Hei-hei suvitajad ja Soome ehitusmehed, kepikõndijad ja noored emad! Aeg telkidest välja ronida ja magamiskotid läbust puhtaks pesta, sest seljakotiränduril on teieni tuua uusi uudiseid otse ahjust ja seekord ei mingeid säilitusaineid - puhas kraam! Memmed-taadid hõõruge oma prilliklaasid hoolega puhtaks, sest muidu loete jälle midagi valesti välja ja lähete turu peale kisama, et see Märt on vist üldse Rootsis ja organiseerib juveelivargust. Pole seda kuulsust mulle vaja, pärast ajalehed kõik kisendavad ja saadavad KAPO mulle siia järgi nagu sõber Helmutiga tehti. See viimane oli muidugi nali, aga talle pole seda vaja öelda, sest kuskil tema väikeses mikromaailmas on ta maailma tagaotsituim bandiit, kes üldse siia ilma kunagi sündinud. See selleks, kisub jälle laadaks ära, teen parem kuskilt otsast, sest aeg on raha, aga raha pole piisavalt.
Nagu te mäletate, siis eelmises postituses mainisin ma üsna mitu korda, et Darwin on rohkem nagu üks suur ööklubi, kus muud ei toimugi, kui ainult üks disko ja karaokeõhtu. No ega ma tegelikult ei valetanud ka, sest nii see tõesti oli, aga mõneks ajaks on sellel elul lõpp, sest olen sattunud jälle metsade ja laante vahele putukate ja muude elukatega võitlema. Aga enne, kui ma oma metsamehe elust rääkima hakkan, teen ma väikse vahekokkuvõtte sellest, mismoodi see Darwinist lahkumine välja nägi.
Alustaksin muidugi sellest, et kõige suurem sõber Helmut pakkis oma kodinad kokku ja pani Perthi poole ajama. Talle tuli järgi üks Baltikumi kõige veidram tüdruk, keda ma eales kohanud olen. Ilmselt on ta Guinnessi rekordite raamatus ka oma huvitavate elukommete ja muude aksessuaardie poolest, sest ega temasuguseid väga tihti ei kohta. Ta nimi oli Triin ja ta juuksed olid umbes kolm meetrit pikad, nii et kujutage ette, kui kaua võtab tal aega näiteks hobusesaba tegemine - ilmselt kolm pikka tööpäeva koos öiste vahetustega. Väga veider karakter igatahes, järjekordne tõestus sellest, et issanda loomaaed on ikka kõvasti kirjum, kui Tallinna loomaaed. Igatahes nael kummi neile ja loodetavasti jõuavad nad ikka ühes tükis kohale. Helmuti asemele kolis sisse aga Heleni pankurist sõber Alo. Tema on ka üks huvitav kuju. Näo järgi on selline pehme südamega memme lemmiklaps, aga niipea kui paar pitsi omale sisse valab, siis räägib, et ta on üldse puurikakleja. Katsu siis nüüd aru saada, kes ta õieti on. Iseenesest tore ja tragi poiss. Nii, hea küll, nüüd sai kõik mittevajalik info ette kantud ja katsun nüüd asja kallale asuda.
