltsimehed!
Ma kasutan nüüd juhust ja ahvin natukene tädi Triinu blogist ühte mõtet. Mitte, et mul endal mõte ei jookseks, aga lihtsalt tema ahvis mind ka ja nüüd ma teen talle tagasi. Täpselt samamoodi teen tagasi, nagu tehti lasteaias, siis kui mõne teise rühma laps sinu liivalossi ära lõhkus ja siis päeva lõpus läksid sa sellesama kiusupunni liivalossist mööda, vaatasid veel, et kasvatajad aknast ei näeks, siis virutasid sellele paar hoopi jalaga, nii et see ikka korralikult kokku kukuks ja siis panid kähku jooksu. Sest see tarkus, et targem annab järele, pole mulle siiani kohale jõudnud. Tegelikult on mul hoopis hea meel, kui keegi leiab minu postitustest midagi, mis sellel kellegil teisel ütlemata on jäänud, sest samamoodi olen ka mina tädi Triinu blogist leidnud nii mõnegi mõtte, mida olen mõelnud enda blogisse kuskile ridade vahele ära peita, aga siiani pole ma seda veel teinud, sest vahest talle ei meeldi see ja siis on kuri karjas. Aga nüüd on mul savi ja ahvin palju tahan, sest nüüdseks on Triin juba Uus-Meremaal ja vaevalt ta kiviga nii kaugele visata jõuab, et ma pihta saaksin. Igatahes Triinu mõte oli siis selline, no tegelikult see polegi mingi mõte, see on lihtsalt väike vahepala sellest, kuivõrd keeruline ja aeganõudev ülesanne on ühe blogi valmis kirjutamine. Kõige raskem osa selle asja juures ongi justnimelt paari esimese lause kirja saamine, sest niisama tere öelda ja siis kohe asja kallale asuda tundub ka natuke igav. See on umbes sama, kui oma tulevasele pruudile esimesel kohtumisel sõrmus sõrme torgata, pirukas ahju panna, nooreperelaen kaela tõmmata ja Egiptusesse mesinädalatele lennata. Aga kuhu jäävad siis esimesed häbelikud kohtingud hämaras kohvikus, õhtused jalutuskäigud käevangus ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Iva on selles, et lihtsalt TERE on igav, jama, kuiv, imal, läila ja nii edasi. Umbes selline oli siis see Triinu mõte, mida ma teiega jagada tahtsin. See, kas see mõte teile meeldib või mitte, see pole minu asi ja ega see mind ausalt öeldes ei huvita, aga kuna mul on suurepärane võimalus kõik oma mõtted siia blogisse kirja panna, siis ma ka teen seda. Aga hea küll, nüüd on järjekordne sissejuhatus valmis saanud ja saab jälle asja kallale asuda.
Minu eelmine sissekanne valmis teatavasti 240 kilomeetrit Darwinist väljas, paksude metsade ja laante vahel. Kokku olin ma seal ei rohkem ega vähem, kui 17 päeva ja täpselt nii palju farmipäevi ma omale ka juurde sain. Tegelikult alguses oli jutt, et meile on seal tööd vähemalt kolmeks nädalaks, aga kuna suhted farmeriga läksid üpris teravaks, siis saadeti meid kõiki kolme sealt varem minema. Õnneks rahad saime kätte, nii et selles mõttes läks kõik hästi. Ahsoo ja mis mulle nüüd just praegu meelde tuli ja et ma seda hiljem ära ei unustaks, siis panen selle ka kohe kirja. Nimelt viimasel päeval, siis kui oli juba teada, et rohkem meile tööd ei ole, pesin ma oma pesu ja viisin selle välja kuivama. Parasjagu istus ka too farmer õues ahju ääres ja kimus sigaretti, kui ta äkitselt ütles mulle, et Märt, vaata nüüd siia ja ära liiguta. Alguses ma ei saanud arugi, et kuhu ma nüüd vaatama pean ja miks ma paigal pean olema, aga mõni sekund hiljem ma sain juba aru, et MIKS. Sealsamas ahju ees, minust umbes kahe meetri kaugusel oli Eastern Brown Snake, mis on oma mürgisuse poolest number kaks madu maailmas! Ta ei olnud küll väga suur, kõige rohkem võib-olla meetrine, aga see ei tähenda, et ta ohtlik ei ole. Samal ajal tõusis farmer vaikselt püsti ja tõi toast jahipüssi ja mina pidin teda valvama seal, et juhul, kui ta roomama hakkab, siis oleks ikka teada, kuhu ta läheb. Mõnda aega ta lesis seal kamina ees, aga ilmselt hakkas tal pikapeale igav ja ta roomas vaikselt edasi, täpselt sellise koha peale, kus oli teda juba piisavalt mugav maha lasta. Umbes 3-4 lasku ja maost olid ainult tükid järel. Vot selline vahva vahepala. Ausalt öeldes see ongi ainuke põnev lugu, mis mul selle farmis veedetud 17 päeva kohta rääkida on. Kõik muu oli ainult rutiin ja sellest rutiinist kirjutasin ma juba eelmises blogis, nii et pole mõtet seda üle leierdada. Tagasiteel Darwinisse sõitsime me läbi Litchfield National Pargist, kus sai ka palju ilusaid pilte tehtud ja ühel heal päeval katsun ma kõik pildid ka blogisse laadida, sest sõnadega on üsna raske edasi anda seda, missugused need võimsad kosed ja kaunid orud välja nägid. Kui ma nüüd ei eksi, siis tagasi Darwinisse saabusin ma neljapäevasel päeval ja selleks ajaks oli mul juba täpselt teada, mis ma edasi teen. Farmis olles oli mul piisavalt aega, et kõik erinevad variandid ja võimalused peas läbi mõelda ja kõige mõistlikum otsus tundus Perthi tagasi lennata. Põhjuseid selleks leiab mitu: esiteks suurem tööturg, teiseks kindel elamine, kolmandaks saabuvad Ivar ja Piia varsti siia ja neljandat ma praegu mõtlen. Ja kuna Darwini seltskond ka kõik laiali läheb, siis ei näinud enam põhjust, miks sinna edasi jääda.
Lennukipileti tagasi Perthi plaanisin ma osta niipea, kui metsarahad kätte saan, aga kuna sellega läks aega natuke rohkem, kui arvasin, siis veetsin ma peaaegu terve nädala Darwinis. Sinna vahele mahtus Triinu ärasaatmispidu Uus-Meremaale. See oli kuldaväärt istumine, sest tüdrukud olid väga palju maitsvaid suupisteid teinud ja nende maitse on mul siiani suus. Lisaks suupistetele valmistati ka ülimaitsev rosolje, mis oli täpselt nii lilla, kui üks lilla olema peab. See tore õhtu venis jälle mitmeks päevaks, aga oli ka põhjust, sest ega Uus-Meremaale minek pole niisama, et lähed viid prügiämbri välja. Minu lennuk väljus kolmapäeva hommikul kell 6 ja Triinu lennuk vist kolmapäeva öösel vastu neljapäeva, kui ma ei eksi. Tagantjärgi tänan Kristit, Georgi, Markot, Triinu ja isegi Helmutit ja Helenit selle nelja kuu eest, mis nad mind seal kannatama pidid. Kui nüüd meenutama hakata, siis oli see üks väga lõbus aeg minu elus ja hoolimata sellest, et miljonit ma kokku ei korjanud, ei saa ma öelda, et see aeg oli vastu taevast visatud. Sest selle miljoni ajan ma nagunii kunagi kokku, aga neid toredaid mälestusi tagantjärgi osta ei saa. Ja kui juhuslikult Suur Papa seda blogi peaks lugema, siis võta teadmiseks, et sinu kõige suuremad fännid elavad justnimelt Darwinis, Houston Street 8/14! Siinkohal jätaksingi Darwini ja sealse seltskonnaga hüvasti ja ehk kunagi kohtume veel. Kui mitte sellel mandril, siis Eestis kindlasti!
Nüüd aga Perthist! Tagasi Perthi saabusin ma eelmisel kolmapäeval ja minu esimene mure oli, et kus mu villased sokid ja kampsun on, sest teatavasti on siin praegu talv. See pole küll selline talv millega meie oleme harjunud, aga see ei tähenda, et kananahk peale ei tuleks. Kraade oli umbes 15 ja see oli peaaegu poole vähem sellest, kui see, mis Darwinis oli. Kuigi päeval kisub siin kuni 25 kraadini välja, on hommikud siiski päris krõbedad. Tavaliselt tiirleb see temperatuur hommikuti 5 kraadi ümber. Aga sitta see ilm, ega ma mõni inglane pole, kes millestki muust rääkida ei oska, kui ainult ilmast ja kellaviieteest.
Lennujaamast tellisin ma omale takso ja võtsin suuna Dianellasse, Norton Drive 44. Selles majas elavad Rainer, Margus, Madis ja Tauno. Esimesed kolm nime on juba vanast ajast tuttavad, aga Tauno on uus poiss. Tema on üks järjekordne karsklane, nii et võite arvata, kui palju ta oma elu jooksul kaine rool on pidanud olema. Hetkel elan ma Raineri toas, aga juba homme pean ma sealt välja kolima, sest peremees tuleb komandeeringust tagasi. Ilmselt kolin ümber elutoa diivanile, aga see pole minu jaoks probleem, arvestades seda, et ma kaks kuud telgis pidin elama. "Too easy" nagu austraallastel on kombeks öelda. Räägiksin mõne sõnaga sellest ka, mis seisud tööturul on. Ütlen kohe ära, et kes tänase päeva seisuga Perthis esimesel päeval omale tööd ei leia, see on kas ise loll või on tal mõni muu sünnidefekt. Siiani tegin ma tööd ühe vanamehe all, kes tegeles kunstmuru paigaldamisega, aga eile sain ma kordades parema pakkumise, nii et kunstmurumehe karjäär jäi mul pooleli. Uus töö hakkab pihta homme ja tegevusvaldkond peaks olema üldehitus, kui ma õigesti aru sain. Ilmselt midagi rasket see olla ei saa, sest mu töökuulutus ei väida seda, et ma elukutseline ehitusmees olen. Eks homme lähen kohale ja vaatan üle, mis olukord on. Palk on muidugi hea: 27 dollarit tunnis, tööpäev pidi olema 10 tundi päevas ja 6 päeva nädalas. Esialgu oli jutt, et töö kestab 4 nädalat, aga eks paistab, mis edasi saab. Võib-olla löön kohe esimesel päeval omale haamriga näppu ja saadetakse sundpuhkusele. Loodetavasti seda ikkagi ei juhtu. Täna helistasin ma oma vanale tööandjale Darwinis ja uurisin, kas mul on võimalik oma farmipäevad prügiauto pealt kätte saada. Saatsin neile veel selle avalduse ka, kus kõik vajalikud lüngad on vaja täita, aga vastust pole ma veel saanud. Loodetavasti läheb kõik õnneks ja siis ei pea ma oma pead farmiga enam vaevama. Pöidlad pihku selle koha pealt! Ja kui Madise õde seda blogi peaks lugema, siis võin kinnitada, et ta on elu ja tervise juures ja musklid on ka veel alles. Ehk saad nüüd öösiti paremini magada. Tööl tundub tal ka hästi minevat, nii et tema ainuke mure ongi praegu see, et saaks mõne vaba päeva. Kas ka saab, seda teab ainult tema ülemus.
Tundub, et nüüd on kõik vajalik info jälle kirja pandud ja see tähendab seda, et mul on üks blogi jälle vähem kirjutada. Ma katsun lähitulevikus mõned pildid ka üles laadida, et oleks huvitavam vaadata/lugeda.
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel!
Tsau!
