Sel korral mõtlesin kirjutada meie nädalaajasest roadtripist, mis toimus tegelikult juba rohkem, kui kuu aega tagasi, nii et selle loo panen ma kokku piltide põhjal. Kui viitsimist on, siis proovin postituse lõppu paar pilti ka lisada, et teil meie retkest parem ettekujutus tekiks. Mitte, et see piltide lisamine eriline raketiteadus oleks, aga siinne internetiühendus on lihtsalt nii eelmine sajand. Need, kes Austraalias juba käinud on, teavad millest ma räägin, aga kes veel ei ole, siis nautige oma ülimegakiiret internetiühendust seal kodumaal ja laadige nii palju piraatkaupa alla, kui hing ihaldab. Jutt kisub juba laadaks ära, teen parem kuskilt otsast algust...
...lugu hakkas pihta 24.detsembril, kui meile tulid külla Rainer ja Andri. Andri tuli oma pruuti vaatama ja Rainer tuli pruuti otsima. Kas ka leidis, see jäägu saladuseks. Nende esialgne plaan oli siin öö ära magada, hommikul lõustad puhtaks pesta ja autole hääled sisse panna. Kerli pidi ka kaasa minema, tegelikult tema järgi siia tuldigi, aga nagu eestlastel ikka kombeks on keerasime me pudelitel korgid maha, viskasime ennast muru peale pikali ja hakkasime jaurama. Tore õhtu oli. Hommikul saime verandal jälle kokku, krooksusime eelmise õhtu haisud välja ja..., ja siis tehti meile ettepanek retkele kaasa tulla. Mina olin otsustusvõimetu, sest raha mul tol hetkel eriti ei olnud ja tööd olin teinud ka ainult mõned päevad, aga samas ettepanek oli ahvatlev. Õnneks sõber Madis otsustas minu eest. Tema ütles kohe, et rahas pole probleem ja me oleme ju ikkagi AUSTRAALIAS! Kui loll ma ikka olin, et ise selle peale ei tulnud. Järgmine probleem oli hosteliomanikult puhkusereisile minekuks luba saada, sest olime ju lubanud jõulud siin veeta ja meile olid isegi kingid valmis tehtud. Tegime nukrad näod pähe ja läksime läbirääkimistele. Läbirääkimised olid edukad. Olime nõus ühe öö veel hostelis veetma, et jõulud ikkagi siin vastu võtta ja kingid omale õiged omanikud saaksid. Lubasime hiljemalt esimesel jaanuaril tagasi olla. Verega me kuskile alla ei kirjutanud, aga loa saime me sellegipoolest.
Öö möödas, kotid pakitud, lõustad läikima löödud, jäi üle ainult jõulupraad sisse ahmida ja sõitma hakata. Jõulude tähistamist võiksid austraallased küll eestlastelt õppida, minu argipäeva töölõuna näeb ka isuäratavam välja. Ei hakka sellest üldse rääkimagi siin, rikun oma tuju muidu täitsa ära. Enne, kui ma oma jutuga edasi lähen, siis kirjeldan teile natuke seda autot, millega me liikusime. Autoks seda vist tegelikult nimetada ei saa, see oli rohkem nagu ratastel liikuv liivakast. Ainuke vahe liivakastiga oli see, et meil oli vähemalt katus pea kohal. Võib-olla teile tundub, et ma liialdan oma jutuga ja kui aus olla, siis liialdangi, aga ma PÕHIMÕTTELISELT ei ütle selle auto kohta mitte ühtegi head sõna. Seda autot ma mainin veel vähemalt kümme korda, võib-olla rohkemgi, aga kindlasti mitte vähem.
