Tere jälle sõbrad ja seltsimehed!
Ma kasutan nüüd juhust ja ahvin natukene tädi Triinu blogist ühte mõtet. Mitte, et mul endal mõte ei jookseks, aga lihtsalt tema ahvis mind ka ja nüüd ma teen talle tagasi. Täpselt samamoodi teen tagasi, nagu tehti lasteaias, siis kui mõne teise rühma laps sinu liivalossi ära lõhkus ja siis päeva lõpus läksid sa sellesama kiusupunni liivalossist mööda, vaatasid veel, et kasvatajad aknast ei näeks, siis virutasid sellele paar hoopi jalaga, nii et see ikka korralikult kokku kukuks ja siis panid kähku jooksu. Sest see tarkus, et targem annab järele, pole mulle siiani kohale jõudnud. Tegelikult on mul hoopis hea meel, kui keegi leiab minu postitustest midagi, mis sellel kellegil teisel ütlemata on jäänud, sest samamoodi olen ka mina tädi Triinu blogist leidnud nii mõnegi mõtte, mida olen mõelnud enda blogisse kuskile ridade vahele ära peita, aga siiani pole ma seda veel teinud, sest vahest talle ei meeldi see ja siis on kuri karjas. Aga nüüd on mul savi ja ahvin palju tahan, sest nüüdseks on Triin juba Uus-Meremaal ja vaevalt ta kiviga nii kaugele visata jõuab, et ma pihta saaksin. Igatahes Triinu mõte oli siis selline, no tegelikult see polegi mingi mõte, see on lihtsalt väike vahepala sellest, kuivõrd keeruline ja aeganõudev ülesanne on ühe blogi valmis kirjutamine. Kõige raskem osa selle asja juures ongi justnimelt paari esimese lause kirja saamine, sest niisama tere öelda ja siis kohe asja kallale asuda tundub ka natuke igav. See on umbes sama, kui oma tulevasele pruudile esimesel kohtumisel sõrmus sõrme torgata, pirukas ahju panna, nooreperelaen kaela tõmmata ja Egiptusesse mesinädalatele lennata. Aga kuhu jäävad siis esimesed häbelikud kohtingud hämaras kohvikus, õhtused jalutuskäigud käevangus ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Iva on selles, et lihtsalt TERE on igav, jama, kuiv, imal, läila ja nii edasi. Umbes selline oli siis see Triinu mõte, mida ma teiega jagada tahtsin. See, kas see mõte teile meeldib või mitte, see pole minu asi ja ega see mind ausalt öeldes ei huvita, aga kuna mul on suurepärane võimalus kõik oma mõtted siia blogisse kirja panna, siis ma ka teen seda. Aga hea küll, nüüd on järjekordne sissejuhatus valmis saanud ja saab jälle asja kallale asuda.
Minu eelmine sissekanne valmis teatavasti 240 kilomeetrit Darwinist väljas, paksude metsade ja laante vahel. Kokku olin ma seal ei rohkem ega vähem, kui 17 päeva ja täpselt nii palju farmipäevi ma omale ka juurde sain. Tegelikult alguses oli jutt, et meile on seal tööd vähemalt kolmeks nädalaks, aga kuna suhted farmeriga läksid üpris teravaks, siis saadeti meid kõiki kolme sealt varem minema. Õnneks rahad saime kätte, nii et selles mõttes läks kõik hästi. Ahsoo ja mis mulle nüüd just praegu meelde tuli ja et ma seda hiljem ära ei unustaks, siis panen selle ka kohe kirja. Nimelt viimasel päeval, siis kui oli juba teada, et rohkem meile tööd ei ole, pesin ma oma pesu ja viisin selle välja kuivama. Parasjagu istus ka too farmer õues ahju ääres ja kimus sigaretti, kui ta äkitselt ütles mulle, et Märt, vaata nüüd siia ja ära liiguta. Alguses ma ei saanud arugi, et kuhu ma nüüd vaatama pean ja miks ma paigal pean