Tagasi vanadele jahimaadele!

Tere jälle sõbrad ja seltsimehed, pätid ja kaabakad!

Olen juba viimased viis päeva igal õhtul suure puu all istumas käinud ja kosmosega ühendust otsinud, aga seekord täiesti tulutult. Küll ma vehkisin kätega ja pissisin nõiaringe, aga ei midagi. Ma ise kahtlustan, et põhjus võib olla metsatulekahjus, sest ega sellise suitsu sees ei saagi mingit signaali leida. Ja ega siin Austraalias ei ole nagu Eestis, et iga kasepuu küljes on väike Elisa või EMT mast ja siis räägi palju tahad, las vanemad maksavad. Aga hea küll, mis ma siin ikka teie aega raiskan oma tühja jutuga. Aeg on raha, aga raha pole piisavalt. Hakkan parem kuskilt otsast pihta.

Tänaseks päevaks oleme Madisega jõudnud otsusele, et pühime põllutolmu jalge alt ja lähme tagasi suurlinna heitgaase sisse hingama. Eelmises blogis ma juba kirusin ja vandusin, missugune see elu siin välja näeb ja täna teen ma seda veel, aga natuke rahulikumal toonil. Katsun teile lahti seletada, mis meid sellise otsuseni üldse viis, et me siit jalga laseme.

See mõte on meil tegelikult juba mitu nädalat nagu karussell peas ringi käinud. Vahepeal Madis küll rääkis, et tema tahab oma farmipäevad ikkagi siin lõpuni teha ja et mingu ma linna tagasi, kui mulle siin ei meeldi, aga õnneks tuli Madisele ka mõistus koju tagasi. Õnneks! Ma vahepeal hakkasin juba kahtlema, et ongi äkki peast ära keeranud ja tahab hoopis avokaadosid hakata kasvatama, aga ei – lõpuks sai temalgi mõõt täis. Sel esmaspäeval, nii kui tööpäev läbi sai, helistasin ma Madisele ja vuristasin talle kõik ette nagu mõni spordireporter ja ütlesin, et kõik, aitab – me PEAME siit ära minema! Ma ei lasknud tal ühtegi sõna vahele öelda, aga kõhutunne ütles, et ta on minuga nõus ja minu kõhutunne ei petnud mind.

Põhjendan siis natuke, et MIKS just see esmaspäev meile mõlemale otsustavaks sai. Hommik oli nagu hommik ikka, ei midagi teistsugust, kui kõik ülejäänud hommikud. Esimese asjana kuuled, kuidas aasialased oma jalgu vastu maad lohistavad ja see on nagu aamen kirikus, selle järgi võiks isegi kella paika panna. Lõpuks, kui viimane pilusilm ka minu akna alt mööda on läinud, hüppan ma täistallaga narist alla ja sellega äratan ma kõik teised üles. Selline süsteem kujunes meil juba ammu välja. Üks Eesti kutt, Ingmar on ta nimi, küsib minult igal õhtul, et kuule Märt, mis kell sa hommikul maandud? Mina siis ütlen talle mingi konkreetse kellaaja ja selle järgi oskab ta täpselt välja arvestada, kui palju tal aega veel vedeleda on. Peale hüpet teen ma paar sirutust ja lähen hambaid pesema, siis söön ja joon ja juba ongi aeg nii kaugel, et tuleb bussi peale istuda ja tööle sõita. Mainin veel ära, et sel esmaspäeval oli meie bussijuht eelmisest õhtust veel nii purjus, et ta pani igast kurvist paarkümmend meetrit otse edasi. Õnneks jäime ellu. Farmi jõudes teretasin kõiki sada korda, siis vahetasin oma tennised kummikute vastu välja ja juba viidigi meid põllule. Sel korral korjasime lillkapsast, kui mu mälu mind ei peta. Enne, kui ma edasi lähen, siis räägin natuke ka enda kolleegidest. Nendeks on üks poiss ja tüdruk Taiwanist ning üks ülemeelik Saksa piiga. Peale nende on siis ka veel see perekond, kelle heaks me töötame. Perekonda kuuluvad isa, ema, tütar ja kaks koera. Alustan siis sellest Saksa näitsikust. Teda võrdleksin ma Krista Lensiniga, kes hommikust õhtuni kilkab ja kisab nagu mõni poolearuline ja kelle naljade üle naerab ainult see pereema ja mulle tundub, et temagi teeb seda puhtalt kaastundest. Eelmisel päeval käisime me õlletehases ekskursioonil ka, nii et võite arvata, kui hell mu pea järgmisel hommikul olla võis. Ime, et kuulmekiled katki ei läinud. Järgmisena kirjeldan seda Taiwani tüdrukut ja no tema on ikka omaette klass. Esiteks ta käsutab ja kamandab mind nagu politseikoera, et korja see kapsas sealt ära ja siis see ja siis veel see kolmas ka. Ise ta ainult vehib oma noaga nagu mõni ninja ja igakord, kui ta kükitab, siis on praktiliselt terve tema tagument kõigile näha. Mõtlesin, et viimasel päeval viskan talle paar kapsast sinna pükste vahele, seejärel pistan talle mulgikapsa retsepti rinnataskusse ja soovin head isu! Ehk siis saab aru, et see vaatepilt ei ole miljonivääriline ja võiks oma pükse kergitada. Selle Taiwani poisi kohta pole mul midagi halba öelda peale selle, et ta liigub nagu marionett, kel pole paelu. Aga see pole tema viga, nii et selle võib talle andeks anda.