Ma kasutan nüüd juhust ja ahvin natukene tädi Triinu blogist ühte mõtet. Mitte, et mul endal mõte ei jookseks, aga lihtsalt tema ahvis mind ka ja nüüd ma teen talle tagasi. Täpselt samamoodi teen tagasi, nagu tehti lasteaias, siis kui mõne teise rühma laps sinu liivalossi ära lõhkus ja siis päeva lõpus läksid sa sellesama kiusupunni liivalossist mööda, vaatasid veel, et kasvatajad aknast ei näeks, siis virutasid sellele paar hoopi jalaga, nii et see ikka korralikult kokku kukuks ja siis panid kähku jooksu. Sest see tarkus, et targem annab järele, pole mulle siiani kohale jõudnud. Tegelikult on mul hoopis hea meel, kui keegi leiab minu postitustest midagi, mis sellel kellegil teisel ütlemata on jäänud, sest samamoodi olen ka mina tädi Triinu blogist leidnud nii mõnegi mõtte, mida olen mõelnud enda blogisse kuskile ridade vahele ära peita, aga siiani pole ma seda veel teinud, sest vahest talle ei meeldi see ja siis on kuri karjas. Aga nüüd on mul savi ja ahvin palju tahan, sest nüüdseks on Triin juba Uus-Meremaal ja vaevalt ta kiviga nii kaugele visata jõuab, et ma pihta saaksin. Igatahes Triinu mõte oli siis selline, no tegelikult see polegi mingi mõte, see on lihtsalt väike vahepala sellest, kuivõrd keeruline ja aeganõudev ülesanne on ühe blogi valmis kirjutamine. Kõige raskem osa selle asja juures ongi justnimelt paari esimese lause kirja saamine, sest niisama tere öelda ja siis kohe asja kallale asuda tundub ka natuke igav. See on umbes sama, kui oma tulevasele pruudile esimesel kohtumisel sõrmus sõrme torgata, pirukas ahju panna, nooreperelaen kaela tõmmata ja Egiptusesse mesinädalatele lennata. Aga kuhu jäävad siis esimesed häbelikud kohtingud hämaras kohvikus, õhtused jalutuskäigud käevangus ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Iva on selles, et lihtsalt TERE on igav, jama, kuiv, imal, läila ja nii edasi. Umbes selline oli siis see Triinu mõte, mida ma teiega jagada tahtsin. See, kas see mõte teile meeldib või mitte, see pole minu asi ja ega see mind ausalt öeldes ei huvita, aga kuna mul on suurepärane võimalus kõik oma mõtted siia blogisse kirja panna, siis ma ka teen seda. Aga hea küll, nüüd on järjekordne sissejuhatus valmis saanud ja saab jälle asja kallale asuda.
Minu eelmine sissekanne valmis teatavasti 240 kilomeetrit Darwinist väljas, paksude metsade ja laante vahel. Kokku olin ma seal ei rohkem ega vähem, kui 17 päeva ja täpselt nii palju farmipäevi ma omale ka juurde sain. Tegelikult alguses oli jutt, et meile on seal tööd vähemalt kolmeks nädalaks, aga kuna suhted farmeriga läksid üpris teravaks, siis saadeti meid kõiki kolme sealt varem minema. Õnneks rahad saime kätte, nii et selles mõttes läks kõik hästi. Ahsoo ja mis mulle nüüd just praegu meelde tuli ja et ma seda hiljem ära ei unustaks, siis panen selle ka kohe kirja. Nimelt viimasel päeval, siis kui oli juba teada, et rohkem meile tööd ei ole, pesin ma oma pesu ja viisin selle välja kuivama. Parasjagu istus ka too farmer õues ahju ääres ja kimus sigaretti, kui ta äkitselt ütles mulle, et Märt, vaata nüüd siia ja ära liiguta. Alguses ma ei saanud arugi, et kuhu ma nüüd vaatama pean ja miks ma paigal pean olema, aga mõni sekund hiljem ma sain juba aru, et MIKS. Sealsamas ahju ees, minust umbes kahe meetri kaugusel oli Eastern Brown Snake, mis on oma mürgisuse poolest number kaks madu maailmas! Ta ei olnud küll väga suur, kõige rohkem võib-olla meetrine, aga see ei tähenda, et ta ohtlik ei ole. Samal ajal tõusis farmer vaikselt püsti ja tõi toast jahipüssi ja mina pidin teda valvama seal, et juhul, kui ta roomama hakkab, siis oleks ikka teada, kuhu ta läheb. Mõnda aega ta lesis seal kamina ees, aga ilmselt hakkas tal pikapeale igav ja ta roomas vaikselt edasi, täpselt sellise koha peale, kus oli teda juba piisavalt mugav maha lasta. Umbes 3-4 lasku ja maost olid ainult tükid järel. Vot selline vahva vahepala. Ausalt öeldes see ongi ainuke põnev lugu, mis mul selle farmis veedetud 17 päeva kohta rääkida on. Kõik muu oli ainult rutiin ja sellest rutiinist kirjutasin ma juba eelmises blogis, nii et pole mõtet seda üle leierdada. Tagasiteel Darwinisse sõitsime me läbi Litchfield National Pargist, kus sai ka palju ilusaid pilte tehtud ja ühel heal päeval katsun ma kõik pildid ka blogisse laadida, sest sõnadega on üsna raske edasi anda seda, missugused need võimsad kosed ja kaunid orud välja nägid. Kui ma nüüd ei eksi, siis tagasi Darwinisse saabusin ma neljapäevasel päeval ja selleks ajaks oli mul juba täpselt teada, mis ma edasi teen. Farmis olles oli mul piisavalt aega, et kõik erinevad variandid ja võimalused peas läbi mõelda ja kõige mõistlikum otsus tundus Perthi tagasi lennata. Põhjuseid selleks leiab mitu: esiteks suurem tööturg, teiseks kindel elamine, kolmandaks saabuvad Ivar ja Piia varsti siia ja neljandat ma praegu mõtlen. Ja kuna Darwini seltskond ka kõik laiali läheb, siis ei näinud enam põhjust, miks sinna edasi jääda.
Lennukipileti tagasi Perthi plaanisin ma osta niipea, kui metsarahad kätte saan, aga kuna sellega läks aega natuke rohkem, kui arvasin, siis veetsin ma peaaegu terve nädala Darwinis. Sinna vahele mahtus Triinu ärasaatmispidu Uus-Meremaale. See oli kuldaväärt istumine, sest tüdrukud olid väga palju maitsvaid suupisteid teinud ja nende maitse on mul siiani suus. Lisaks suupistetele valmistati ka ülimaitsev rosolje, mis oli täpselt nii lilla, kui üks lilla olema peab. See tore õhtu venis jälle mitmeks päevaks, aga oli ka põhjust, sest ega Uus-Meremaale minek pole niisama, et lähed viid prügiämbri välja. Minu lennuk väljus kolmapäeva hommikul kell 6 ja Triinu lennuk vist kolmapäeva öösel vastu neljapäeva, kui ma ei eksi. Tagantjärgi tänan Kristit, Georgi, Markot, Triinu ja isegi Helmutit ja Helenit selle nelja kuu eest, mis nad mind seal kannatama pidid. Kui nüüd meenutama hakata, siis oli see üks väga lõbus aeg minu elus ja hoolimata sellest, et miljonit ma kokku ei korjanud, ei saa ma öelda, et see aeg oli vastu taevast visatud. Sest selle miljoni ajan ma nagunii kunagi kokku, aga neid toredaid mälestusi tagantjärgi osta ei saa. Ja kui juhuslikult Suur Papa seda blogi peaks lugema, siis võta teadmiseks, et sinu kõige suuremad fännid elavad justnimelt Darwinis, Houston Street 8/14! Siinkohal jätaksingi Darwini ja sealse seltskonnaga hüvasti ja ehk kunagi kohtume veel. Kui mitte sellel mandril, siis Eestis kindlasti!
Nüüd aga Perthist! Tagasi Perthi saabusin ma eelmisel kolmapäeval ja minu esimene mure oli, et kus mu villased sokid ja kampsun on, sest teatavasti on siin praegu talv. See pole küll selline talv millega meie oleme harjunud, aga see ei tähenda, et kananahk peale ei tuleks. Kraade oli umbes 15 ja see oli peaaegu poole vähem sellest, kui see, mis Darwinis oli. Kuigi päeval kisub siin kuni 25 kraadini välja, on hommikud siiski päris krõbedad. Tavaliselt tiirleb see temperatuur hommikuti 5 kraadi ümber. Aga sitta see ilm, ega ma mõni inglane pole, kes millestki muust rääkida ei oska, kui ainult ilmast ja kellaviieteest.
Lennujaamast tellisin ma omale takso ja võtsin suuna Dianellasse, Norton Drive 44. Selles majas elavad Rainer, Margus, Madis ja Tauno. Esimesed kolm nime on juba vanast ajast tuttavad, aga Tauno on uus poiss. Tema on üks järjekordne karsklane, nii et võite arvata, kui palju ta oma elu jooksul kaine rool on pidanud olema. Hetkel elan ma Raineri toas, aga juba homme pean ma sealt välja kolima, sest peremees tuleb komandeeringust tagasi. Ilmselt kolin ümber elutoa diivanile, aga see pole minu jaoks probleem, arvestades seda, et ma kaks kuud telgis pidin elama. "Too easy" nagu austraallastel on kombeks öelda. Räägiksin mõne sõnaga sellest ka, mis seisud tööturul on. Ütlen kohe ära, et kes tänase päeva seisuga Perthis esimesel päeval omale tööd ei leia, see on kas ise loll või on tal mõni muu sünnidefekt. Siiani tegin ma tööd ühe vanamehe all, kes tegeles kunstmuru paigaldamisega, aga eile sain ma kordades parema pakkumise, nii et kunstmurumehe karjäär jäi mul pooleli. Uus töö hakkab pihta homme ja tegevusvaldkond peaks olema üldehitus, kui ma õigesti aru sain. Ilmselt midagi rasket see olla ei saa, sest mu töökuulutus ei väida seda, et ma elukutseline ehitusmees olen. Eks homme lähen kohale ja vaatan üle, mis olukord on. Palk on muidugi hea: 27 dollarit tunnis, tööpäev pidi olema 10 tundi päevas ja 6 päeva nädalas. Esialgu oli jutt, et töö kestab 4 nädalat, aga eks paistab, mis edasi saab. Võib-olla löön kohe esimesel päeval omale haamriga näppu ja saadetakse sundpuhkusele. Loodetavasti seda ikkagi ei juhtu. Täna helistasin ma oma vanale tööandjale Darwinis ja uurisin, kas mul on võimalik oma farmipäevad prügiauto pealt kätte saada. Saatsin neile veel selle avalduse ka, kus kõik vajalikud lüngad on vaja täita, aga vastust pole ma veel saanud. Loodetavasti läheb kõik õnneks ja siis ei pea ma oma pead farmiga enam vaevama. Pöidlad pihku selle koha pealt! Ja kui Madise õde seda blogi peaks lugema, siis võin kinnitada, et ta on elu ja tervise juures ja musklid on ka veel alles. Ehk saad nüüd öösiti paremini magada. Tööl tundub tal ka hästi minevat, nii et tema ainuke mure ongi praegu see, et saaks mõne vaba päeva. Kas ka saab, seda teab ainult tema ülemus.
Tundub, et nüüd on kõik vajalik info jälle kirja pandud ja see tähendab seda, et mul on üks blogi jälle vähem kirjutada. Ma katsun lähitulevikus mõned pildid ka üles laadida, et oleks huvitavam vaadata/lugeda.
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel!
Tsau!
Friday, August 9, 2013
Hüvasti prügivedu, tere mets ja mootorsaag!
Hei-hei suvitajad ja Soome ehitusmehed, kepikõndijad ja noored emad! Aeg telkidest välja ronida ja magamiskotid läbust puhtaks pesta, sest seljakotiränduril on teieni tuua uusi uudiseid otse ahjust ja seekord ei mingeid säilitusaineid - puhas kraam! Memmed-taadid hõõruge oma prilliklaasid hoolega puhtaks, sest muidu loete jälle midagi valesti välja ja lähete turu peale kisama, et see Märt on vist üldse Rootsis ja organiseerib juveelivargust. Pole seda kuulsust mulle vaja, pärast ajalehed kõik kisendavad ja saadavad KAPO mulle siia järgi nagu sõber Helmutiga tehti. See viimane oli muidugi nali, aga talle pole seda vaja öelda, sest kuskil tema väikeses mikromaailmas on ta maailma tagaotsituim bandiit, kes üldse siia ilma kunagi sündinud. See selleks, kisub jälle laadaks ära, teen parem kuskilt otsast, sest aeg on raha, aga raha pole piisavalt.