olema, aga mõni sekund hiljem ma sain juba aru, et MIKS. Sealsamas ahju ees, minust umbes kahe meetri kaugusel oli Eastern Brown Snake, mis on oma mürgisuse poolest number kaks madu maailmas! Ta ei olnud küll väga suur, kõige rohkem võib-olla meetrine, aga see ei tähenda, et ta ohtlik ei ole. Samal ajal tõusis farmer vaikselt püsti ja tõi toast jahipüssi ja mina pidin teda valvama seal, et juhul, kui ta roomama hakkab, siis oleks ikka teada, kuhu ta läheb. Mõnda aega ta lesis seal kamina ees, aga ilmselt hakkas tal pikapeale igav ja ta roomas vaikselt edasi, täpselt sellise koha peale, kus oli teda juba piisavalt mugav maha lasta. Umbes 3-4 lasku ja maost olid ainult tükid järel. Vot selline vahva vahepala. Ausalt öeldes see ongi ainuke põnev lugu, mis mul selle farmis veedetud 17 päeva kohta rääkida on. Kõik muu oli ainult rutiin ja sellest rutiinist kirjutasin ma juba eelmises blogis, nii et pole mõtet seda üle leierdada. Tagasiteel Darwinisse sõitsime me läbi Litchfield National Pargist, kus sai ka palju ilusaid pilte tehtud ja ühel heal päeval katsun ma kõik pildid ka blogisse laadida, sest sõnadega on üsna raske edasi anda seda, missugused need võimsad kosed ja kaunid orud välja nägid. Kui ma nüüd ei eksi, siis tagasi Darwinisse saabusin ma neljapäevasel päeval ja selleks ajaks oli mul juba täpselt teada, mis ma edasi teen. Farmis olles oli mul piisavalt aega, et kõik erinevad variandid ja võimalused peas läbi mõelda ja kõige mõistlikum otsus tundus Perthi tagasi lennata. Põhjuseid selleks leiab mitu: esiteks suurem tööturg, teiseks kindel elamine, kolmandaks saabuvad Ivar ja Piia varsti siia ja neljandat ma praegu mõtlen. Ja kuna Darwini seltskond ka kõik laiali läheb, siis ei näinud enam põhjust, miks sinna edasi jääda.
Lennukipileti tagasi Perthi plaanisin ma osta niipea, kui metsarahad kätte saan, aga kuna sellega läks aega natuke rohkem, kui arvasin, siis veetsin ma peaaegu terve nädala Darwinis. Sinna vahele mahtus Triinu ärasaatmispidu Uus-Meremaale. See oli kuldaväärt istumine, sest tüdrukud olid väga palju maitsvaid suupisteid teinud ja nende maitse on mul siiani suus. Lisaks suupistetele valmistati ka ülimaitsev rosolje, mis oli täpselt nii lilla, kui üks lilla olema peab. See tore õhtu venis jälle mitmeks päevaks, aga oli ka põhjust, sest ega Uus-Meremaale minek pole niisama, et lähed viid prügiämbri välja. Minu lennuk väljus kolmapäeva hommikul kell 6 ja Triinu lennuk vist kolmapäeva öösel vastu neljapäeva, kui ma ei eksi. Tagantjärgi tänan Kristit, Georgi, Markot, Triinu ja isegi Helmutit ja Helenit selle nelja kuu eest, mis nad mind seal kannatama pidid. Kui nüüd meenutama hakata, siis oli see üks väga lõbus aeg minu elus ja hoolimata sellest, et miljonit ma kokku ei korjanud, ei saa ma öelda, et see aeg oli vastu taevast visatud. Sest selle miljoni ajan ma nagunii kunagi kokku, aga neid toredaid mälestusi tagantjärgi osta ei saa. Ja kui juhuslikult Suur Papa seda blogi peaks lugema, siis võta teadmiseks, et sinu kõige suuremad fännid elavad justnimelt Darwinis, Houston Street 8/14! Siinkohal jätaksingi Darwini ja sealse seltskonnaga hüvasti ja ehk kunagi kohtume veel. Kui mitte sellel mandril, siis Eestis kindlasti!
