Tere jälle ausad tööinimesed ja muidusööjad!

Eile õhtul kell üheksa tegin jälle rutiinse jalutuskäigu kööki, et vaadata, kas mu nimi on töötajate nimekirjas või mitte. Kahjuks ei olnud. Suurest kurvastusest läksin voodisse ja nutsin ennast magama. Tegelikult ei nutnud, jäin lihtsalt magama. Hommikul kell seitse tegin juba luugid lahti ja enam magama ei jäänud. Umbes tund aega vahtisin lage ja mõtlesin, mida vaba päevaga peale hakata. Esimene mõte oli KEMMERGUSSE minna. On ikka sõna välja mõeldud. Aga teatavasti see rutiinne tegevus võtab aega ainult paarkümmend sekundit kuni viis minutit - olenevalt häda raskusastmest. Mõeldud tehtud. Seejärel tegin omale paar võileiba ja praemuna. Vaba päeva ainuke pluss on see, et siis saab köögis rahulikult toimetada ja kui sul mõni toiduaine peaks puudu olema, siis selle saab ka kuskilt riiulist omale välja otsida. Minul pole näiteks sibulat peaaegu mitte kunagi, nii et selle pean ma omale iga kord kellegi toidukorvist välja otsima. Ma lohutan ennast sellega, et sibulaid on niigi ülearu ja üks sibul ette või taha, kes sellest enam aru saab. Kui keegi ennast "sibulana" tunneb, siis palun vabandust - ma ei mõelnud seda nii. Kõht täis, tuju hea ja päev võis jätkuda. Tulin verandale istuma, võtsin neiude toast esimese ettejuhtuva sülearvuti ja panin muusika mängima. Laua pealt leidsin ühe sooja õlle ka, aga selle ma viisin kohe sügavkülma ja praeguseks on see juba ära ka joodud. Varsti peaks kuskilt uue otsima. Tegelikult ma juba tean, kus veel õlut on, aga need on vist Madise omad ja ta saab võib-olla pahaseks, kui ma need ära joon. Aga võib-olla ei saa ka ja suure tõenäosusega need lähevadki loosi. Unustasin veel mainida, et Täpil alias Staar-kõhnujal on ka täna vaba päev. Aga tema ma "suitsetasin" juba esimese kümne minutiga oma areenilt välja. See ei ole väga raske - pane lihtsalt hip-hop kõlaritest mängima ja võid kindel olla, et kaua ta vastu ei pea. Tuju oli mul endiselt hea. Hoolimata sellest, et üks päev kodus istuda tähendab minu jaoks ühe nädala üüriraha, aga nagu keegi tark on kunagi öelnud: raha pole elus peamine. Tahaks seda tarka oma silmaga näha, aga vaevalt, et ta üldse eluski on. Arvatavasti löödi kohe peale selle lause välja ütlemist risti nagu Jeesus Kristus. See selleks, päevaplaan oli mul endiselt puudu ja siis mõtlesingi, et võiks blogi täiendada, sest kui aus olla, siis selle valmis kirjutamine võtab mul iga kord umbes kolm kuni neli tundi, aga ega ma ei trüki kõik see aeg. Vahepeal käin ühe suure puu juures ja proovin kosmosega ühendust saada, masseerin näppudega meelekohtasid ja kogun mõtteid. Tavaliselt see aitab. Nii, nüüd tuli küll jube pikk sissejuhatus, katsun teid nüüd välja ka juhatada...