Nagu te mäletate, siis eelmises postituses mainisin ma üsna mitu korda, et Darwin on rohkem nagu üks suur ööklubi, kus muud ei toimugi, kui ainult üks disko ja karaokeõhtu. No ega ma tegelikult ei valetanud ka, sest nii see tõesti oli, aga mõneks ajaks on sellel elul lõpp, sest olen sattunud jälle metsade ja laante vahele putukate ja muude elukatega võitlema. Aga enne, kui ma oma metsamehe elust rääkima hakkan, teen ma väikse vahekokkuvõtte sellest, mismoodi see Darwinist lahkumine välja nägi.
Alustaksin muidugi sellest, et kõige suurem sõber Helmut pakkis oma kodinad kokku ja pani Perthi poole ajama. Talle tuli järgi üks Baltikumi kõige veidram tüdruk, keda ma eales kohanud olen. Ilmselt on ta Guinnessi rekordite raamatus ka oma huvitavate elukommete ja muude aksessuaardie poolest, sest ega temasuguseid väga tihti ei kohta. Ta nimi oli Triin ja ta juuksed olid umbes kolm meetrit pikad, nii et kujutage ette, kui kaua võtab tal aega näiteks hobusesaba tegemine - ilmselt kolm pikka tööpäeva koos öiste vahetustega. Väga veider karakter igatahes, järjekordne tõestus sellest, et issanda loomaaed on ikka kõvasti kirjum, kui Tallinna loomaaed. Igatahes nael kummi neile ja loodetavasti jõuavad nad ikka ühes tükis kohale. Helmuti asemele kolis sisse aga Heleni pankurist sõber Alo. Tema on ka üks huvitav kuju. Näo järgi on selline pehme südamega memme lemmiklaps, aga niipea kui paar pitsi omale sisse valab, siis räägib, et ta on üldse puurikakleja. Katsu siis nüüd aru saada, kes ta õieti on. Iseenesest tore ja tragi poiss. Nii, hea küll, nüüd sai kõik mittevajalik info ette kantud ja katsun nüüd asja kallale asuda.
Mäletatavasti paar nädalat tagasi jäin ma Darwinis töötuks ja minu asemele leiti keegi teine, kes nüüd prügiautojuhi kaardilugeja ametit peab. Asi oli tegelikult selles, et sellel uuel tegelasel olid C-kategooria juhiload ja tänu sellele ta ka minult töö varastas, aga ega ma ei nutnud sellepärast. Järgmised viis päeva olin ma raamatukogu püsiklient ja tegin natuke luuret erinevatesse farmidesse. Iseenesest tööd jagus, aga palgad olid nii nigelad, et ei näinud mõtet esimese farmi otsa tormi joosta. Kirjutasin veel paarile tuttavale kirja, et äkki vajatakse kuskil abikäsi, aga kahjuks sain ma ainult eitavaid vastuseid. Lõpuks siis lõin facebookis Eestlased Austraalias foorumi lahti ja läbi selle sain ma siis ühe kutiga tuttavaks, kes andis mulle nii palju kontakte ja numbreid, et tööd oleks jagunud veel sajale teisele eestlaselegi. Hakkasin kohe kõnede ja küberrünnakutega pommitama ja paari päeva pärast sain ma vastuse, et olen oodatud ühte farmi, mis asub 240 kilomeetrit Darwinist väljas. Selle uudise peale jooksin ma kähku oma ühe tärni vagunelamusse ja hakkasin kiiruga asju pakkima. Tegelikult buss lahkus alles esmaspäeval, aga kuna nädalavahetus oli algamas, siis tundus targem tähtsamad asjad kohe ära teha, sest nagu Darwini ajalugu seni on näidanud, siis ega nädalavahetustel ei aja siin keegi ASJU. Prügiautojuhid soovisid mulle kõike head ja mainisid, et kui mul midagi väga nihu peaks olema, siis sinna olen ma alati more than welcome, nii et variant B on mul taskust võtta, kui vaja peaks minema. Triinu juures pakkisin oma asjad veel korra ühest kotist teise, sest mis sa nende triiksärkide ja teksapükstega ikka keset metsa pihta hakkad. Jäi üle ainult bussipilet osta ja alustada nädalavahetust. Reedel ei teinud me suurt midagi, sest poisid läksid nagunii laupäeval tööle ja tüdrukud olid ka õhtuses vahetuses, nii et kõik keskendusid rohkem laupäevale. Laupäeval oli tüdrukutel veel omaette üritus, sest neil vist mingisugune kokk tegi ka lahkumispeo ja nemad alustasid oma õhtut hoopis oma peenes kõrtsis, kus nad ka ise tööd rügavad. Meie poistega võtsime oma pudelid ja läksime linna peale. Hiljem saime kõik kokku ja laaberdasime mööda linna ringi. Hommikul hakkasid tüdrukud kohe kartulisalatit hakkima ja täidetud mune valmistama. Loodan, et nimetasin selle viimase hõrgutise nüüd õigesti, sest ega ma täpselt teagi, mis selle õige nimetus on. Vahepeal liitus meiega veel üks sõber Martti oma pruudiga ja siis läksima juba randa, viskasime oma teki maha ja nautisime ilma. Nii palju siis sellest lahkumisüritusest.
Järgmine hommik oli aga tavapärasest raskem, sest seest kõik keeras ja ega söögiisu ka eriti polnud. Jätsin linnavurledega hüvasti ja hakkasin bussijaama poole tatsuma. Sinna linna lähen ma muidugi veel tagasi, sest kõik mu tähtsamad asjad jäid ju nende juurde konkusse, nii et see ei olnud veel viimane "head aega" meil. Buss väljus täpselt kell kaksteist ja sõit kestis umbes kaks ja pool tundi. Poole maa peal ma aga tundsin, et ega sellel kartulisalatil mu kõhus vist kõige mugavam pole, nii et võite omale ette kujutada, mis seal bussis edasi juhtus. Lõpuks jõudsin ma elusana, aga mitte õnnelikult, kohta nimega Hayes Creek ja seal ootas mind juba seesama farmer, kes mind enda juurde sulaseks oli nõus võtma. Koos temaga oli kaasas ka üks Rootsi tüdruk, kes nagu hiljem selgus on nüüd selle maja koduperenaine, kus me praegu elame. Esimene päev me muidugi tööga pihta ei hakanud, pakkisime oma asjad lahti ja jäime hommikut ootama. Vahepeal mainin veel ära, et telefoniga ei ole siin midagi peale hakata, sest levi siin pole ja see internet, mida ma praegu kasutan on ka nii aeglane, et seda tuleb pedaalidega vändata enne, kui üldse mingi pildi ette viskab. See aga polegi hetkel nii oluline, sest minu ainuke eesmärk siin on oma farmipäevad täis teha, mis mulle hiljem teise aasta viisa kindlustavad. Viisa viisaks, pidin kirjutama, missugune meie tavaline päev siin välja näeb. Kell kuus hommikul on äratus, siis lähme kuuri alla, lööme mootorsaed läikima ja lähme metsa puid langetama. Esimene paus tuleb kell üks, siis puhkame kaks tundi, sest selles ajavahemikus on kuumus nii tappev, et ega selle palavuse käes ükski normaalne homo sapiens kaua vastu ei pea. Kell kolm lähme uuesti metsa ja jätkame sealt, kus lõunal pooleli jäi ja nii umbes kella kuueni välja. Peale seda tuleme jälle kuuri alla, hõõrume mootorsaelt suurema sita maha, siis valmistame õhtusöögi ja peale seda tiksume veel paar tundi ja siis on juba uneaeg ja hakkab jälle ring otsast peale. Puhkepäevi siin ei ole ja nädalavahetustel varem õhtale ka ei lasta. Kord on karm. Esimesed paar päeva käisin ma jahil ka, lasin mõned kängurud maha ja viisin need seale söödaks. Varsti lastakse siga ka maha ja siis saab hoopis seast kellegi lõunasöök. Toiduahel on selle nimi. Unustasin veel mainida, et nüüdseks on meiega juba üks prantslane ka liitunud. Täitsa talutav poiss on, natuke närviline on ja rahmeldab jube palju, aga vähemalt teeb tööd kõvasti. Mitte, et see mind huvitaks, kui palju ta tööd teeb, aga tahtsin teda lihtsalt kuidagi kiita. Viimastel päevadel olen aga tähele pannud, et seesamune farmer on minuga üsna palju ülbitsema hakanud ja üldse kuidagi üleolevalt käituma. Mitte, et see mind huvitaks, mida üks või teine austraallane minust arvab, aga lihtsalt see muutub häirivaks lõpuks. Minu jaoks on ta lihtsalt üks mööduv nähtus, keda ma ilmselt kunagi hiljem oma elus ei näe, aga praegu pean ma selle mööduva nähtuse jaoks tööd tegema. Esialgu oli jutt, et tööd jagub ainult kolmeks nädalaks, aga nüüd on juba jutt muutunud ja tööd oleks hoopis kauemakski, aga mina ilmselt siia kauemaks ei jää. Isegi mitte siis, kui ta mulle selle võimaluse tõesti annaks, sest inglise keeles öelduna on too onu tõeline dickhead! Siit lahkudes on mul vähemalt jälle üks uus kogemus juures, sest mootorsaag pole minu käte vahel varem olnud. Vot nii palju siis sellest elust siin. Siit lahkudes teen kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse ja puistan kõik südamelt ära, mis seekord mainimata jäi.
Umbes kahe nädala pärast laseb Triin ka roheliselt mandrilt jalga, aga tema ei page mitte Eestisse, vaid hoopis Uus-Meremaale. Hiljem kihutab Marko ka talle järgi, aga tema kuupäev on veel lahtine. Igal juhul Triinu viimasel päeval rohelisel mandril katsun ma kindlasti tagasi Darwinis olla ja talle kõike head ning eelkõige palju uusi huvitavaid seiklusi soovida. Vaikselt olen hakanud ka selle peale mõtlema, et kahe kuu pärast maanduvad Ivar ja Piia ka siia kõikide võimaluste maale ja selleks ajaks katsun ma oma farmipäevadega ühele poole saada ja vaadata, ehk õnnestub mingisugune elamine neile muretseda. Lähitulevikus plaaningi ma tagasi Perthi minna ja seal uuesti algust teha, sest kõik vanad semud on ju ka veel seal, nii et põhjust tagasi minemiseks on küll ja veel. Küll kunagi hiljem jõuab selle idaranniku ka veel üle vaadata. Need aga on ainult plaanid, las aeg näitab, mis tegelikult juhtuma hakkab. Praegu on minu ainuke unistus selle metsa langetamisega ühele poole saada ja siit võimalikult kiiresti jalga lasta. Siit lahkudes peaks mul ümmarguselt umbes 70 farmipäeva kirjas olema, nii et lõpusirge juba paistab! Aga hea küll, mulle tundub, et kõik vajalik info sai nüüd pealiskaudselt edasi antud ja isegi, kui mõni hea pala jutustamata jäi, siis katsun selle järgmisesse postitusse kuskile ridade vahele ära mahutada.
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Nagu te mäletate, siis eelmises postituses mainisin ma üsna mitu korda, et Darwin on rohkem nagu üks suur ööklubi, kus muud ei toimugi, kui ainult üks disko ja karaokeõhtu. No ega ma tegelikult ei valetanud ka, sest nii see tõesti oli, aga mõneks ajaks on sellel elul lõpp, sest olen sattunud jälle metsade ja laante vahele putukate ja muude elukatega võitlema. Aga enne, kui ma oma metsamehe elust rääkima hakkan, teen ma väikse vahekokkuvõtte sellest, mismoodi see Darwinist lahkumine välja nägi.
