Mis kodumaal uudist? Suvi läbi, rannalõvide pruun jume on kadunud nagu kõik need armsad kiisupojad, keda facebooki vahendusel iga päev taga otsitakse, grillmeistrid lakuvad veel viimasest aiapeost rasvaseks jäänud näppe puhtaks ja ühistransport on ka juba talveaegadele ümber kolinud. Kurb lugu küll, aga mis teha, sest Eesti kliima on juba kord selline, et varem või hiljem tuleb rannariided garderoobi tagumisse nurka ära peita ja sulejopede eelmisest talvest tekkinud augud on vaja jälle kinni traageldada. Lohutan sellega, et ega meilgi siin praegu kõige kuumemad ilmad ei ole - päeval kisub heal juhul kahekümneviie pügalani, aga õhtul tuleb jälle dressipluus välja otsida. Õnneks suvi on juba ukse ees ja varsti on terve linn jälle surfaritest pungil. Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult ma üritasin juba kaks päeva tagasi oma sissekandega valmis saada. Kahjuks see üritus läks mul vett vedama, sest samal päeval oli Rihanna kontsert Perthis ja meie maja uus/vana elanik Merle hakkas juba hommikul kell seitse selle tähtsa päeva puhul ettevalmistusi tegema. Mõni tund hiljem tuli talle veel sõbranna Triin ka külla, siis avati juba esimene veinipudel ja muusika pandi nii kõvasti mängima, et seda müra oli Darwinisse kuulda. Ma ei suutnud omale võileibagi valmistada, rääkimata blogi kirjutamisest.
Täna on mul aga juba teine vaba päev see nädal, mis mulle eriti rõõmu ei valmista. Süüdi pole mitte mina, vaid too onu taevas, kes ilmaga tegeleb. Nimelt töötame me käärtõstuki peal ja väga suure tuulega me tööd teha ei saa, sest on oht, et see moodne tehnika võib ümber käia. Tööl käin ma praegu jalgrattaga, sest autot mul hetkel ei ole ja pealegi objekt on meie majast ainult kaheksa kilomeetri kaugusel. Kahjuks eile juhtus selline õnnetus, et väntasin nii suure hoo sisse, kui sain ja just siis, kui olin tippkiiruse saavutanud (enda võimete juures) pööras mulle üks auto ette ja olin sunnitud pidurid põhja vajutama, aga kahjuks tagumine rehv ei pidanud vastu ja tegi suure paugu. Nüüd tuleb mõnda aega jälle bussiga tööle käia, kuniks endale auto ostan. Kusjuures see rattakummi purunemine ongi vist minu viimase kuu aja põrutavaim uudis, sest alates sellest päevast, kui ma Darwinist ära tulin, polegi midagi eriti juhtunud. Majarahvas käib ka tööl iga päev, ainult et Merle veel puhkab ja mängib. Tema oli kolm kuud kusagil farmis ja tegeles hobustega, nii et nüüd mängib meil siin majas ainult kantrimuusika ja varsti pidid kauboid ka külla tulema.
Üldiselt päevaplaan on meil iga päev üks ja sama: hommikul vara tööle, kella neljast hakkavad kõik koju saabuma, siis süüakse paar ampsu ja minnakse trenni. Mina käin pargis jooksmas iga päev, Rainer mängib korvpalli, käib jõusaalis ja vahel käib ka minuga jooksmas. Margus ja Madis käivad ka jõusaalis, aga no see Madis on asja juba nii tõsiselt käsile võtnud, et ta tellis omale kuskilt teiselt poolt maakera eraldi toitumiskava ja nüüd ta siis vaaritab igal õhtul omale järgmise päeva toidu valmis. Näiteks hommikuti sööb ta kümme munavalget ära! Seda munavalget on juba kõik kohad täis. Ma pean õhtuti oma piima ja juustu rõdule külma panema, sest muidu Madise munavalge ei mahu kappi ära. Talle ei saa midagi vastu ka öelda, sest ta muskel on juba suurem, kui Aruküla hiidrahn. Ainuke mees, kes meil siin majas ennast ei liiguta on Tauno, sest temal liigub ainult suu ja mitte ainult söömise ajal. Tauno on umbes kolmekümneaastane ja ta pole juba aastast 2001 oma kärssa likku lasknud. Kujutate seda omale ette?! Aastas ilmub umbes neli artiklit selle kohta, et ega need päris normaalsed inimesed olla ei saa, kes end vahel hundijalaveega ei premeeri. Tema tuli siia ainult üheks aastaks ja varsti saabki onu Tauno viisa läbi, nii et siis on üks eestlane jälle kodumaal tagasi, aga kahjuks viinaärikatel pole tema saabumisest mitte mingit tolku.
Paari nädala pärast hakkavad esimesed Aruküla inimesed ka siia maanduma, nii et siis kuuleb natuke kodukandi uudiseid. Ja ma soovitan teil kõigil MUSTA LEIBA kaasa võtta, sest uskuge või mitte, aga sellist kraami sa siin mandril naljalt ei leia. Siin pole üldse väga paljusid asju, mis meil Eestis igapäevasele toidulauale kuuluvad. Lihasõpradel soovitan kindlasti sinepit kaasa võtta ja võtke nii palju maitseaineid ka kaasa, kui teile kotti mahub, sest siin on need maitseained hoopis teistsuguse mekiga, kui meil kodumaal. Niipalju siis minu soovitustest, mida kaasa võtta. Rohkem pole mul teile hetkel midagi pajatada, sest lihtsalt pole millestki pajatada. Vahepeal lugesin Triinu blogi, kes on nüüd juba üle kuu aja Uus-Meremaal olnud ja tegi ikka kadedaks küll. Tervisi neile sinna!
Mina tõmban aga oma otsad kokku ja lähen linna peale jalutama ja pilte tegema, et pärast jälle terve facebook neid täis toppida!
Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
No comments:
Post a Comment