Igatahes esimese pausi ajal sain ma kapsafarmi peremehe käest riielda, et miks ma eelmine nädal lillkapsaid korralikult kinni ei katnud ja et nüüd nad said liiga palju päikest ja sellega tõin ma neile 25 dollarit kahju sisse. No vot oleks seda teadnud, siis oleks küll palju hoolsamini kapsastega käitunud. Aga ega see nüüd ei ole see põhjus, miks mul sellest elust siin siiber sai. Lihtsalt tasapisi hakkas neid häirivaid faktoreid üha rohkem ja rohkem tekkima ning lõpuks sai karikas täis. Hommikust õhtuni ühed ja samad näod, ühes ja samas kohas, ühte ja sama asja tegemas. Ma võiks seda tsirkust siin ju kannatada küll, aga kuna ma nende farmipäevadega natuke rappa jooksin, siis on igasugune motivatsioon kadunud, et siin edasi rabeleda.

Kujutage ette seda elu, kus sa pead peaaegu kõike jagama natuke vähem kui saja inimesega. Kui ma õhtul kemmergusse tahan minna, siis pean ma enne omale kummiülikonna selga panema ja doktori käest paar vaktsiinisüsti küsima, et sealt ilma haigusteta välja tulla. Kõik kohad on aasia neiude veriseid lappe täis, kraanikausis hulbivad kellegi ninakollid ja kuskil haiseb veel kellegi eilne okse. Prilllaudadest ma ei hakka üldse rääkimagi, sest nende peale ei tahaks siga ka istuda. Köögist ma ei hakka üldse rääkimagi, sest seal on olukord täpselt samasugune, aga väljaheidete asemel on seal toidujäätmed ja õudne praehais. Ja kõige suuremad sead ongi needsamused aasialased, ega ma muidu nende pihta nii palju mürki ei pritsiks. Hommikuks koristatakse muidugi kõik ära, aga kauaks seda puhtust jagub? Võib-olla tunniks ajaks ja siis on olukord jälle samasugune.