Pidin teile rääkima natuke tööst, mis me siin teeme ja seltskonnast, kes siin pesitseb. Tööst siis kõigepealt. Esimene töö oli meil avokaadode korjamine. Midagi kontimurdvat see ei ole, jalutad oma känguru kukruga ringi ja muudkui korjad. Seda tööd tegime me ainult paar päeva, sest jõulud olid juba ukse ees ja peale jõule läksime me roadtripile, mis kestis nädal aega. Tegelikult roadtripile läksime me otse jõululauast, aga sellest roadtripist räägin ma teine kord, sest see ei lähe tänaste teemadega eriti kokku. Roadtripilt tagasi tulles läksid meie teed Madisega lahku. Ma mõtlen tööalaselt. Madis läks tagasi avokaadosid korjama, aga mina läksin tüdrukutega mingisse pakkimisfirmasse. Ma ei tea, kas nimetasin nüüd õigesti. Liinitöö igatahes. Sorteerisime kirsse, õunu ja aprikoose. ÕUDNE!!! Seda tööd soovitan ainult vaenlasele. Kaks Eesti tüdrukut olid ka minuga seal tööl. Kerli ja Liis. Nende näoilmed olid nagu eluaegsetel vangidel - elust tüdind ja suitsiidimõtetega. Hommikust õhtuni oli pidev pinge peal, et kas nüüd sai ikka õige kogus kirsse välja nopitud ja jumala eest, et õunad muljuda ei saaks. SÖÖGE SITTA oma muljuda saanud õunte ja plekiliste aprikoosidega ja tehke neist moosi, kui muuks ei kõlba! Ausõna. Ma ropendasin seal ikka iga päev. Eesti keeles muidugi. Kolleegid olid ka TIPPTASE. Enamjaolt olid nad keskeakriisi ületanud vanemad daamid, mis on kõige hirmsam vanuseklass üldse mu meelest. Kuskilt kuulsin sellist juttu, et siin Manjimupis on kõik inimesed omavahel sugulased ja kõik magavad kõigiga. Ausalt öeldes, kui neile näkku vaadata, siis ega ei imesta üldse. Hommikust õhtuni nad võistlesid omavahel, et kes pakib ühes minutis kõige rohkem õunu kottidesse ja kelle sorteeritud aprikoosid on kõige ilusamad. On ikka asi, milles võistelda. Kui see kunagi olümpiaalaks peaks saama, siis võin kihla vedada, et esimesed kümme kohta läheksid Austraaliasse. Selles kohas pidasin ma vastu kümme päeva. Ütlesin viisakalt, et andke andeks, aga võib-olla järgmises elus näeme. Enne suren nälga, kui sinna tagasi lähen. 

Järgmine tööots oli viinamarjafarmis. See oli ikka tunduvalt inimlikum töö. Jalutad ringi, kuulad muusikat ja nopid üleliigsed lehed ära. Ainuke miinus on päike. Ühe päevaga põlesin nii ära, et öösel eriti magada ei saanud ja nahka tuli ka tööstuslikus koguses. Peale viinamarjafarmi suunati mind tööle ühte ehitusjärgus olevasse hostelisse. Tegelesin seal haljastusega. Kolleegideks olid enamjaolt Itaallased. Itaallastega on lihtne koos töötada, sest nende töökiirus on oluliselt aeglasem, kui kõikidel teistel. Pole mingit pinget ja saad rahulikult oma asjadega tegeleda. Peale seda pole ma rohkem tööl käinud. Tahaks juba mõne püsiva töö saada, sest see ühest kohast teise jooksmine ajab hulluks. Madisel on selles mõttes vedanud. Tema on juba pikemat aega ühes kohas tööl käinud ja ta ei pea igal õhtul sellepärast pead vaevama, et huvitav, mis tööd ma homme pean tegema. Teadmatus ongi see, mis ajusid kurnab. Aga aitab küll nüüd sellest tööjutust. Ega siin väga suurt vahet ei olegi, kus sa töötad. Palgad on igal pool samasugused. Umbes 20-22 dollarit tunnis. Kõige olulisem ongi ühe kindla peale tööle saada ja selle koha pealt võite mulle pöialt hoida.

