Alustan järjekordse sissekandega, mis on juba järjekorras kahekümnes. Väikestviisi juubel juba! Sel korral ei hakka teid pikema sissejuhatusega piinama, vaid asun kohe suurima uudise kallale: nimelt meie aja järgi reedel kell kuus hommikul maanduvad Ivar ja Piia-Mai Austraalias! Seda päeva on juba rohkem kui pool aastat oodatud. Viimati sai seda kaunist noorpaari Tallinna Lennujaamas nähtud, umbes-täpselt üksteist kuud tagasi, siis kui meie Madisega sama tee ette võtsime (tegelikult õhulennu). Saladuskatte all võin öelda, et ma unistan peaaegu iga päev sellest päevast, kui ma jälle oma perekonda, sõpru ja tuttavaid saan näha, aga veelgi põnevam on oma lähedane sõber hoopis SIINPOOL maakera vastu võtta! Ärevus on suurem, kui Eesti jalgpallikoondise võõrsil löödud väravate arv, aga väiksem, kui Sõnajalgade viinanälg. Suudate sellist ärevust omale üldse ette kujutada? Muuseas Ivar just kirjutas mulle facebookis, et neil on kohvrites sprotte, kilu, hernesuppi, seljankat ja Vana Tallinnat ja tädi Tiina olevat veel paar pätsi musta leiba ka kuskile sinna Ivari rannariiete vahele ära mahutanud. Ahjaa ja siinkohal kasutan juhust ja mainin ära, et kes veel valimas pole käinud, siis minge kindlasti valima ja valige tädi Tiina Rühka - kandidaat number 135. Tema teab, kuidas asjad käivad ja kui vaja, siis paneb ka Leivajõe vastuvoolu liikuma. Aga see selleks. Igatahes plaan on meil hetkel selline, et reede hommikul lähme Madisega lennujaama, korjame uustulnukad peale ja viskame Madise tööle. Mina võtsin reedese päeva spetsiaalselt vabaks, et saaks neile natuke linna näidata ja kõik esmavajalikud asjad ära teha. Ivar ja Piia hakkavad esialgu elama meist umbes kahekümne kilomeetri kaugusel ja umbes viiesaja meetri kaugusel meie eelmisest elukohast, nii et see rajoon on meile vägagi tuttav. Väga ilus rajoon, kui aus olla. Ma võiks öelda, et minu arust üks ilusamaid rajoone üldse Perthis. Ilmad hakkavad ka praegu järjest ilusamaks minema ja tegelikult juba praegu kannatab ookenis ujumas käia. Ausalt öeldes ujumas võib siin aastaringselt käia, sest isegi talvel on veetemperatuur kahekümne kraadi ringis. Vot nii, siinkohal jätakski nüüd selle peatüki poolikuks ja räägiks natuke sellest ka, mis meie vahepeal teinud oleme.
Minu suurim uudis on muidugi see, et üleeelmisel pühapäeval ostsin ma omale uue auto. Mitte selles mõttes uue, et ma otse esindusest sellega välja oleksin sõitnud, aga minu enda jaoks uue. See oli üldse minu esimene isiklik auto! Panite ikka tähele, et ma kasutasin sõna "OLI"? Autol iseenesest polnud häda midagi: elektriaknad kõik töötasid, istmed olid terved, suunatuled mõlemad töötasid, rehvid olid täis, aga mootor vedas alt. See oli muidugi natuke minu viga ja natuke auto viga, et kõik perse läks, aga nagu öeldakse, siis ega tehnika lolli ei salli ja nii see juhtuski. Õli läks veega segamini ja kokku tuli cappucino. Nädal aega hiljem olin sunnitud oma esimese auto seitse korda odavama hinnaga müüma. Nii kurb kui see ka pole. Nii palju võin veel enda õigustuseks öelda, et Madis ütles, et see oleks võinud igaühega juhtuda, kui see kellegi silmis mind nüüd natuke targemaks teeb. Aga vigadest õpitakse ja järgmine kord olen jälle targem. Kuskilt olen kuulnud ütlust, et inimene pidavat terve elu õppima.
Õnneks minu järgmine töökoht ei nõua autot, nii et selles mõttes on mure murtud. Igal hommikul korjatakse mind peale ja tuuakse õhtul koju ka. Ja pealegi Madis pidavat ka omale kohe-kohe neljarattalise ostma, nii et siis saab neid ekskursioone teha nii palju, kui hing ihaldab.
Pidin veel seda rääkima, et paar nädalat tagasi oli meie maja Margusel sünnipäev ja seda sai mõnuga tähistatud. Margus käis selle tähtsa päeva puhul kaubanduskeskuses ja ostis omale nii uhke kostüümi, mida isegi mõni prints ei saa omale lubada. Mina oma teksapüsktega ei pakkunud talle mitte mingisugust konkurentsi. Õhtu kulges meil selliselt, et kõigepealt kogunesime Swan Riveri juures, võtsime kõrtsist mõned kokteilid ja siis läksime paadi peale. Paat oli umbes tavalise McDonaldsi suurusega, mis oli sisustatud umbes kahekümne lauaga ja mõnekümne tooliga. Sinna sisse mahtusid veel inimesed, pootsman ja paar teenindajat. Juua ja süüa sai nii palju, et mina seedin veel siiamaani seda õhtut. Paat sõitis umbes kolm tundi läbi linna. Väga ilus õhtu oli. Piia-Mai sünnipäeval plaanime samasuguse reisi ette võtta. Nii palju siis sellest, mis vahepeal toimunud on. Rainer on praegu kullakaevanduses komandeeringus ja teda ei ole niipea oodata, nii et mõnda aega saab tema toas läbustada. Loll nali. Tegelikult tema tuba kasutan ma ainult arvutis käimiseks, aga linu ma ei määri.
Ja ongi jutud räägitud, järgmine kord räägin kindlasti sellest, mismoodi Ivaril ja Piial sisseelamisperiood on kulgenud ja millised nende esmamuljed Austraaliast on.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
No comments:
Post a Comment