Alustaksin muidugi sellest, et kõige suurem sõber Helmut pakkis oma kodinad kokku ja pani Perthi poole ajama. Talle tuli järgi üks Baltikumi kõige veidram tüdruk, keda ma eales kohanud olen. Ilmselt on ta Guinnessi rekordite raamatus ka oma huvitavate elukommete ja muude aksessuaardie poolest, sest ega temasuguseid väga tihti ei kohta. Ta nimi oli Triin ja ta juuksed olid umbes kolm meetrit pikad, nii et kujutage ette, kui kaua võtab tal aega näiteks hobusesaba tegemine - ilmselt kolm pikka tööpäeva koos öiste vahetustega. Väga veider karakter igatahes, järjekordne tõestus sellest, et issanda loomaaed on ikka kõvasti kirjum, kui Tallinna loomaaed. Igatahes nael kummi neile ja loodetavasti jõuavad nad ikka ühes tükis kohale. Helmuti asemele kolis sisse aga Heleni pankurist sõber Alo. Tema on ka üks huvitav kuju. Näo järgi on selline pehme südamega memme lemmiklaps, aga niipea kui paar pitsi omale sisse valab, siis räägib, et ta on üldse puurikakleja. Katsu siis nüüd aru saada, kes ta õieti on. Iseenesest tore ja tragi poiss. Nii, hea küll, nüüd sai kõik mittevajalik info ette kantud ja katsun nüüd asja kallale asuda.
Mäletatavasti paar nädalat tagasi jäin ma Darwinis töötuks ja minu asemele leiti keegi teine, kes nüüd prügiautojuhi kaardilugeja ametit peab. Asi oli tegelikult selles, et sellel uuel tegelasel olid C-kategooria juhiload ja tänu sellele ta ka minult töö varastas, aga ega ma ei nutnud sellepärast. Järgmised viis päeva olin ma raamatukogu püsiklient ja tegin natuke luuret erinevatesse farmidesse. Iseenesest tööd jagus, aga palgad olid nii nigelad, et ei näinud mõtet esimese farmi otsa tormi joosta. Kirjutasin veel paarile tuttavale kirja, et äkki vajatakse kuskil abikäsi, aga kahjuks sain ma ainult eitavaid vastuseid. Lõpuks siis lõin facebookis Eestlased Austraalias foorumi lahti ja läbi selle sain ma siis ühe kutiga tuttavaks, kes andis mulle nii palju kontakte ja numbreid, et tööd oleks jagunud veel sajale teisele eestlaselegi. Hakkasin kohe kõnede ja küberrünnakutega pommitama ja paari päeva pärast sain ma vastuse, et olen oodatud ühte farmi, mis asub 240 kilomeetrit Darwinist väljas. Selle uudise peale jooksin ma kähku oma ühe tärni vagunelamusse ja hakkasin kiiruga asju pakkima. Tegelikult buss lahkus alles esmaspäeval, aga kuna nädalavahetus oli algamas, siis tundus targem tähtsamad asjad kohe ära teha, sest nagu Darwini ajalugu seni on näidanud, siis ega nädalavahetustel ei aja siin keegi ASJU. Prügiautojuhid soovisid mulle kõike head ja mainisid, et kui mul midagi väga nihu peaks olema, siis sinna olen ma alati more than welcome, nii et variant B on mul taskust võtta, kui vaja peaks minema. Triinu juures pakkisin oma asjad veel korra ühest kotist teise, sest mis sa nende triiksärkide ja teksapükstega ikka keset metsa pihta hakkad. Jäi üle ainult bussipilet osta ja alustada nädalavahetust. Reedel ei teinud me suurt midagi, sest poisid läksid nagunii laupäeval tööle ja tüdrukud olid ka õhtuses vahetuses, nii et kõik keskendusid rohkem laupäevale. Laupäeval oli tüdrukutel veel omaette üritus, sest neil vist mingisugune kokk tegi ka lahkumispeo ja nemad alustasid oma õhtut hoopis oma peenes kõrtsis, kus nad ka ise tööd rügavad. Meie poistega võtsime oma pudelid ja läksime linna peale. Hiljem saime kõik kokku ja laaberdasime mööda linna ringi. Hommikul hakkasid tüdrukud kohe kartulisalatit hakkima ja täidetud mune valmistama. Loodan, et nimetasin selle viimase hõrgutise nüüd õigesti, sest ega ma täpselt teagi, mis selle õige nimetus on. Vahepeal liitus meiega veel üks sõber Martti oma pruudiga ja siis läksima juba randa, viskasime oma teki maha ja nautisime ilma. Nii palju siis sellest lahkumisüritusest.
Järgmine hommik oli aga tavapärasest raskem, sest seest kõik keeras ja ega söögiisu ka eriti polnud. Jätsin linnavurledega hüvasti ja hakkasin bussijaama poole tatsuma. Sinna linna lähen ma muidugi veel tagasi, sest kõik mu tähtsamad asjad jäid ju nende juurde konkusse, nii et see ei olnud veel viimane "head aega" meil. Buss väljus täpselt kell kaksteist ja sõit kestis umbes kaks ja pool tundi. Poole maa peal ma aga tundsin, et ega sellel kartulisalatil mu kõhus vist kõige mugavam pole, nii et võite omale ette kujutada, mis seal bussis edasi juhtus. Lõpuks jõudsin ma elusana, aga mitte õnnelikult, kohta nimega Hayes Creek ja seal ootas mind juba seesama farmer, kes mind enda juurde sulaseks oli nõus võtma. Koos temaga oli kaasas ka üks Rootsi tüdruk, kes nagu hiljem selgus on nüüd selle maja koduperenaine, kus me praegu elame. Esimene päev me muidugi tööga pihta ei hakanud, pakkisime oma asjad lahti ja jäime hommikut ootama. Vahepeal mainin veel ära, et telefoniga ei ole siin midagi peale hakata, sest levi siin pole ja see internet, mida ma praegu kasutan on ka nii aeglane, et seda tuleb pedaalidega vändata enne, kui üldse mingi pildi ette viskab. See aga polegi hetkel nii oluline, sest minu ainuke eesmärk siin on oma farmipäevad täis teha, mis mulle hiljem teise aasta viisa kindlustavad. Viisa viisaks, pidin kirjutama, missugune meie tavaline päev siin välja näeb. Kell kuus hommikul on äratus, siis lähme kuuri alla, lööme mootorsaed läikima ja lähme metsa puid langetama. Esimene paus tuleb kell üks, siis puhkame kaks tundi, sest selles ajavahemikus on kuumus nii tappev, et ega selle palavuse käes ükski normaalne homo sapiens kaua vastu ei pea. Kell kolm lähme uuesti metsa ja jätkame sealt, kus lõunal pooleli jäi ja nii umbes kella kuueni välja. Peale seda tuleme jälle kuuri alla, hõõrume mootorsaelt suurema sita maha, siis valmistame õhtusöögi ja peale seda tiksume veel paar tundi ja siis on juba uneaeg ja hakkab jälle ring otsast peale. Puhkepäevi siin ei ole ja nädalavahetustel varem õhtale ka ei lasta. Kord on karm. Esimesed paar päeva käisin ma jahil ka, lasin mõned kängurud maha ja viisin need seale söödaks. Varsti lastakse siga ka maha ja siis saab hoopis seast kellegi lõunasöök. Toiduahel on selle nimi. Unustasin veel mainida, et nüüdseks on meiega juba üks prantslane ka liitunud. Täitsa talutav poiss on, natuke närviline on ja rahmeldab jube palju, aga vähemalt teeb tööd kõvasti. Mitte, et see mind huvitaks, kui palju ta tööd teeb, aga tahtsin teda lihtsalt kuidagi kiita. Viimastel päevadel olen aga tähele pannud, et seesamune farmer on minuga üsna palju ülbitsema hakanud ja üldse kuidagi üleolevalt käituma. Mitte, et see mind huvitaks, mida üks või teine austraallane minust arvab, aga lihtsalt see muutub häirivaks lõpuks. Minu jaoks on ta lihtsalt üks mööduv nähtus, keda ma ilmselt kunagi hiljem oma elus ei näe, aga praegu pean ma selle mööduva nähtuse jaoks tööd tegema. Esialgu oli jutt, et tööd jagub ainult kolmeks nädalaks, aga nüüd on juba jutt muutunud ja tööd oleks hoopis kauemakski, aga mina ilmselt siia kauemaks ei jää. Isegi mitte siis, kui ta mulle selle võimaluse tõesti annaks, sest inglise keeles öelduna on too onu tõeline dickhead! Siit lahkudes on mul vähemalt jälle üks uus kogemus juures, sest mootorsaag pole minu käte vahel varem olnud. Vot nii palju siis sellest elust siin. Siit lahkudes teen kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse ja puistan kõik südamelt ära, mis seekord mainimata jäi.
Umbes kahe nädala pärast laseb Triin ka roheliselt mandrilt jalga, aga tema ei page mitte Eestisse, vaid hoopis Uus-Meremaale. Hiljem kihutab Marko ka talle järgi, aga tema kuupäev on veel lahtine. Igal juhul Triinu viimasel päeval rohelisel mandril katsun ma kindlasti tagasi Darwinis olla ja talle kõike head ning eelkõige palju uusi huvitavaid seiklusi soovida. Vaikselt olen hakanud ka selle peale mõtlema, et kahe kuu pärast maanduvad Ivar ja Piia ka siia kõikide võimaluste maale ja selleks ajaks katsun ma oma farmipäevadega ühele poole saada ja vaadata, ehk õnnestub mingisugune elamine neile muretseda. Lähitulevikus plaaningi ma tagasi Perthi minna ja seal uuesti algust teha, sest kõik vanad semud on ju ka veel seal, nii et põhjust tagasi minemiseks on küll ja veel. Küll kunagi hiljem jõuab selle idaranniku ka veel üle vaadata. Need aga on ainult plaanid, las aeg näitab, mis tegelikult juhtuma hakkab. Praegu on minu ainuke unistus selle metsa langetamisega ühele poole saada ja siit võimalikult kiiresti jalga lasta. Siit lahkudes peaks mul ümmarguselt umbes 70 farmipäeva kirjas olema, nii et lõpusirge juba paistab! Aga hea küll, mulle tundub, et kõik vajalik info sai nüüd pealiskaudselt edasi antud ja isegi, kui mõni hea pala jutustamata jäi, siis katsun selle järgmisesse postitusse kuskile ridade vahele ära mahutada.
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Wednesday, July 17, 2013
Backpackeri comeback
Tere fännid! Nagu näha, siis viimased poolteist kuud on siin täielik tühjus haigutanud ja ega mul enda õigustuseks pole midagi öelda ka. Elu vajas elamist ja tsirkus vajas artisti. Proovin kuskilt sealt pihta hakata, kus mul eelmine kord pooleli jäi.
Viimane uudis oli see, et Madis lendas Perthi ja Pikk Poiss lendas Melbourne'i uutele jahimaadele, aga kuna tema logistiline pool just eriti kiita pole, siis otsustas ta Melbourne'i eluga sama kiiresti hüvasti jätta, kui ta sellega alustada jõudis ja lendas samuti Perthi. Kahjuks nende pangakontodele mul ligipääsu pole, nii et majandusliku poole pealt on mul infosulg, aga surmakuulutustest ma nende nime leidnud pole, nii et järelikult mingi kopikas neil arvel on ja puu all nad magama ei pea ja tegelikult see ongi ju peamine. Aga hea küll, jätan nüüd Pika ja Madisega selleks korraks blogis hüvasti ja soovin neile jõudu ja jaksu edaspidiseks, pajatan nüüd paarisaja sõnaga enda elust ja olust Darwinis.
Kui ma nüüd päris aus olen ja käe piiblile panen, siis viimased kuu aega on olnud üks tants ja trall hommikust õhtuni, koguaeg üks iiihhaahhaaa ja haahhaahhaa. Aga ega ma siis üksi - teised ikka ikka ka. Ainult Helmut võib mitu päeva järjest ihuüksinda ümber viskipudeli tantsida ja vaime välja ajada. Tema on üldse üks eriline kuju, ma ise kahtlustan, et ta on hüääni ja toonekure ristsugutis, sest selline elusolend ei saa eluilmaski kahe inimese tagajärg olla - siin peab olema mingisugune looduse vingerpuss mängus. See oli võib-olla natuke koledasti öeldud ja mõni kindlasti arvab, et nüüd tegin küll vaesele poisile liiga, aga uskuge mind, et kui see poiss pudeli suule paneb, siis hullusärgist ja rahustitest enam piisa - arvatavasti lähim vastumürk asub Marsil, aga kuna meil kellegil Marsil sugulasi ega tuttavaid pole, siis peame temaga lihtsalt leppima. Kurjad keeled aga räägivad, et Helmut teeb Darwini elule otsa peale ja põgeneb tagasi Perthi, nii et siis saab natuke rahulikumalt jälle magada ja unenäod muutuvad ka lillelisemaks, kui nad siiani on olnud. Tegelikult poleks seda Helmuti nime üldse mainimagi pidanud, sest nii kui tema peale mõtlema hakkad, tuleb ju kohe sada uut asja meelde, mis ta jälle korraldanud on. Juba nimigi ütleb, et ega ta päris lihast ja luust inimene olla ei saa. Okei, Helmut Helmutiks - teda mainin nagunii veel sada korda ja kui mitte vähem, siis rohkem kindlasti.
