Teatavasti kuu aega tagasi maandusid Ivar ja Piia Mai rohelisel mandril ja ilmselt sellest olekski kõige targem alustada, et siis hiljem enda tegemistest ka paari sõnaga rääkida.
Oli reede hommik, äratus oli pandud tavapärasest varasemaks, kui muidu. Pesin hambad, pesin pea, sõin paar banaani, tõmbasin kõhu sisse ja hakkasime lennujaama poole sõitma. Madis sõitis. Lennujaama jõudes parkisime auto sellise koha peale, kus me ta ka hiljem üles leiaksime ja tänu jumalale nii ka hiljem läks. Lennujaamas tuli meil umbes viisteist minutit oodata, selle aja jooksul ma oma elu üle eriti järgi ei mõelnud, sest polnud põhjust. Juba mõni hetk hiljem nägimegi Ivarit ja Piiat - karupüksid jalas ja suusamütsid peas, justkui Eestist oleksid tulnud. Tegelikult oli mul plaanitud, et kui ma seda kuulsat rallipaari (rallipaari sellepärast, et nii Ivar kui ka Piia on mõlemad autoga üle katuse käinud ja lisaks sellele on nad veel paar ka. Lihtsalt selgituseks neile, kes veel ei teadnud) näen, siis ma teen hästi tõsise näo pähe ja püüan neile näidata, et ma olen tohutult muutunud, aga kahjuks see üritus läks mul vett vedama. Muuseas üritus tähendabki tegelikult nurja läinud katset, nii et tehku nüüd igaüks omad järeldused, et miks mõned ÜRITUSED sitasti välja kukuvad. Aga see selleks, Ivarile ja Piiale mul muutunud mehe muljet jätta ei õnnestunud ja ausalt öeldes, kes see ikka aastaga nii palju muutub, et hiljem ära ei tunne. Ainult puberteedieas tüdrukud teevad aastas tuhat uut nägu omale ja siis kunagi hiljem ise imestavad, et "issand jumal, ma ei tunne ennast üldse ära siin". Ma teen ühe vahemärkuse, kui tohib. Nimelt päike on juba nii kõrgel taevas, et praegu toas passida ja blogi kirjutada on lausa patt ja vanasti võis selle eest isegi peksa saada! Ja pealegi mul tuli meelde, et Piia Mai kirjutab ise ka blogi, nii et mis ma siin ikka leierdan nagu katkine makk, mis kunagi vait ei jää. Ütlen lihtsalt seda, et mul on väga hea meel selle üle, et nad nüüd siin on ja hea meel oli ka kõik külauudised ära kuulata. Tuleb välja, et ma polegi millestki väga erilisest ilma jäänud. Austraalia on rallipaari jaoks väga hästi alanud, mille üle saab ainult head meelt tunda.
Kirjutan nüüd paari sõnaga enda tegemistest ka ja siis panen siit umbsest toast kähku jooksu. Hetkel ma töötan ühe perekonna juures, kes ehitavad omale uut maja ja just nimelt sedasama maja ma püsti panengi. Ma pole kunagi varem ühtegi maja pidanud ehitama, nii et jällegi uus kogemus minu jaoks. Võib-olla, kui see maja ükskord valmis saab, siis hakkan ma ka ehitajate hingeelu paremini mõistma. Maja peaks valmis saama umbes jõuludel, nii et mõnda aega mul veel tööd on. Aga ega ma uue töö leidmisega eriti pead ei vaeva, sest vanasõnagi ju ütleb, et kes otsib, see leiab. Töö käib esmaspäevast reedeni ja töötame umbes 50 tundi nädalas. Peale tööd käin ma tavaliselt jooksmas või siis puhkan niisama ja lasen leiba luusse. Kahel viimasel neljapäeval olen ma käinud ka saalijalgpalli mängimas. Kunagi sai paarile eestlasele mainitud, et ma olen väga huvitatud jalgpalli mängimisest ja nüüd siis lõpuks sai see ammune unistus ka teoks. Mäng toimub küll saalis ja reeglid on väga imelikud, aga parem kui mitte midagi, sest ausalt öeldes see oligi mul nüüd peale aastast pausi esimene kord, kui ma jalgpalli sain mängida. Sellel neljapäeval sain veel ühe toreda üllatuse osaliseks. Nimelt peale mängu tuli kohtunik minu juurde ja küsis, et kaua ma mänginud olen ja kas ma olen ka siin Perthis mõne meeskonna hingekirjas. Vastasin, et kahjuks ei ole, aga ma oleksin väga huvitatud sellest, kui saaksin end mõnda meeskonda sisse sokutada. Härra kohtunik naeratas meeldivalt ja ütles, et ole järgmine neljapäev ka kohal ja ma otsin sulle mõne meeskonna, kus ma siis mängima saaks hakata. Nüüd tuleb ainult pöidlaid peos hoida, et see kõik tõesti nii läheks.
Lisaks sellele heale uudisele leidis aset veel teinegi huvitav sündmus. Eelmisel nädalavahetusel käisime paadireisil ja nägime VAALASID! Kahjuks vaalade suurust, sorti, kaalu ega ka muid statistilisi andmeid ma nimetada ei oska, aga fakt on see, et ma nägin teda! Saba oli tal sama suur, kui Aruküla koolimaja ja kui see saba vastu vett litaka ära pani, siis vesi lendas peaaegu kuuni ja tagasi. Võimas, mis ma muud ikka öelda oskan. Panen blogi lõppu paar pilti ka vaalareisist, et te mind ikka usuksite. Siia juurde räägin kiirelt ühe nalja ka ära. Nimelt elavad siin kuskil meie ligidal kolm tüdrukut, kes rämpstoidust eriti ära ei ütle ja sellest tulenevalt on ka nende kaalunumber umbes sama suur, kui mõne eaka pensionäri vanus. Neid tüdrukuid hüütakse vaaladeks, aga mina seda nime neile ei pannud. Igatahes kui ma kodus rääkisin, et ma lähen vaalasid vaatama, siis meie maja Margus arvas kogu aeg, et ma lähen neid kolme tüdrukut vaatama ja siis ise veel imestas, et miks ma sellest nii vaimustuses olen ja mida seal üldse vaadata on?! Loll Margus. Vaala vaatamise organiseeris meile üks tüdruk nimega Kaia, kellega ma mõni aeg tagasi tuttavaks sain ja ta kutsus mind isegi oma sünnipäevale. Olen vist heas nimekirjas. Peale Kaia olid meiega kaasas veel tema sõbranna Anett ja Priidu. Priidu ja Anett on pruut ja peika, lihtsalt väike lisainfo. Toredad inimesed, ilusad ka. Aga vist aitab kah selleks korraks, kell on nüüd juba kaksteist, paras aeg välja minna.
Saladuskatte all võin öelda, et järgmise blogiga on mul natuke suuremad plaanid. Kahe nädala pärast saab meie Austraaliasse maandumise päevast täpselt aasta täis ja sellega seoses kavatsengi kirjutada, kui palju see üks aasta on mõjutanud minu arvamust väga paljude asjade ja inimeste suhtes. Kui palju see on avardanud minu silmaringi ja üleüldse, miks ma siia tulin. Aga kõigest sellest natuke pikemalt juba järgmisel korral. Täpset kuupäeva ma kahjuks lubada ei julge, aga loodetavasti selle kuu lõpus.
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
 |
| VAAL |
 |
| VAALAD |
 |
| Kaia ja Anett |
 |
| Märt ja Priidu |
No comments:
Post a Comment