Mäletatavasti paar nädalat tagasi jäin ma Darwinis töötuks ja minu asemele leiti keegi teine, kes nüüd prügiautojuhi kaardilugeja ametit peab. Asi oli tegelikult selles, et sellel uuel tegelasel olid C-kategooria juhiload ja tänu sellele ta ka minult töö varastas, aga ega ma ei nutnud sellepärast. Järgmised viis päeva olin ma raamatukogu püsiklient ja tegin natuke luuret erinevatesse farmidesse. Iseenesest tööd jagus, aga palgad olid nii nigelad, et ei näinud mõtet esimese farmi otsa tormi joosta. Kirjutasin veel paarile tuttavale kirja, et äkki vajatakse kuskil abikäsi, aga kahjuks sain ma ainult eitavaid vastuseid. Lõpuks siis lõin facebookis Eestlased Austraalias foorumi lahti ja läbi selle sain ma siis ühe kutiga tuttavaks, kes andis mulle nii palju kontakte ja numbreid, et tööd oleks jagunud veel sajale teisele eestlaselegi. Hakkasin kohe kõnede ja küberrünnakutega pommitama ja paari päeva pärast sain ma vastuse, et olen oodatud ühte farmi, mis asub 240 kilomeetrit Darwinist väljas. Selle uudise peale jooksin ma kähku oma ühe tärni vagunelamusse ja hakkasin kiiruga asju pakkima. Tegelikult buss lahkus alles esmaspäeval, aga kuna nädalavahetus oli algamas, siis tundus targem tähtsamad asjad kohe ära teha, sest nagu Darwini ajalugu seni on näidanud, siis ega nädalavahetustel ei aja siin keegi ASJU. Prügiautojuhid soovisid mulle kõike head ja mainisid, et kui mul midagi väga nihu peaks olema, siis sinna olen ma alati more than welcome, nii et variant B on mul taskust võtta, kui vaja peaks minema. Triinu juures pakkisin oma asjad veel korra ühest kotist teise, sest mis sa nende triiksärkide ja teksapükstega ikka keset metsa pihta hakkad. Jäi üle ainult bussipilet osta ja alustada nädalavahetust. Reedel ei teinud me suurt midagi, sest poisid läksid nagunii laupäeval tööle ja tüdrukud olid ka õhtuses vahetuses, nii et kõik keskendusid rohkem laupäevale. Laupäeval oli tüdrukutel veel omaette üritus, sest neil vist mingisugune kokk tegi ka lahkumispeo ja nemad alustasid oma õhtut hoopis oma peenes kõrtsis, kus nad ka ise tööd rügavad. Meie poistega võtsime oma pudelid ja läksime linna peale. Hiljem saime kõik kokku ja laaberdasime mööda linna ringi. Hommikul hakkasid tüdrukud kohe kartulisalatit hakkima ja täidetud mune valmistama. Loodan, et nimetasin selle viimase hõrgutise nüüd õigesti, sest ega ma täpselt teagi, mis selle õige nimetus on. Vahepeal liitus meiega veel üks sõber Martti oma pruudiga ja siis läksima juba randa, viskasime oma teki maha ja nautisime ilma. Nii palju siis sellest lahkumisüritusest.
Järgmine hommik oli aga tavapärasest raskem, sest seest kõik keeras ja ega söögiisu ka eriti polnud. Jätsin linnavurledega hüvasti ja hakkasin bussijaama poole tatsuma. Sinna linna lähen ma muidugi veel tagasi, sest kõik mu tähtsamad asjad jäid ju nende juurde konkusse, nii et see ei olnud veel viimane "head aega" meil. Buss väljus täpselt kell kaksteist ja sõit kestis umbes kaks ja pool tundi. Poole maa peal ma aga tundsin, et ega sellel kartulisalatil mu kõhus vist kõige mugavam pole, nii et võite omale ette kujutada, mis seal bussis edasi juhtus. Lõpuks jõudsin ma elusana, aga mitte õnnelikult, kohta nimega Hayes Creek ja seal ootas mind juba seesama farmer, kes mind enda juurde sulaseks oli nõus võtma. Koos temaga oli kaasas ka üks Rootsi tüdruk, kes nagu hiljem selgus on nüüd selle maja koduperenaine, kus me praegu elame. Esimene päev me muidugi tööga pihta ei hakanud, pakkisime oma asjad lahti ja jäime hommikut ootama. Vahepeal mainin veel ära, et telefoniga ei ole siin midagi peale hakata, sest levi siin pole ja see internet, mida ma praegu kasutan on ka nii aeglane, et seda tuleb pedaalidega vändata enne, kui üldse mingi pildi ette viskab. See aga