Kirjutan vahepeal enda tööst ja tulevikust ja siis lähen tagasi meelelahtusprogrammi juurde. Viimased kuu aega olen töötanud prügiauto peal kaaspiloodina. Ma näpin isegi nuppe ja vahepeal usaldatakse mulle roolgi kätte, aga see on ka kõik. Suurema osa ajast ripun ma prügiauto küljes ja hoian kätega ühest torust kramplikult kinni, et ma jumala eest maha ei lendaks, sest ega need prügiautojuhid on üsna raske jalaga ja punane tuli neile ei kehti. Nüüd te kindlasti arvate, et õhtu lõpuks olen ma üleni pasane ja haisen tuunikala järgi, aga kui nüüd päris aus olla, siis seda tööd kannataks isegi pintsakuga teha ja kui mul siin pintsak oleks, siis ma vist isegi kannaks ka seda. Minu töö seisneb selles, et ma hüppan prügiauto pealt maha (muuseas ma teen seda hoo pealt, sest ma olen juba päris vilunud sel alal) ja jooksen ruttu prügikasti juurde. Vahepeal mainin veel ära, et need prügikastid mida me tühjendame on need kõige väiksemad, mida te endale ette suudate kujutate. Tavalised plastikust junnid, mitte need suured metallist rauahunnikud, mida mõnikord isegi kraana ei jõua tõsta. Ühesõnaga jooksen prügikasti juurde ja vean selle tänavale, siis minu paarimees tõstab selle käpaga üles, teeb selle tühjaks ja laseb selle alla tagasi. Nii lihtne see ongi, pole isegi põhiharidust vaja, et sellist tööd teha. Sellel tööl on üks hea külg ka - ma olen selle kuu ajaga praktiliselt terve Darwini ära näinud, sest me sõidame iga päev erinevat marsruuti ja tänu sellele on mul täpselt teada, kus ja mis asub. Palk on ka üsna rahuldav ja viimasel ajal olen tunde ka juurde saanud, nii et hetkel võib rahul olla. Täna peale tööpäeva läksin kontorisse, lõin jalaga ukse lahti ja hakkasin kontorimutti oma murega tüütama. Nimelt on mul farmipäevad siiani tegemata ja ma katsusin välja uurida, kas mul oleks võimalik oma päevad prügiauto peal kirja saada. Kahjuks oli ta selle koha pealt sama loll nagu Andrus Värnik, ega osanud mulle midagi kosta. Homme viin neile paar paberit lauale ja uurigu välja, sest vastasel juhul on mul kähku variant B vaja välja mõelda. Minu esimese aasta viisa lõppeb nelja ja poole kuu pärast, nii et praegu oleks mul viimane aeg mõtlema hakata, kuhu minna ja mida teha. Ainuke kurb lugu on see, et nüüd kui mul aeg jalaga perse hakkas taguma, selgus et Helmut pakib oma pillid kotti ja paneb Darwinist minema ja tänu sellele oleks mul ilmselt olnud võimalik Triinu, Marko, Kristi, Georgi ja Hellu-Pelluga kokku kolida, kui ma asjadest muidugi õigesti aru sain. Ilmselt vist ikka sain. Sest tegelikult mulle siin Darwinis meeldib ja kamraadid on ka vahvad, aga vahepeal tuleb natuke pikemalt ette mõelda, kui kaks päeva ja seetõttu tuleb mul ilmselt siinse eluga varsti hüvasti jätta. Kui aus olla, siis ega ma midagi veel uurima pole hakanud, aga küll ma jõuan. Nüüd viimasel ajal olen ma kirkus ka hakanud käima ja palvetanud, et ma saaksin kuidagi läbi ime oma farmipäevad ikkagi siin Darwinis kirja, siis oleks põhjust jälle võtta. Aga eks lähitulevik näitab, mis saab. Aitab nüüd sellest tööjurast kah, ei maksa üle ka leierdada seda teemat. Hing on mul igatahes sees ja külmkapist leiab ka head-paremat, kui hästi otsida.
Kirjutan paari lausega oma uuest elamisest ka ja miks minu telklaelu üldse otsa sai. Kõik sai alguse Marko sünnipäevast, mis oli minu mäletamist mööda 13.juunil. Ei hakka midagi pikemalt lahti seletama, aga igatahes minu plaan oli see telklasüsteem seal üle kavaldada ja katsusin odavamalt hakkama saada - õigemini ei maksnud üldse, aga peale kolmandat nädalat tuli see ikkagi välja, et neil on seal karavanpargis üks puuküürnik, aga kuna minu nime kuskil kirjas polnud, siis ma liikusin lihtsalt järgmise platsi peale edasi ja tundus, et probleemi nagu polegi. Paar päeva hiljem pakkus mulle üks prügiautojuhtidest, et ma võin tema caravani sisse kolida, kui tahan. Läksin siis vaatasin selle pesa üle ja polnudki kõige hullem - kaks voodit, telekas, kapid, riiulid ja no mis sa hing veel ihaldad. Pakkisin oma kompsud telgis kokku ja kolisin vagunelamusse ümber. Maksan 100 dollarit nädalas ja magan pehmes voodis. Päris viite tärni välja ei venita, aga kõva ühe annab välja küll. Nii palju siis minu elukoha vahetusest. Nädalavahetustel elan ma endiselt Triinu-Marko-Kristi-Georgi diivanil. Parematel päevadel tuuakse mulle padi ja valge lina ka, nii et vahepeal ei saa üldse arugi, et ma tegelikult diivanil magan.
Viimasel ajal oleme hakanud päris palju väljas pidutsemas käima, sest paar nädalat tagasi tuli tolle korteri omanik külla, kus kõik need eelnimetatud inimesed sees elavad ja tegi teatavaks, et neil tuleb sealt välja kolida, sest naabrid on juba hullumas ja üks naine olla väidetavalt juba teist aastat rase, sest stress on nii suur, et laps lihtsalt ei tule välja. See uudis tõmbas kõigil kõhu lahti ja söögiisu kadus ka ära, sest kahekorrulisest korterist telki kolimine ei tundunud kellegi jaoks eriti ahvatlev. Peale seda uudist volüüminuppu enam põhja ei keeratud ja Helen jättis oma öised koristamised ka sinnapaika, sest sisimas lootsid ikkagi kõik, et äkki jumal on ikkagi olemas ja lubab neil sinna jääda. Usk jumalasse kadus aga järgmisel nädalavahetusel, kui kuri korteriomanik tuli jälle külla ja tegi puust ja punaseks selgeks, et on aeg kotte hakata pakkima ja poisid võiksid juba telki minna ostma. Pisaraid küll valama ei hakatud, aga viina valati küll. Ja valati veel mitu päeva jutti. Vahepeal said tüdrukud veel kurva uudise, et nende tööaega vähendati veelgi, nii et korraks tundus, et isegi Veerpalu dopinguskandaal pole nii nukker, kui elu Darwinis. Eelmisel reedel juhtus aga ime ja fööniks tõusis tuhast - korteriomanik lõi taas jalaga ukse lahti, tegi paar tantsusammu ja laulis nagu kevadine ööbik, et ta teeb uue lepingu, aga see ei tähenda, et need peod jätkuda võivad. Eks aeg näitab, mis saab, aga nii palju kui mina kuulsin, siis kõikidel kõlaritel keerati volüüminupud juba küljest ära ja visati koos vanade ajakirjadega ahju. Lõpp hea, kõik hea.
Üldiselt on viimased kuu aega üks pidu ja pillerkaar käinud ja selle alla on ka päris kõva kopikas magama pandud, sest see väljas käimine on rohkem rikaste lõbu. Palganumbrid on suured küll, aga kui lustimine ja mängimine on meelistegevus, siis pole neist numbritest tolku. Ega ma väga põe ei ka sellepärast, sest mis tehtud see tehtud ja pole mõtet end sandiks muretseda sellepärast. Edaspidi katsun oksad natuke koomale tõmmata ja mõelda natuke kaugemale, kui järgmine reede. Vot nii. Nüüd on vist kirjutatud juba küll ja hakkan vaikselt punkti panema. Loodan, et järgmise blogi kirjutamine mul nii kaua aega ei võta.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Viimane uudis oli see, et Madis lendas Perthi ja Pikk Poiss lendas Melbourne'i uutele jahimaadele, aga kuna tema logistiline pool just eriti kiita pole, siis otsustas ta Melbourne'i eluga sama kiiresti hüvasti jätta, kui ta sellega alustada jõudis ja lendas samuti Perthi. Kahjuks nende pangakontodele mul ligipääsu pole, nii et majandusliku poole pealt on mul infosulg, aga surmakuulutustest ma nende nime leidnud pole, nii et järelikult mingi kopikas neil arvel on ja puu all nad magama ei pea ja tegelikult see ongi ju peamine. Aga hea küll, jätan nüüd Pika ja Madisega selleks korraks blogis hüvasti ja soovin neile jõudu ja jaksu edaspidiseks, pajatan nüüd paarisaja sõnaga enda elust ja olust Darwinis.
Kui ma nüüd päris aus olen ja käe piiblile panen, siis viimased kuu aega on olnud üks tants ja trall hommikust õhtuni, koguaeg üks iiihhaahhaaa ja haahhaahhaa. Aga ega ma siis üksi - teised ikka ikka ka. Ainult Helmut võib mitu päeva järjest ihuüksinda ümber viskipudeli tantsida ja vaime välja ajada. Tema on üldse üks eriline kuju, ma ise kahtlustan, et ta on hüääni ja toonekure ristsugutis, sest selline elusolend ei saa eluilmaski kahe inimese tagajärg olla - siin peab olema mingisugune looduse vingerpuss mängus. See oli võib-olla natuke koledasti öeldud ja mõni kindlasti arvab, et nüüd tegin küll vaesele poisile liiga, aga uskuge mind, et kui see poiss pudeli suule paneb, siis hullusärgist ja rahustitest enam piisa - arvatavasti lähim vastumürk asub Marsil, aga kuna meil kellegil Marsil sugulasi ega tuttavaid pole, siis peame temaga lihtsalt leppima. Kurjad keeled aga räägivad, et Helmut teeb Darwini elule otsa peale ja põgeneb tagasi Perthi, nii et siis saab natuke rahulikumalt jälle magada ja unenäod muutuvad ka lillelisemaks, kui nad siiani on olnud. Tegelikult poleks seda Helmuti nime üldse mainimagi pidanud, sest nii kui tema peale mõtlema hakkad, tuleb ju kohe sada uut asja meelde, mis ta jälle korraldanud on. Juba nimigi ütleb, et ega ta päris lihast ja luust inimene olla ei saa. Okei, Helmut Helmutiks - teda mainin nagunii veel sada korda ja kui mitte vähem, siis rohkem kindlasti.