Räägin siis natuke sellest seltskonnast ka, kellega me siin ühe katuse all elame. Kokku elab siin umbes sada backpackerit. Esindatud on Iirimaa, Šotimaa, Inglismaa, Taiwan, Belgia, Prantsusmaa, Hispaania, Brasiilia, Itaalia, Ameerika, Saksamaa ja muidugi Eesti. Loodan, et ma nüüd mõnda rahvust mainimata ei jätnud. Kõige hirmsamad on minu jaoks Iirlased ja Šotlased. Ma tahaks väga teada, et mille alusel tehti see statistika, mis ütleb, et Eesti on euroopas alkoholi tarbijate poolest esimeste hulgas. Siinset seltskonda vaadates tundub küll, et Šotimaa ja Iirimaa on pikalt teistest eest. Neil pole vahet, kas on hommik või õhtu, esmaspäev või reede, tööpäev või vaba päev. Kogused jäävad samaks. Nad võivad mitu päeva juua viieruutmeetrise ala sees ja neil ei teki isegi sellist mõtet, et võiks kohta vahetada. Ja kui nad purjus on, siis see seltskond näeb välja nagu tüüpiline jaanipäeva seltskond kell seitse hommikul. Naised ka väga ilusad pole. Enamjaolt on nad lühikeste soengutega, jämeda häälega, tugeva kondiga ja näo peale on nad ka vist kukkunud. Ja tundub, et seda juhtub nendega vähemalt kord nädalas. Kui te olete kunagi Simpsoneid vaadanud ja teate missugused elukad näevad välja Marge Simpsoni kaksikõed, siis vot nemad on täpselt samasugused. Paremat võrdlust ei saagi tuua ja ilmselt võidaksid nad isegi Madist käesurumises.

Prantslastega on vastupidi. Nad ei joo ennast ogaraks, ei laaberda ega tekita probleeme. Väga sõbralik ja abivalmis rahvas, kultuursed ka muidugi. Minu lugupidamise teenisid nad juba esimesel sekundil. Prantsuse tüdrukud on ka kõige ilusamad. Vaieldamatult. Siin pole mingit küsimustki. Üks õhtu jäin siin ühe Prantsuse tüdrukuga pikemalt vestlema ja õpetasime üksteisele oma emakeelt, aga no seda R tähte, mida nemad põristavad ei õpi mina vist kunagi ära. Temal eesti keelega suuremaid probleeme ei tekkinud. Need sõnad, mis mina talle õpetasin, ütles ta ilusti välja ja ühtlasi on ta ka esimene inimene, kes oskab "Märt" korrektselt välja öelda. RESPEKT!

Siis on siin veel väga suur hulk kissis silmadega inimesi. Neist ei oskagi midagi rääkida, sest nad ei räägigi midagi. Inglise keelt nad ei kõnele ja seega me nendega läbi ei käi. Köök on nende pärusmaa ja süüa teevad nad hästi. Jääb mulje, et koolis oli neil inglise keele tundide asemel kokandus. Tuleb välja, et õigustatult. Mainin veel ära, et enamik neist armastab samasoolistega ringi käia, nii et mulle jääb küll arusaamatuks, mismoodi neid NII PALJU siin planeedil on. Nagu tuld purskavad draakonid - lööd kolm pead maha ja üheksa tuleb juurde.  Ma pole küll suurem asi geeniteadlane, aga keegi võiks selle müsteeriumi mulle ka lahti seletada.

Ja siis on veel muidugi Eestlased. No neist ei viitsigi midagi rääkida. Peaksite ise ka teadma, missugused te olete. Rikkad ja ilusad, igal alal esimesed ja kui teid ei oleks, siis ilmselt oleks see maailm juba ammu välja surnud. Vähemalt nii te endale ette kujutate ja mina kaasa arvatud.

Teistest rahvustest ei oska kahjuks väga palju rääkida, sest neid on siin ainult mõned üksikud hulkuvad hundid. Üldiselt belglased, hispaanlased ja itaallased lähevad prantslastega samasse patta ja sakslased jäävad sinna kuskile vahele. Hammasrataste vahele näiteks. Loll nali. Tegelikult pole neil häda midagi. Üks saksa tüdruk rääkis mulle, et ainuke hea asi, mis Hitler oma elu jooksul korda saatis, oli kiirteede rajamine. Kõik ülejäänud on bullshit. Tema enda sõnad. Vot.

Ja ega rohkem vist ei oskagi midagi lisada, kõige põhilisem sai ära räägitud. Võiks ju jäädagi siia kirjutama ja igaühest eraldi essee teha, aga kes seda lugeda viitsiks. Nii et olge tublid ja tehke tööd, siis tuleb ka armastus. Keegi minust targem inimene igatahes ütles kunagi nii ja kui mina ka seda ütlen, siis võib-olla saab minust ka kunagi nii tark. Nüüd vist jäängi selle peale lootma ja enam tööle ei lähegi.

Tsau!!