Lõpuks saime oma liivakastile siiski hääled sisse ja meie projekt „Avasta Austraaliat“ võis alata. Kaardilugejaks oli Andri, temal oli marsruut juba varem paika pandud, nii et suund oli meil teada. Esimene sihtpunkt oli Walpole ja sinna oli umbes 350 kilomeetrit. Vahemaadega võin ma muidugi eksida, nii et matemaatikutel paluks oma pead mitte vaevata, kui numbrid ei klapi. Algus oli lõbus, aknad olid lahti, muusika mängis ja tulikuum vein käis autos ringi. Kui tee peale juhtus sattuma mõni vaateplatvorm, siis peatasime oma ratastel roostehunniku kinni ja tegime pilte. Ausalt öeldes mina eriti ei keskendud sellele, mida teised autos rääkisid. Vaatasin autoaknast välja ja ahmisin silmadega loodust, mis meid ümbritses. Pimedas me eriti sõita ei saanud, sest meie logudiku tuled näitasid ainult paar sentimeetrit ja halvima vältimiseks hakkasime ööbimiskohta otsima. Sobiva koha leidsime kiiresti üles, see oli ilus rannaäärne rajoon. Parkisme auto ära, võtsime kotid kaasa ja panime telgid püsti paar meetrit ookeanist eemale. Korjasime mõned oksad, süütasime lõkke ja hakkasime süüa tegema. Aga mida sa sööd, kui süüa pole? Kamba peale oli meil ainult kaks pakki kiirnuudleid ja paar karpi tuunikala. Võtsime siis ookeanist vett, panime poti tulele ja tegime omale nuudleid. Madis leidis paar krabi ka, aga kahjuks me ei teadnud, missugune kehaosa üldse söögikõlblik on, nii et see delikatess jäi meil proovimata. Nuudlid olid ka söögikõlbmatud, sest vesi oli nii soolane ja maitse polnud eriti kiita. Lõpuks jäime siis magama. Tegelikult magama jäid ainult Rainer, Andri ja Kerli, sest meil Madisega polnud magamiskottegi ja peale selle tekkis mul foobia, et öösel võib vesi tõusta ja hommikul ärkame kuskil pärapõrgus. Paar tundi siplesime, kuni ma lõpuks ütlesin Madisele, et lähme parem autosse magama. Ta polnud vastu.
Hommikul kell kuus juba ärkasime, panime telgid kokku, pesime hambaid ja hakkasime liikuma. Järgmise sihtpunkti nime ma ei mäleta. Tegelikult kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei mäleta päris paljusid asju sellest reisist. Hakkan vist vanaks jääma. Igatahes sõitsime päev läbi ringi, nägime väga ilusaid kohti, tegime palju pilte ja muudkui imestasime ja vandusime, et küll saab üks maa ikka nii ilus olla. Mina kasutasin põhiliselt kahte sõna: TÄITSA P****S! See väljend tuli kuidagi nii loomulikult üle huulte, kui järjekordse miljonivaate juures seisma jäime. Tegelikult see väljend oli meil Raineriga rohkem selline omavaheline nali. Iga kord, kui ta minu käest küsis, et noh Märt...,mis tunne sind valdab? Siis reeglina ma vastasingi talle, et täitsa p****s, kui ilus! Nii väga tahaks kirjeldada teile kõiki neid kohti, kus me käisime ja mis me nägime, aga see jutt veniks lihtsalt nii pikaks, et see annaks juba mõne lühemat sorti raamatu mõõdu välja. Parem panen teile mõned pildid blogi lõppu, siis saate ise otsustada, kas mu jutt on üle võlli või alla võlli.
Tiirutasime ringi veel mõnda aega ja siis hakkasime jälle ööbimiskohta otsima. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kus me ööbisime, kuskil mägede juures igatahes. Pakkisime oma asjad kuskil põldude vahel lahti ja sättisime ennast magama, isegi pesemas saime vist käidud. Hommikul tegime oma ihuhädad ära ja võtsime suuna mägedesse. See koht oli lihtsalt NII võimas, et ma tunnen siiamaani alakehas kerget võbelust, kui selle peale mõtlema hakkan. Enne, kui me üldse liikuma hakkasime, vaatasime kaardi pealt raja ka välja, et me ära ei eksiks. Kõige kõrgema mäe tippu me ei roninud, valisime natuke kergema raja välja, aga ega seegi lihtne polnud. See oli vist umbes 900 meetrit maapinnast ja me lonkisime seda maad umbes kaks tundi, võib-olla natuke vähem ka. Stopperiga aega ei võtnud kahjuks. Vaade, mis meile ülevalt avanes oli midagi muud, kui võimas. Mina oleksin tahtnud seal üleval nutma ka hakata, aga kuna poisid olid ka kambas, siis ei hakanud neile seda lõbu pakkuma. Kerli jäi meist paarsada meetrit tahapoole, tema päris tippu ei roninudki. Mängis seal kivi peal sisalikuga ja luges sekundeid, millal me juba tagasi tuleme. Kusjuures selge ilmaga oleks sealt tipust isegi Eestit näinud, aga kahjuks taevas oli natuke pilvine, nii et silm seletas ainult Lätini. Seal me tegime vähemalt 10000 erinevat pilti igas poosis, ainult paljad pildid jäid tegemata. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud. Pildid tehtud, vaade mällu salvestatud, hakkasime vaikselt tagasi marssima. Poole mäe pealt võtsime Kerli ka kaasa. Ta oli selle sisalikuga seal juba nii heaks sõbraks saanud, et ta hakkas juba jonnima, et tema tahab sinna jääda ja et tema ei tule meiega. Tuli jõudu kasutada.