Kirjutan vahepeal enda tööst ja tulevikust ja siis lähen tagasi meelelahtusprogrammi juurde. Viimased kuu aega olen töötanud prügiauto peal kaaspiloodina. Ma näpin isegi nuppe ja vahepeal usaldatakse mulle roolgi kätte, aga see on ka kõik. Suurema osa ajast ripun ma prügiauto küljes ja hoian kätega ühest torust kramplikult kinni, et ma jumala eest maha ei lendaks, sest ega need prügiautojuhid on üsna raske jalaga ja punane tuli neile ei kehti. Nüüd te kindlasti arvate, et õhtu lõpuks olen ma üleni pasane ja haisen tuunikala järgi, aga kui nüüd päris aus olla, siis seda tööd kannataks isegi pintsakuga teha ja kui mul siin pintsak oleks, siis ma vist isegi kannaks ka seda. Minu töö seisneb selles, et ma hüppan prügiauto pealt maha (muuseas ma teen seda hoo pealt, sest ma olen juba päris vilunud sel alal) ja jooksen ruttu prügikasti juurde. Vahepeal mainin veel ära, et need prügikastid mida me tühjendame on need kõige väiksemad, mida te endale ette suudate kujutate. Tavalised plastikust junnid, mitte need suured metallist rauahunnikud, mida mõnikord isegi kraana ei jõua tõsta. Ühesõnaga jooksen prügikasti juurde ja vean selle tänavale, siis minu paarimees tõstab selle käpaga üles, teeb selle tühjaks ja laseb selle alla tagasi. Nii lihtne see ongi, pole isegi põhiharidust vaja, et sellist tööd teha. Sellel tööl on üks hea külg ka - ma olen selle kuu ajaga praktiliselt terve Darwini ära näinud, sest me sõidame iga päev erinevat marsruuti ja tänu sellele on mul täpselt teada, kus ja mis asub. Palk on ka üsna rahuldav ja viimasel ajal olen tunde ka juurde saanud, nii et hetkel võib rahul olla. Täna peale tööpäeva läksin kontorisse, lõin jalaga ukse lahti ja hakkasin kontorimutti oma murega tüütama. Nimelt on mul farmipäevad siiani tegemata ja ma katsusin välja uurida, kas mul oleks võimalik oma päevad prügiauto peal kirja saada. Kahjuks oli ta selle koha pealt sama loll nagu Andrus Värnik, ega osanud mulle midagi kosta. Homme viin neile paar paberit lauale ja uurigu välja, sest vastasel juhul on mul kähku variant B vaja välja mõelda. Minu esimese aasta viisa lõppeb nelja ja poole kuu pärast, nii et praegu oleks mul viimane aeg mõtlema hakata, kuhu minna ja mida teha. Ainuke kurb lugu on see, et nüüd kui mul aeg jalaga perse hakkas taguma, selgus et Helmut pakib oma pillid kotti ja paneb Darwinist minema ja tänu sellele oleks mul ilmselt olnud võimalik Triinu, Marko, Kristi, Georgi ja Hellu-Pelluga kokku kolida, kui ma asjadest muidugi õigesti aru sain. Ilmselt vist ikka sain. Sest tegelikult mulle siin Darwinis meeldib ja kamraadid on ka vahvad, aga vahepeal tuleb natuke pikemalt ette mõelda, kui kaks päeva ja seetõttu tuleb mul ilmselt siinse eluga varsti hüvasti jätta. Kui aus olla, siis ega ma midagi veel uurima pole hakanud, aga küll ma jõuan. Nüüd viimasel ajal olen ma kirkus ka hakanud käima ja palvetanud, et ma saaksin kuidagi läbi ime oma farmipäevad ikkagi siin Darwinis kirja, siis oleks põhjust jälle võtta. Aga eks lähitulevik näitab, mis saab. Aitab nüüd sellest tööjurast kah, ei maksa üle ka leierdada seda teemat. Hing on mul igatahes sees ja külmkapist leiab ka head-paremat, kui hästi otsida.
Kirjutan paari lausega oma uuest elamisest ka ja miks minu telklaelu üldse otsa sai. Kõik sai alguse Marko sünnipäevast, mis oli minu mäletamist mööda 13.juunil. Ei hakka midagi pikemalt lahti seletama, aga igatahes minu plaan oli see telklasüsteem seal üle kavaldada ja katsusin odavamalt hakkama saada - õigemini ei maksnud üldse, aga peale kolmandat nädalat tuli see ikkagi välja, et neil on seal karavanpargis üks puuküürnik, aga kuna minu nime kuskil kirjas polnud, siis ma liikusin lihtsalt järgmise platsi peale edasi ja tundus, et probleemi nagu polegi. Paar päeva hiljem pakkus mulle üks prügiautojuhtidest, et ma võin tema caravani sisse kolida, kui tahan. Läksin siis vaatasin selle pesa üle ja polnudki kõige hullem - kaks voodit, telekas, kapid, riiulid ja no mis sa hing veel ihaldad. Pakkisin oma kompsud telgis kokku ja kolisin vagunelamusse ümber. Maksan 100 dollarit nädalas ja magan pehmes voodis. Päris viite tärni välja ei venita, aga kõva ühe annab välja küll. Nii palju siis minu elukoha vahetusest. Nädalavahetustel elan ma endiselt Triinu-Marko-Kristi-Georgi diivanil. Parematel päevadel tuuakse mulle padi ja valge lina ka, nii et vahepeal ei saa üldse arugi, et ma tegelikult diivanil magan.
Viimasel ajal oleme hakanud päris palju väljas pidutsemas käima, sest paar nädalat tagasi tuli tolle korteri omanik külla, kus kõik need eelnimetatud inimesed sees elavad ja tegi teatavaks, et neil tuleb sealt välja kolida, sest naabrid on juba hullumas ja üks naine olla väidetavalt juba teist aastat rase, sest stress on nii suur, et laps lihtsalt ei tule välja. See uudis tõmbas kõigil kõhu lahti ja söögiisu kadus ka ära, sest kahekorrulisest korterist telki kolimine ei tundunud kellegi jaoks eriti ahvatlev. Peale seda uudist volüüminuppu enam põhja ei keeratud ja Helen jättis oma öised koristamised ka sinnapaika, sest sisimas lootsid ikkagi kõik, et äkki jumal on ikkagi olemas ja lubab neil sinna jääda. Usk jumalasse kadus aga järgmisel nädalavahetusel, kui kuri korteriomanik tuli jälle külla ja tegi puust ja punaseks selgeks, et on aeg kotte hakata pakkima ja poisid võiksid juba telki minna ostma. Pisaraid küll valama ei hakatud, aga viina valati küll. Ja valati veel mitu päeva jutti. Vahepeal said tüdrukud veel kurva uudise, et nende tööaega vähendati veelgi, nii et korraks tundus, et isegi Veerpalu dopinguskandaal pole nii nukker, kui elu Darwinis. Eelmisel reedel juhtus aga ime ja fööniks tõusis tuhast - korteriomanik lõi taas jalaga ukse lahti, tegi paar tantsusammu ja laulis nagu kevadine ööbik, et ta teeb uue lepingu, aga see ei tähenda, et need peod jätkuda võivad. Eks aeg näitab, mis saab, aga nii palju kui mina kuulsin, siis kõikidel kõlaritel keerati volüüminupud juba küljest ära ja visati koos vanade ajakirjadega ahju. Lõpp hea, kõik hea.
Üldiselt on viimased kuu aega üks pidu ja pillerkaar käinud ja selle alla on ka päris kõva kopikas magama pandud, sest see väljas käimine on rohkem rikaste lõbu. Palganumbrid on suured küll, aga kui lustimine ja mängimine on meelistegevus, siis pole neist numbritest tolku. Ega ma väga põe ei ka sellepärast, sest mis tehtud see tehtud ja pole mõtet end sandiks muretseda sellepärast. Edaspidi katsun oksad natuke koomale tõmmata ja mõelda natuke kaugemale, kui järgmine reede. Vot nii. Nüüd on vist kirjutatud juba küll ja hakkan vaikselt punkti panema. Loodan, et järgmise blogi kirjutamine mul nii kaua aega ei võta.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Friday, June 7, 2013
Homoabielu peksti laiali
Kena laupäeva hommikut teile kallid kaasmaalased. Paljud teist on muidugi mööda ilma laiali: kes lööb Soomes naelu seinu, kes toob Saksamaalt autosid ja siis veel need kümned tuhanded noored, kes mingil põhjusel on otsustanud Austraaliasse põgeneda. Vahet pole, kus te olete - Jaanipäeva ootate te kõik! Hea küll - nali naljaks, kusi kaljaks, perse paljaks, aga mul on vaja kuskilt otsast alustada ka, sest ma istun praegu ühes hosteli internetipunktis ja ma pidin tunni aja eest oma nädalapalga välja käima, nii et tuleb näppudele valu anda. Kõige kallim postitus, mis ma seni kirjutanud olen. Lugege see vähemalt kaks korda läbi, siis läks raha vähemalt õigesse auku.
Alustan kohe suurimast, kuumimast ja uusimast uudisest: kolme musketäri homoabielu löödi laiali, ühine vara jagati võrdselt ära ja need asjad, mida jagada polnud võimalik visati lihtsalt minema. Pikk alias Olari alias Pikkade Ühingu Esimees tegi oma lolli aruga nii rumala otsuse, et ostis keset suurt pummeldamist omale Melbourne'i lennupileti ja järsku keset pidu, siis kui diskor just kõige paremaid palasid ette hakkas mängima, võttis Pikk oma seitse asja ja hakkas lennujaama tatsuma. Tal oli Sidneys veel vahemaandumine ka ja siis ta juba saatis mulle sõnumi, et see oli ta elu kõige lollim otsus, mis ta kunagi vastu on võtnud ja et ärgu mina jumala eest sama reha otsa ei astuks. Selle jaoks ei pea isegi lugedagi oskama, et aru saada, kui totter otsus see tal oli. Aga jäägu see Pikk praegu sinnapaika, tema juurde tulen ma veel varsti tagasi, sest ta on ju nii Pikk, et temast ei saa isegi blogi kirjutades üle ega ümber.
Räägin natuke Madisest ka ja kuidas temal see otsus sündis, et Perthi tagasi lennata. Madisel läks Darwinis natuke kehvasti, sest mingil teadmata põhjusel ei leidnud tema siin omale tööd. Teadlased praegu uurivad, et kuhu see koer maetud on ja varsti oskan põhjalikuma analüüsi selle kohta anda. Ja nüüd viimane nädalavahetus oligi meil selline seis, et auto müüsime maha, kuna see oli meie kolme ühine vara ja mina üksi polnud ka mingi ütleja, et jätame kaariku alles. Auto müümisega jäime kasumisse, nii et selles mõttes läks kõik õnnelikult, aga see on ka ainuke pluss kogu selle tsirkuse juures. Ma liigun nüüd ajas paar nädalat tagasi, sest muidu ei saa ma ise ka pärast aru, mis ma siia kokku kirjutasin.
Jätkan siis sealt, kus eelmine blogi pooleli jäi. Viimane tööots oli meil siis teatavasti see komandeering, kus me Madisega metsas ringi ragistasime ja igasugu juurikaid läbi lõikasime. Pärast seda tööotsa olime me nädal aega vee ja leiva peal, tööd ei paistnud kuskilt tulevat. Kui nüüd täiesti aus olla, siis ega me endast päris maksimumi välja ei pigistanud ka töö otsimisel. Põhiliselt otsisime internetist, uuendasime oma kuulutusi ja ülejäänud aja palusime lihtsalt jumalat, aga Jumal aitab ainult lolle ja joodikuid mitte töötuid. Mina hakkasin lõpuks siis tutvusi kasutama ja helistasin sõber Foxile alias Madis Rebasele, kes samuti aastaid tagasi siin Darwinis pesitses. Tema andis mulle ühe kreeklase numbri, kelle juures ta kunagi konditisioneere paigaldas. Kreeklane oli väga rõõmus, et ma talle helistasin, aga temagi ütles mulle, et praegu on rasked ajad ja tööd eriti pole. Lubas mulle kindlasti teada anda, kui tööd peaks tekkima. Päev hiljem vestlesin Rühka Ivariga skype'i teel ja temagi andis mulle ühe nime, kelle poole oma murega minema peaksin. Hetk hiljem kirjutasingi siis tollele onule ja ta kirjutas mulle vastu, et saatku ma talle oma CV ja et tal on alatasa töölisi vaja. Ta on eestlane ja ta on siin juba mitu aastat olnud, nii et praegu loengi juba sekundeid, millal ta linna tagasi jõuab. Hetkel on ta linnast natuke väljas ja ei saa mind aidata. Siis on mulle suureks abiks olnud noorhärra nimega Sander Kaldre. Temagi oli aasta-kaks tagasi Darwinis ja tema on mulle juba nii palju numbreid andnud, kuhu helistada, et mul ei jätku kõneaegagi nii palju, kui nende kõnede tegemiseks vaja läheb. Igatahes suur aitäh poistele info eest, jõuludeks saadan teile mõne ilusa aasia neiu paariks päevaks, aga jagage siis vennalikult. Ärge ahnitsege.