Nüüd aga Perthist! Tagasi Perthi saabusin ma eelmisel kolmapäeval ja minu esimene mure oli, et kus mu villased sokid ja kampsun on, sest teatavasti on siin praegu talv. See pole küll selline talv millega meie oleme harjunud, aga see ei tähenda, et kananahk peale ei tuleks. Kraade oli umbes 15 ja see oli peaaegu poole vähem sellest, kui see, mis Darwinis oli. Kuigi päeval kisub siin kuni 25 kraadini välja, on hommikud siiski päris krõbedad. Tavaliselt tiirleb see temperatuur hommikuti 5 kraadi ümber. Aga sitta see ilm, ega ma mõni inglane pole, kes millestki muust rääkida ei oska, kui ainult ilmast ja kellaviieteest.
Lennujaamast tellisin ma omale takso ja võtsin suuna Dianellasse, Norton Drive 44. Selles majas elavad Rainer, Margus, Madis ja Tauno. Esimesed kolm nime on juba vanast ajast tuttavad, aga Tauno on uus poiss. Tema on üks järjekordne karsklane, nii et võite arvata, kui palju ta oma elu jooksul kaine rool on pidanud olema. Hetkel elan ma Raineri toas, aga juba homme pean ma sealt välja kolima, sest peremees tuleb komandeeringust tagasi. Ilmselt kolin ümber elutoa diivanile, aga see pole minu jaoks probleem, arvestades seda, et ma kaks kuud telgis pidin elama. "Too easy" nagu austraallastel on kombeks öelda. Räägiksin mõne sõnaga sellest ka, mis seisud tööturul on. Ütlen kohe ära, et kes tänase päeva seisuga Perthis esimesel päeval omale tööd ei leia, see on kas ise loll või on tal mõni muu sünnidefekt. Siiani tegin ma tööd ühe vanamehe all, kes tegeles kunstmuru paigaldamisega, aga eile sain ma kordades parema pakkumise, nii et kunstmurumehe karjäär jäi mul pooleli. Uus töö hakkab pihta homme ja tegevusvaldkond peaks olema üldehitus, kui ma õigesti aru sain. Ilmselt midagi rasket see olla ei saa, sest mu töökuulutus ei väida seda, et ma elukutseline ehitusmees olen. Eks homme lähen kohale ja vaatan üle, mis olukord on. Palk on muidugi hea: 27 dollarit tunnis, tööpäev pidi olema 10 tundi päevas ja 6 päeva nädalas. Esialgu oli jutt, et töö kestab 4 nädalat, aga eks paistab, mis edasi saab. Võib-olla löön kohe esimesel päeval omale haamriga näppu ja saadetakse sundpuhkusele. Loodetavasti seda ikkagi ei juhtu. Täna helistasin ma oma vanale tööandjale Darwinis ja uurisin, kas mul on võimalik oma farmipäevad prügiauto pealt kätte saada. Saatsin neile veel selle avalduse ka, kus kõik vajalikud lüngad on vaja täita, aga vastust pole ma veel saanud. Loodetavasti läheb kõik õnneks ja siis ei pea ma oma pead farmiga enam vaevama. Pöidlad pihku selle koha pealt! Ja kui Madise õde seda blogi peaks lugema, siis võin kinnitada, et ta on elu ja tervise juures ja musklid on ka veel alles. Ehk saad nüüd öösiti paremini magada. Tööl tundub tal ka hästi minevat, nii et tema ainuke mure ongi praegu see, et saaks mõne vaba päeva. Kas ka saab, seda teab ainult tema ülemus.
Tundub, et nüüd on kõik vajalik info jälle kirja pandud ja see tähendab seda, et mul on üks blogi jälle vähem kirjutada. Ma katsun lähitulevikus mõned pildid ka üles laadida, et oleks huvitavam vaadata/lugeda.
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel!
Tsau!
No comments:
Post a Comment