Nüüd jätsin teile sellise mulje, et kõik on kole ja paha. Aga ei, see ei ole nii. Sain siin headeks sõpradeks paljude toredate eestlastega ja paari prantslasega, kellega on toredaid õhtuid veedetud. Prantslased on üldse üks tore rahvas, nende kohta ei ole mul küll ühtegi halba sõna öelda. Isegi natuke kahju on nendega hüvasti jätta. Siin olles õppisime tundma väga palju erinevaid rahvusi ja nende kombeid. Nägime ära, mismoodi kõik eksootilised viljad meie poelettidele jõuavad ja kuidas neid kasvatatakse. Aga ühte ma ütlen teile küll: palun loputage oma viinamarjakobarat paar minutit sooja vee sees, enne kui selle maitsva mammu suhu pistate, sest iial ei tea, kes selle korjanud on. Suure tõenäosusega jälle mõni aasialane, kes peale kakal käimist käsi unustas pesta.

Kostan nüüd Madise eest ka paar sõna, ta küll ei käskinud seda teha, aga ma teen seda ikkagi. Madis on muidu suur ja tugev poiss, kui vaja tõmbab paljaste kätega maa seest suured kuused koos juurtega välja ja kui vaja, siis istutab nad sinna tagasi ka. Tal ei võta see isegi higi lahti, tema jaoks on see hommikuvõimlemine. Ta on ju ikkagi metsas üles kasvanud ja huntidega ühest kausist müslit söönud, aga sel korral on isegi tema jõud raugenud. Täna ta näiteks oli tööl ainult kaks tundi ja siis tuli koju tagasi, oksendas natuke ja jäi magama. Üldse on ta kuidagi räsitud olemisega viimane nädal olnud. Õunte korjamine on ta maha murdnud, nii et järelikult ongi tagumine aeg minna uut energiat otsima. Loodetavasti läheb õnneks.

Igatahes me mõlemad oleme õnnelikud, et siit minema saame ja eks aeg näitab, mis meist edasi saab. Esialgu läheme me tagasi Sorrentosse, majja, kus me esialgselt elasime. Seltskond on seal küll natuke vahetunud, aga põhikunded on ikkagi samad ja enam ei ela seal 14 inimest ka, nii et saab ennast natuke mugavamalt sisse seada. Loorberitele me puhkama ei jää, pakime oma asjad lahti ja hakkame kohe tööd otsima. Ma olen küllaltki optimistlik ja arvan, et me saame juba esimesel nädalal omale mingi tööotsa. Teised poisid on sealse eluga juba kohanenud ka, nii et pea ees me tundmatusse kohta ei sukeldu. Eks ma tuleval nädalal kirjutan, kuidas meil läheb ja mis mõtted meil peas mõlguvad. Oleme tegelikult Madisega juba plaani paika pannud, et mis suunas me edasi liigume, aga enne kui kõik veel kindel ei ole, ei hakka sellest siin pajatama ka.

Muuseas sel nädalavahetusel on meil veel mitu tähtsat sündmust ees ootamas. Esiteks reedel tähistame Raineri sünnipäeva, see tähistamine jätkub ilmselt ka laupäeval, siis pühapäeval läheme me Future Music Festivalile, kus esinevad näiteks sellised nimed nagu The Prodigy, Avicii, Rudimental, DJ Fresh, Dizzee Rascal, Azealia Banks ja siis veel see kuulus artist, kelle tuntuim laul on Gangnam Style. Eestis näeb selliseid artiste ainult paar korda aastas ja reeglina VÄHEMALT ühel korral jääb keegi neist lennukist maha. Vanemale generatsioonile ei ütle need nimed kindlasti midagi, aga noorem põlvkond teab kõiki neid nimesid isegi une pealt. Pärast seda üritust hakkame tähistama Triinu sünnipäeva ja ühtlasi on see ka tema lahkumispidu, sest esmaspäeval läheb tema tagasi Eestisse. Õnn kaasa talle!

Järgmine nädal on meie jaoks justkui uus algus, nii et pöidlad pihku kõigil! Kindlasti kuulete ka muljeid sellest festivalist ja nendest sünnipäevadest, mis meid ees ootavad.

Ongi vist kõik jälle. Linna jõudes katsun meie farmielust mõned pildid ka blogisse lisada, et oleks huvitavam vaadata. Paljas jutt üksi on igav. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!