Viimastel nädalatel olen Rühka Tarmoga, tuntud ka nime all Robot, paaril korral skype's jutustanud. Perekond Rühkad on üldse üks tore perekond, kõike nemad teavad. Kui tahad teada mitu rosinat poolekilose saia sisse käib, siis helista tädi Tiinale. Kui oled kuskil Mustamäe liftis juba mitmendat päeva kinni, siis helista onu Margole. Vaja autol mõni mutter kinni keerata, siis teadagi, et Ivari garaazis on selline võtmekomplekt, millega saab isegi murutraktorist vormeli ümber ehitada ja kui raha peaks liiga palju olema, siis helista Tarmole - tema teab, kuidas sellest rohkem saab teha. Nojaa siis ma helistasingi talle ja kõik, mis ta mulle rääkis oli sulatõsi ka, ega mul polnudki midagi vastu öelda. Õnneks ta mu nägu ei näinud, aga ilmselt punastasin nagu ladvaõun. Esiteks see otsus meil Perthist siia Darwinisse sõita, päevapealt, ilma eelluureta ja ilma suure rahakotita oli juba suur viga. Nägime ilusaid kohti küll ja tegime mõned ilusad pildid ka, aga ma nüüd ei oska öelda, kas see kõik on/oli väärt seda, et poolteist kuud telgis higistada, päevast päeva töö otsimisega tegeleda. Madis ja Pikk mõtlevad võib-olla teistmoodi, aga mina olen pigem Tarmo arvamusega nõus. Isegi, kui ma peaksin siin omadega järje peale saama, siis ega ma seda tegu ei õigusta küll. Olgugi, et ma siin omale kohe alguses töö leidsin ja siis veel mingi, aga stabiilsust pole ma siin veel saavutanud. Õnneks on veel mõned säästud alles, nii et nälga ei pea kartma. Nüüd kirjutasin küll kriitiliselt, aga paraku nii on. Alla ma siin igatahes anda ei kavetse. Kui jõuab kätte see päev, kui ma telgist välja kolin, siis lähen esimesse alkoholipoodi ja ostan omale ühe šampanja.
Ega tegelikult meil kõik päevad pole sellised nagu ma just hetk tagasi kirjeldasin. Lõbusaid päevi on ka, isegi nii lõbusaid, et mõnikord ei jõuta töölegi (need, kellel töö muidugi olemas on). Aga enne, kui ma tsirkuse juurde jõuan, kirjutan ma veel mõne sõnaga sellest, kuidas minul isiklikult viimastel päevadel läinud on. Paar päeva tagasi võtsin ennast ühes tööagentuuris arvele ja sealt sain ma omale kohe tööotsa, mingisugune toiduladu. Ega töö midagi kiita pole, aga sital ajal on perse ka ööbik. Päev hiljem sain siis sellelt kreeklaselt kõne, kelle juures sõber Fox kunagi töötas. Eile käisingi tema juures tööl ja sellist tööpäeva pole mul varem siin olnud, ta oskas peaaegu kõiki tööriistu eesti keeles nimetada ja roppustest ma ei hakka üldse rääkimagi. Isegi mina ei oska selliseid sõnu kasutada. Ottot mäletas ta ka väga hästi. Otto kohta ütles ta kohe, et see oli ju see troublemaker! Ma muidugi noogutasin selle peale, sest ega ta ju midagi valesti ei öelnud. Siis ühel hektel ma märkasin, et tal on tööbussis jalgpall ja siis me seal kõksisime temaga palli natuke. Hiljem läksime veel tema juurde, pidin basseini puhastama, aga tuli välja, et ta koeral on sabavähk ja siis pool ajast ravisime tema koera. Väga huvitav päev oli. Kujutage ise see olukord omale ette, kui lähete Austraalias kreeklasega tööle ja seesamune kreeklane ropendab paremini, kui sina. Eesti keeles. Ma muidugi ei väida, et see kaheksas maailmaime nüüd on, aga huvitav fakt ikkagi. Vot sellised lood siis tööga. Ei viitsi rohkem seda tööjuttu ajada, aitab kah.
Sel nädalavahetusel käisime me näiteks grillimas. Kamp oli meil suur: Pikk Poiss, Madis, tädi Triinu ja onu Marko, mamma Kristi ja papa Georg, Helen ja Helmut ja siis veel üks uus sõber kelle nimi on Raido. Temal on ka hüüdnimi juba olemas - S.W.A.T. Nime panime talle sellepärast sellise, sest ta olevat Eestis 5 aastat politseionu olnud ja isegi kriminaaluurija paberid on tal käes. Selline huvitav karakter. Tema on siis seesama kutt, kellega ma nädal aega hostelis tuba jagasin. Aga see selleks. Grill oli igatahes vahva, hiljem läksime jälle Triinu residentsi ja seal hakkasime me siis oma Jaanipäeva tähistama ja nagu eestlastel ikka kombeks on, kestis see meil mitu päeva. Üldjuhul oleme me kõik nädalavahetused tädi Triinu juures. Seltskond on seal vahva ja ilmselt see ongi üks põhjus, miks nii väga siia tahtsin jääda. Perthist igatsen ma Rainerit ja Margust, nemad olid vahvad sellid ja nad lubasid mulle isegi külla tulla. Eks näis, kas see idee ka teoks saab.
Darwinis on üldse tore kamp kokku sattunud, esialgu ma igaühest eraldi esseed ei hakka kirjutama, aga sellest Helmutist võiks küll paari sõnaga kirjutada. No tema on nii kirev sell, et kui temast ükskord dokumentaalfilm vändatakse, siis sellele tuleb küll kümme osa teha. Muidu on ta täitsa tore ja vahva kuju, ei peereta ega midagi, aga nii kui ta pudelilt korgi maha keerab, siis tuleb küll kõik lõvitaltsutajad kohale kutsuda, sest ta muutub nii ettearvamatuks, et mitte ükski selgeltnägija ei suudaks ette ennustada, mis ta kolmekümne sekundi pärast teha võib. Ühel hetkel vannub ta sulle armastust ja teisel hetkel kraabib külmkapi ust nagu näljane koer. Ja kui ta veel laulma hakkab, siis Tallinas tehakse Superstaarisaate erakorraline komisjon ja hakatakse arutama, kas sellist inimest võib üldse tagasi kodumaale lasta. Temast võiks kirjutama jäädagi, aga kas on sel mõtet? Tegelikult oleks küll, aga mul saab internetiaeg kohe otsa, nii et tänu sellele pääsete sellest Helmutist.
Natuke on mul veel aega üle, nii et kirjutan paari sõnaga veel Pikast. Kui ma nüüd asjadest õigesti aru olen saanud, siis Pikk pidi juba järgmisel nädalal tagasi siia tulema. Tekib küsimus, et miks me selle auto üldse maha müüsime? Aga enam pole siin midagi taga nutta. Mis tehtud, see tehtud. Madis on nüüd juba õnnelikult Perthis Raineri juures ja suure tõenäosuega on tal nüüdseks juba esimene öö VOODIS ära magatud. Tervisi talle sinna. Unustasin mainida, et ärkasin jälle Triinu diivanilt. See on mul juba selliseks nädalavahetuse koduks kujunenud, õnneks raha nad veel küsinud pole, aga ega ma elektrit seal eriti ei kasuta ka. Nüüd pingutasin küll natuke üle, aga sitta sellega. Panen siia postituse lõppu mõned pildid ka meie nädalavahetusest, proovin mõned viisakamad välja sorteerida. Tundub, et kõik tähtsamad asjad sain vist nüüd öeldud ka. Internetti pidin muidugi tund aega juurde võtma, sest esimesed tund aega kulus jälle kosmosega ühenduse saamiseks.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
 |
| Pika ärasaatmispilt |
 |
| Grillikamp |
 |
| Jaanipäev |
 |
| Jaanipäeva hommik |
 |
| ruut |
Thursday, May 23, 2013
Varsti on Jaanipäev!!!
Nonii-nonii-nonii, siin täppidega Mart teiselt poolt maakera. Teil, kallid eestlased, tuleb ju varsti Jaanipäev - siis saate ennast jälle grillvorstidest lõhki süüa, seaks juua ja üle lõkke hüpata. Ma tahaks ise ka sedasama teha, ega mina siis teistsugune ei ole, aga ma kardan, et minul jääb see suur joomapüha sel aastal vahele. Isegi, kui siin toimuks selline üritus, siis kuidas ma seda oma ülemusele seletaksin, et vabandage härra Boss, aga mind kahjuks nädal aega pole - mul hakkavad pühad. Ei läheks läbi ma kardan. Aga see selleks, katsun nüüd mõned read ka kirja panna.
Kui nüüd eelmise postituse kuupäeva hakata vaatama, siis iga loll oskab ju välja arvutada, et juba üle kuu aja siin täielik tühjus valitsenud. No hea küll, mõned pildid siiski vahepeal postitasin, aga need ei lähe arvesse. Pildid on tehtud meie suurest ekskursioonist, sellest kuidas nägi välja meie teekond Perthist Darwinisse. Pikemalt ma sel teemal peatuma ei hakka, sest seda, mis me nägime on võimatu edasi anda. Võimatu on võib-olla natuke valesti öeldud, pigem aega nõudev. Räägiksin sellest võib-olla ainult nii palju, et kui me jõudsime kohta nimega Lake Argyle, siis see koht oli lihtsalt nii võimas, et ma otsustasin seal kõik oma viimased rahad laiaks lüüa - seda ma muidugi tegin ka. Kui muidu sõime ainult kiirnuudleid ja tuunikala, siis seal ostsin ma omale suure kanašnitsli igasugu muu hea ja paremaga ja kõrvale tellisin muidugi mitu pudelit õlut ka. Aga ma ei kahetse ka, sest arvatavasti nii ilusasse kohta ei satu ma enam kunagi. Ühe võimsa vaatamisväärsuse magasime me kahjuks maha, aga see oli minu viga. Pole hullu, kuuldavasti tulevad Ivar ja Piia-Mai ka sügisel siia rohelisele mandrile, nii et suure tõenäosusega võtan ma nad lennujaamast auto peale ja viin nad otse sinna, kus mul käimata jäi. Tahaks näha, mis näo nad teevad. Piia-Mai hakkaks arvatavasti nii kõvasti kiljuma, et seda kisa oleks Arukülani kuulda. Ivari reaktsiooni ma ei tea veel, arvatavasti ta ropendab samamoodi nagu mina, kui mõnda ilusat kohta näeb. See lihtsalt ajab ropendama, midagi pole parata. Igatahes lõpuks jõudsime me õnnelikult Darwinisse ja siin oleme me nüüdseks juba peaaegu umbes-täpselt kuu aega olnud. Parema meelega kirjutaksingi hoopis sellest, mismoodi meie elu siin välja näeb.
Jõudsime siia kohale reedesel päeval, plaane polnud meil alguses mitte mingisuguseid, et kus me ööbime või mida me üldse siin tegema hakkame. Ega mingit pikemat arutamist polnudki - läksime poodi ja ostsime omale viisaka kotitäie õlut ja veini, istusime pargipingile ja hakkasime hommikut ootama. Hommik tundus aga liiga kauge tulevik olevat, nii et sõitsime autoga natuke ringi ja otsisime ööbimiskohta. Lõpuks lõime siis kuskile suvalise vabriku hoovi peale oma laagri püsti ja heitsime pikali. Unest oli muidugi asi kaugel, sest pimedas paigutasime me oma telgi nii sita koha peale, et mugavat asendit oli peaaegu võimatu leida. Hea küll, elasime selle öö kuidagi üle, kuskil saime pepud ka puhtaks pestud ja siis hakkasime Darwinit uudistama. Ega see linn eriti suur ei olegi - üks suur peatee, mõned väiksemad kõrvaltänavad, mõned aborigeenid ja palju pidutsevaid noori. Tegelikult mulle see linn täitsa meeldib. Julgen öelda, et isegi vingem, kui Perth. Unustasin veel mainida, et Darwinis elavad veel minu kaks sõbrannat - Triin ja Helen. Nemad on siin ennast juba päris mõnusasti sisse seadnud, elavad paremini, kui tõukassid. Tegelikult Helen on siin alles toores kala, lausa nii toores, et isegi päike pole teda veel võtnud. Triin seevastu on siin juba vana kala, tema teab siin kõiki aborigeene ka nimepidi. Triinul on siin tegelikult veel kamraade, aga nendeni ma jõuan jutu käigus.