Võtan vahepeal hoo maha. Ma kirjutan seda postitust juba teist päeva ja tundub, et see jutt ei saagi otsa. Otsustasin, et ei viitsi igast päevast eraldi rääkida ja jutustan ainult nendest kohtadest, mis mulle kõige rohkem meeldisid või mis mulle kõige vähem meeldisid.
Mount Everest vallutatud, higised kehad puhtaks pestud ja retk võis jätkuda. Tee peale jäi veel mitu soolajärve, kus me siis oma ratastel liivakasti võimed proovile panime. Roostehunnik pidas vastu, aga kiitma ma teda sellegipoolest ei hakka. Järgmine peatus oli Esperance, see koht elab minu südames veel mitu head aastat edasi. Võib-olla oli seal veel mõni looduskaunis koht, aga meie käisime ainult sealses rannas. See oli ikka TÄITSA P****S, kui ilus! Ma lasin Raineril ennast mitu korda labakäega õrnalt näkku lüüa, et ikka veenduda selles, et see unenägu pole. Vesi oli selgem, kui see selge, mis siililegi selge on. Sinna oli isegi häbi vette pissida. Pirital näiteks seda mõtet ei tekkinud, et võib-olla peaks veest korra välja tulema ja mõne puu taha minema. Vaade oli ka muidugi võimas – silmapiiril mõned üksikud saared ja kotkad tiirutasid pea kohal. Oma tulevase naise viingi arvatavasti sinna randa ja teen talle seal abieluettepaneku ja kui ta keelduma peaks, siis järelikult polnud ta SEE ÕIGE. Ujumas käisime ka seal, mitu tundi mängisime lainetes ja siis viskasime omavahel nalja, et huvitav, mis meie sõbrad kodumaal samal ajahetkel teha võivad. Ilmselt rookisite lund. Kurb oli tunne, kui kaunis paradiisirand kaugele silmapiirile jäi, nagu pruudist oleks lahku läinud. AGA õnneks või kahjuks sõitsime me paarsada kilomeetrit vales suunas ja tänu sellele veetsime me ühe öö veel Esperances. Vist ikka õnneks. Milline taaskohtumine, justkui Lassie oleks tagasi koju tulnud. Kui mõni ei tea, kes Lassie on, siis minge raamatukokku ja uurige järgi.
Järgmine sihtpunkt oli Kalgoorlie, suur kaevanduslinn, palju aborigeene ja kõrbekuumus. Selle linna kohta võib vist küll metsik lääs öelda, ainult kauboisaabastes seadusesilmad olid tänavatelt puudu, tõeline vestern ikka. Kõige suurem vaatamisväärsus oli seal kullakaevandus, väidetavalt üks maailma suurimaid. Uskumatu ikka, kui SUUR saab üks kaevandus olla. Suured veoautod tundusid nagu pisikesed sipelgad seal all. Tahaks väga teada, kui suur see rahanumber olla võib, mis sealt kaevandusest välja on veetud. Ei hakka oma pead isegi vaevama sellega, arvatavasti pole sellele numbrile veel nimegi välja mõeldud. Selles linnas me pikalt ei peatunud, sest kuumus oli tappev ja pealegi hakkasid meil veevarud ka juba otsa saama. Autosõit oli tõeline piin, akende lahti tegemisest polnud ka mingit kasu, kui väljas on üle neljakümne soojakraadi. Istusime rõõmsalt jälle autosse ja hakkasime järgmist ööbimiskohta otsima. Rõõmsad olid tegelikult ainult Rainer ja Madis, sest nemad istusid esiistmetel ja neil polnudki midagi vinguda. Mina, Kerli ja Andri nihelesime nagu bussijänesed, peale igat kilomeetrit vahetasime asendit, aga tolku mitte mingisugust. Andri pani päikese järgi suuna paika ja hakkasime sõitma, aga kuhu, seda ma enam ei mäleta. Meeles on ainult see, et keset kõrbe leidsime täiesti juhuslikult mingisuguse putka, kus me saime ennast puhtaks pesta ja isegi pliiti saime kasutada. Hommikul jätsime putkamehega hüvasti, soovisime häid jõule ja saime isegi putkaraha tagasi. Tuhat tänu talle selle eest!