polegi hetkel nii oluline, sest minu ainuke eesmärk siin on oma farmipäevad täis teha, mis mulle hiljem teise aasta viisa kindlustavad. Viisa viisaks, pidin kirjutama, missugune meie tavaline päev siin välja näeb. Kell kuus hommikul on äratus, siis lähme kuuri alla, lööme mootorsaed läikima ja lähme metsa puid langetama. Esimene paus tuleb kell üks, siis puhkame kaks tundi, sest selles ajavahemikus on kuumus nii tappev, et ega selle palavuse käes ükski normaalne homo sapiens kaua vastu ei pea. Kell kolm lähme uuesti metsa ja jätkame sealt, kus lõunal pooleli jäi ja nii umbes kella kuueni välja. Peale seda tuleme jälle kuuri alla, hõõrume mootorsaelt suurema sita maha, siis valmistame õhtusöögi ja peale seda tiksume veel paar tundi ja siis on juba uneaeg ja hakkab jälle ring otsast peale. Puhkepäevi siin ei ole ja nädalavahetustel varem õhtale ka ei lasta. Kord on karm. Esimesed paar päeva käisin ma jahil ka, lasin mõned kängurud maha ja viisin need seale söödaks. Varsti lastakse siga ka maha ja siis saab hoopis seast kellegi lõunasöök. Toiduahel on selle nimi. Unustasin veel mainida, et nüüdseks on meiega juba üks prantslane ka liitunud. Täitsa talutav poiss on, natuke närviline on ja rahmeldab jube palju, aga vähemalt teeb tööd kõvasti. Mitte, et see mind huvitaks, kui palju ta tööd teeb, aga tahtsin teda lihtsalt kuidagi kiita. Viimastel päevadel olen aga tähele pannud, et seesamune farmer on minuga üsna palju ülbitsema hakanud ja üldse kuidagi üleolevalt käituma. Mitte, et see mind huvitaks, mida üks või teine austraallane minust arvab, aga lihtsalt see muutub häirivaks lõpuks. Minu jaoks on ta lihtsalt üks mööduv nähtus, keda ma ilmselt kunagi hiljem oma elus ei näe, aga praegu pean ma selle mööduva nähtuse jaoks tööd tegema. Esialgu oli jutt, et tööd jagub ainult kolmeks nädalaks, aga nüüd on juba jutt muutunud ja tööd oleks hoopis kauemakski, aga mina ilmselt siia kauemaks ei jää. Isegi mitte siis, kui ta mulle selle võimaluse tõesti annaks, sest inglise keeles öelduna on too onu tõeline dickhead! Siit lahkudes on mul vähemalt jälle üks uus kogemus juures, sest mootorsaag pole minu käte vahel varem olnud. Vot nii palju siis sellest elust siin. Siit lahkudes teen kindlasti veel ühe kokkuvõtva postituse ja puistan kõik südamelt ära, mis seekord mainimata jäi.
Umbes kahe nädala pärast laseb Triin ka roheliselt mandrilt jalga, aga tema ei page mitte Eestisse, vaid hoopis Uus-Meremaale. Hiljem kihutab Marko ka talle järgi, aga tema kuupäev on veel lahtine. Igal juhul Triinu viimasel päeval rohelisel mandril katsun ma kindlasti tagasi Darwinis olla ja talle kõike head ning eelkõige palju uusi huvitavaid seiklusi soovida. Vaikselt olen hakanud ka selle peale mõtlema, et kahe kuu pärast maanduvad Ivar ja Piia ka siia kõikide võimaluste maale ja selleks ajaks katsun ma oma farmipäevadega ühele poole saada ja vaadata, ehk õnnestub mingisugune elamine neile muretseda. Lähitulevikus plaaningi ma tagasi Perthi minna ja seal uuesti algust teha, sest kõik vanad semud on ju ka veel seal, nii et põhjust tagasi minemiseks on küll ja veel. Küll kunagi hiljem jõuab selle idaranniku ka veel üle vaadata. Need aga on ainult plaanid, las aeg näitab, mis tegelikult juhtuma hakkab. Praegu on minu ainuke unistus selle metsa langetamisega ühele poole saada ja siit võimalikult kiiresti jalga lasta. Siit lahkudes peaks mul ümmarguselt umbes 70 farmipäeva kirjas olema, nii et lõpusirge juba paistab! Aga hea küll, mulle tundub, et kõik vajalik info sai nüüd pealiskaudselt edasi antud ja isegi, kui mõni hea pala jutustamata jäi, siis katsun selle järgmisesse postitusse kuskile ridade vahele ära mahutada.
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
No comments:
Post a Comment