Teisel õhtul siin Darwinis sain ma Triinuga tema töö juures kokku, aga kuna tal oli natuke kiire, siis ta pakkus välja, et me võiks talle homme külla minna. No hea küll, mis meil selle vastu olla sai - loomulikult me läksime. Vahepeal juhtus minuga veel selline õnnelik lugu, et sain kolm tööpakkumist mõne tunni jooksul. Selle peale olid mul kohe näpud püsti ja hakkasin juba plaane tegema, et mis ma omale järgmise palga eest ostan. Aga nagu vanasõnagi ütleb: hommik on õhtust targem. Päeva peale lohistasime me ennast lõpuks siis Triinu juurde, tuju laes, õlled näpus. Libistasime seal natuke õlli ja muljetasime, mismoodi meie reis kulges ja kuidas neil läinud on ja no tuju muudkui tõusis ja siis mõtlesime, et peaks veel poodi minema. Triinu kavaler Marko tuli ka meiega siis kaasa ja tema oli juba ammu enne maailma avastamist lõbusas tujus ja siis mõtles, et kuna see on meie selline nii öelda esimene kohtumine, et siis peaks midagi kangemat tegema. Nojaa siis muidugi võeti see pudel ära ja sellele järgnes veel teinegi ja lõpuks oli asi siis nii kaugel, et oli juba hommik ja oli aeg tööle minna. Enne, kui ma selle hommiku juurde jõuan, siis ma räägin veel ühe naljaka loo ära, mis meile jutustati. See juhtus vist juba aasta aega tagasi, võib-olla vähem, võib-olla rohkem. Polegi tähtsust. Marko ja siis veel üks teine kutt Helmut olid Perthis autoga ringi sõitnud, aga Helmut oli vist natuke napsune ka ja siis politsei oli nad vahele võtnud. Helmut pandi siis kohe puhuma, mingi numbri ta sealt igatahes välja puhus ka, aga selle peale ta hakkas ennast õigustama, et aga meil Eestis sõidavad rekkajuhid nelja, kuue ja kaheksa promilliga, et miks siis tema ei või sõita? See ei olegi võib-olla üldse naljakas, aga tol hetkel ma itsitasin küll paar minutit järjest. Kuidas saab üldse nii rumal olla ja hakata ennast sellega õigustama, et aga meil Eestis sõidavad rekkajuhid nii suure joobega ringi ja ei tee teist nägugi. Vot selline lugu. Lähen tagasi oma hommiku juurde. Äratus oli mul pandud siis kella kuueks, tõusin üles, jooksin paar tiiru ümber telgi ja sain aru, et see mees ei tee täna küll mingit tööd. Ega ma selle üle väga uhkust ei tunne, et selline häbiväärne lugu juhtus, aga ega ma seda maha ka ei salga. Juhtus, siis juhtus - mis siin enam teha. Magasin siis paar tundi edasi, aga lõpuks hakkas hing valutama ja hakkasin siis helistama, et äkki oleks ikka võimalik homme tulla. Kahest kohast öeldi mulle ei, aga ühte kohta olin ma siiski oodatud. Läksin siis järgmisel hommikul kohale ja nii kui ma autost välja astusin, hakati mulle kohe palgast rääkima. Ma ei hakka neid numbreid siin ütlema, sest ma ei taha teie tuju ära rikkuda. Eestlase jaoks lihtsalt ULME. Töö oli jälle betooni valamine, aga sel korral arvati, et ma olen juba tõsine betoonimees - vana kala! Aga kahjuks ei olnud, sain seal paar nädalat tööd teha ja siis öeldi mulle, et tore poiss olid, aga me otsime siiski eksperti oma meeskonda. No hea küll, arusaadav. Ma ei tunne ennast sellepärast halvasti, et nii läks, sest ma sain ise ka aru, et ega mu käed eriti kuldsed sel alal pole. Vähemalt nüüd on mul see kogemus olemas, kui sama ameti peale uuesti tööd pakutakse. Pealegi, kui ma seda poleks omale siin alguses saanud, siis praeguseks oleksin ma juba võlgades ja käiksin poes vargil, et hing sees oleks. See elu siin Austraalias on ikka huvitav - ühel päeval kraabid suuri summasid kokku ja juba teed plaane, mis selle rahaga kõik peale saaks hakata ja teisel päev otsid taskust sente, et saia peale võid saaks ostetud. Käsi kullas, perse mullas või kuidas see ütlus oligi.
Üldiselt ega siin Darwinis tööga eriti hõisata pole, Perthis oli selles mõttes kordades lihtsam. Madis näiteks pole siin peaaegu üldse tööd teinud. Nüüd neli päeva käisime temaga paarsada kilomeetrit eemal komandeeringus, lõikasime oksi ja müttasime metsas, aga ega rohkem ta siin tööd pole omale leidnud ka. Pikk tiksus ka siin mõnda aega tühja, siis lõpuks leidis omale mingi otsa, aga seal oli tal rahadega mingi jama, nii et see karjäär jäi tal ka katki. Vot nii on siin lood.
Hetkel elame ühes caravanpargis, tegelikult oleme me siin juba rohkem, kui kuu aega elanud, sest elamist on siin endale raske leida. Mina küll elasin vahepeal nädal aega hostelis, aga see oli nii kallis, et isegi magades tundsid, mismoodi raha pangakaardilt maha tiksub. Telgis magamine on ka kõike muud, kui magamine. Mõnikord ärkame Pikaga mõlemad kell 1 öösel üles, vaatame kella ja siis ropendame, et oo õudust - niiii palju on veel magada, tuleks juba see hommik ja saaks siit telgist välja. Madis ja Pikk on ju suured poisid ka, nii et ma olen nagu võileivasink nende kahe vahel. Kui ma nüüd päris aus olen, siis esimene suur vaimustus Austraaliast on juba üle läinud. Mingit rutiini ka praegu pole, kõik käib nii nagu jumal juhatab. Täpselt nagu Aruküla kooli tööõpetuse tundides omal ajal. Üks lõhkus aknaid, teine keevitas pooled koolimaja uksed kinni ja kõik ülejäänud vaatasid pealt ja naersid. Praegune elu on umbes samasugune. Nädalavahetustel käime üldjuhul Triinul külas, "lõõgastume" ja oleme lihtsalt lahedad. Sel nädalavahetusel juhtus seal üks huvitav lugu ka. Hakkas vist juba hommik tulema, aga mõned inimesed seal veel istusid ja ma täpselt ei teagi, millest see konflikt seal alguse sai, aga ühel hetkel visati kogu Steve Jobsi elutöö rõdult alla - MacBook, iPhone ja siis mõned kõlarid ka vist. Pole küll naljakas tegelikult, aga mind ajavadki sellised jaburad lollused palju rohkem naerma, kui mõni hea paroodia näiteks. Igaühel omad kiiksud. Et jah, ei oskagi praegu midagi rohkem lisada. Pikk plaanib vist Melbournei lennata, Madise plaanidest pole ma veel aru saanud ja mina võtan esialgu päev korraga, sest elu siin on näidanud, et väga pikki plaane pole mõtet ette teha. Kirjutasin selle postituse praegu nii kiiresti valmis, et kui ma nüüd kõik homme uuesti jälle läbi loen, siis tuleb veel kindlasti sada asja meelde, millest oleks võinud kirjutada, aga tagantjärgi tarkus on täppisteadus nagu keegi tark on kunagi öelnud. Muuseas täna on Birgit Oraval sünnipäev ka. Ta on üks mu vana klassiõde Aruküla kooli aegadest, ühel klassiekskursioonil määrisin ta supermoodsa Puma t-särgi mingi musta sitaga kokku ja siis ise pärast itsitasin, et küll tegin ikka hea nalja. Ta pidas pikka aega minu peale selle tembu pärast vimma, aga nüüd ta vist on selle juba ära unustanud. Igatahes palju õnne talle ja loodetavasti kunagi me veel kohtume temaga! Kui mitte varem, siis hiljem kindlasti.
Järgmise korrani. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Tuesday, May 14, 2013
Natuke pilte
Nonii daamid ja härrad, eelmisest postitusest on juba peaaegu kuu aega möödas. Põhjuseid selleks leian sadu miljoneid ja kui vaja, siis rohkemgi veel. Praegugi palkasin kaks Aasia neiut omal silmi lahti hoidma, sest unevõlg on juba nii suur, et kui ma ükskord ära vajun, siis arvatavasti magan kuni järgmise laulupeoni. Ja ega mul tänagi pole aega, et siia midagi pikalt kirjutada. Juuksur on juba viimased pool tundi muudkui helistanud ja uurinud, et kaugel ma olen ja ega ma ära pole unustanud. Suurest igavusest on ta hommikust saadik kääre teritanud ja telekast moesaateid vaadanud, oleks patt kohale mitte ilmuda.
Ma mõtlesin, et lisan mõned pildid siia vahepeal. Paljud teist on neid kindlasti juba näinud, aga mõni võib-olla ei ole ka. Kahjuks pildid on täiesti suvalises järjekorras, ei viitsi seletama hakata, et miks nii juhtus, aga ma loodan, et see kellegi jaoks nüüd kuritegu ei ole. Pildid on olulised, mitte järjekord. Mõne pildi alla kirjutan võib-olla mõne lolli kommentaari ka. Kes veel ei tea, siis pildid on tehtud teel Perthist Darwinisse. Kokku sõitsime maha 6100 kilomeeterit, seda kõike on muidugi raske ümber jutustada, aga kui mul natuke rohkem vaba aega peaks tekkima, siis ma paar sõna katsun ikka kirja panna. Kahjuks hetkel on ajaga sitad seisud, pole aega magadagi, rääkimata päeviku pidamisest. Vot nii, lähitulevikus katsun mingisuguse kokkuvõtlikuma jutu ka kokku klopsida, siis on süda rahul - nii minul, kui ka teil. Igatahes oleme me elus ja terved ja headel päevadel oleme isegi mõne õlle omale lubanud. Esialgu on see kõik. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
Ma mõtlesin, et lisan mõned pildid siia vahepeal. Paljud teist on neid kindlasti juba näinud, aga mõni võib-olla ei ole ka. Kahjuks pildid on täiesti suvalises järjekorras, ei viitsi seletama hakata, et miks nii juhtus, aga ma loodan, et see kellegi jaoks nüüd kuritegu ei ole. Pildid on olulised, mitte järjekord. Mõne pildi alla kirjutan võib-olla mõne lolli kommentaari ka. Kes veel ei tea, siis pildid on tehtud teel Perthist Darwinisse. Kokku sõitsime maha 6100 kilomeeterit, seda kõike on muidugi raske ümber jutustada, aga kui mul natuke rohkem vaba aega peaks tekkima, siis ma paar sõna katsun ikka kirja panna. Kahjuks hetkel on ajaga sitad seisud, pole aega magadagi, rääkimata päeviku pidamisest. Vot nii, lähitulevikus katsun mingisuguse kokkuvõtlikuma jutu ka kokku klopsida, siis on süda rahul - nii minul, kui ka teil. Igatahes oleme me elus ja terved ja headel päevadel oleme isegi mõne õlle omale lubanud. Esialgu on see kõik. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
.JPG) |
| Darwin |
 |
| A |
 |
| Lapsed, mis täht see on? |
 |
| Akrobaatika |
 |
| Akrobaatika vol. 2 |
 |
| Maardu järv |
 |
| Männiku karjäär |
.JPG) |
| Karratha, kraana ja loojuv päike |
 |
| Grupipildi matk |
 |
| Grupipilt |
 |
| Peipsi kalurid |
 |
| Austraalia toonekurg |
 |
| Add caption |
.JPG) |
| Maailma vingeima vaatega bassein |
 |
| Poistele natuke silmailu kah |
.JPG)
 |
| Playboy kaanetüdruk |
.JPG)
.JPG)
.JPG)
 |
| Näost näha, et hommik on |
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
.JPG)
 |
| Lasime rihma lõdvaks |
 |
| Nature window |
.JPG)
 |
| Nii sünnib turistipilt |
.JPG)
.JPG)
 |
| Mis te sellest arvate? |
 |
| Jama bassein, Kalevi ujulas on lahedam... |
Subscribe to:
Posts (Atom)