Ja siis tuli see minu lemmik, see kõige kõigem – LAKE BALLARD! Sinna sõitsime umbes kuuskümmend kilomeetrit mööda igavat kruusateed, auto lasi igast august tolmu ka sisse, nii et kohale jõudes nägime välja nagu söekaevurid. Kui kedagi huvitab, mida see koht endast täpsemalt kujutab, siis võite googeldada. Mina mäletan ainult nii palju, et see pidavat olevat maailma suurim kunstimuusem mingis kategoorias, mida mina ei tea. Oskan kirjeldada ainult seda pettumust, mis mind tol hetkel valdas. Esimese asjana ütlesin Rainerile, et no see koht ei ole ikka üldse täitsa p****s koht, isegi sinnapoole mitte. Lühidalt öeldes oli see lihtsalt üks väga suur soolajärv, mis kubises mingisugustest metallkujudest. Ma loodan, et Tauno Kangro mu blogi ei loe, sest tema on ju rauahunnikute Papa Carlo ja ilmselt saaks ta pahaseks, kui ta kuuleks, et keegi ütleb metallinikerdiste kohta IGAV. Õnneks kauaks me sinna passima ei jäänud, tegime paar pilti ja tulime tulema.
Sõitsime tagasi Kalgoorliesse, et midagi hamba alla saada. Seal võtsime vastu ühise otsuse, et tõmbame oma roadtripile joone alla ja hakkame tagasi hostelisse sõitma. Hostel oli meist sel hetkel umbes tuhande kilomeetri kaugusel, kell oli siis kümme hommikul. Viimased viissada kilomeetrit sõitsime kuuskümmend kilomeetrit tunnis, sest tuled meil eriti kaugele ei näidanud ja kängurud jooksid ka pidevalt tee peale. Mugavusest oli asi kaugel. Tol hetkel ma olin nii tige ja tuld täis, et minust oleks võinud uus metsatulekahju tekkida. Selle näite varastasin ma Ilonalt, sest paremat võrdlust ma oma peaga poleks välja mõelnud. Magada ma ka ei saanud, sest Andri võttis peaagu kõik ruumi ära ja minu asend oli nagu maailmatasemel kondiväänajal. Selle eest võiks ta mulle järgmisteks jõuludeks reisi kuule kinkida. Vahepeal tegime paar pissipeatust ka, sirutasime jalgu ja palusime jumalat, et ühes tükis kohale jõuaksime. Jumal oli meiega, hakka või kirikus käima. Seda piinlemist võiks muidugi veel üksikasjalikumalt kirjeldada, aga ma ei näe selleks põhjust. Elus on hullemaidki asju, kui viiekesi kilude kombel autos loksumist. Lõpuks jõudsime õnnelikult hostelisse ja sõnagi lausumata läksime kõik voodisse ning jäime magama. Oli vana-aastaõhtu varahommik. Seda rahulolu, mis meid tol hetkel valdas on sõnadesse raske panna. Öeldakse küll, et lõpp hea, kõik hea, aga see lõpp tundus kuidagi eriti hea.
Kui nüüd mõned tagasilöögid välja arvata, siis üldiselt oli see ikkagi kuldaväärt ettevõtmine. Selle jätsin vist mainimata, et kokku me sõitsime maha 3500 kilomeetrit. Saime natukenegi aimu sellest, kui palju on meil Austraalias veel avastamata ja ma ei imesta enam üldse, miks kõik eestlased siia ronivad - siin lihtsalt on, mida näha ja mida kogeda. VÕIMAS on see Austraalia!
Peaks hakkama nüüd loole vaikselt punkti panema. Tulevikus katsun nii pikki sissekandeid vältida ja kui aus olla, siis ega selle kirjutamine ka teab mis mee lakkumine polnud. Väga paljud kohad jätsin üldse välja. Kunagi, kui kodumaale naasen, siis räägin kõigest täpsemalt. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
Väga hea sissekanne mate.
ReplyDeletepleasure is mine ;)
ReplyDeleteWell done! ;)
ReplyDelete