Tere kallis lugeja!

Kui tunned rõõmu sellest, et ma olen praegu seitsme maa ja mere taga ja sa pole mu lõusta juba kaks kuud näinud või iga kord, kui ma sulle tänaval vastu kõndisin, siis su ainuke soov oli esimesse kõrvaltänavasse sisse keerata, siis ära edasi loe, sest järelikult pole järgnev jutt mõeldud SINULE!

Nüüd kõik ülejäänud, kes te peale sissejuhatust ikka veel arvuti taga istute minge tooge oma lugemisprillid ja leidke endale mugav poos. Tänaseks päevaks oleme Madisega umbes-täpselt 7 nädalat Austraalias olnud ja tundus, et blogi pidamine on parim sidevahend MEIE ja TEIE vahel, sest sõpru ja tuttavaid kellega muljeid jagada on rohkem kui KOLM ja kõigiga lihtsalt ei jõua eraldi rääkida. Ja kaua sa seda facebooki ikka risustad. Facebook on rohkem ikkagi kadunud kasside ja varastatud tööriistakohvrite leidmiseks. Seitset nädalat paari lausega kokku võtta on muidugi raske, nii et ma püüan välja tuua mõned kõige tähtsamad ja huvitavamad teod või faktid, mis meiega seni juhtunud on.

Alustasime oma maailmaavastamisretke Perthist, kus elasime natuke rohkem, kui kolm nädalat. Täpsemalt elasime Sorrentos, see oli umbes 700 meetrit ookeanist ja 20 kilomeetrit kesklinnast. Eestlase jaoks on see vahemaa nagu autosõit Arukülast Tallinnasse, aga siinseid vahemaid arvestades tundub see nagu väikse jalutuskäiguna läbi Tallinna vanalinna. Ühistransport on Austraalias tohutult hästi ära organiseeritud - siin maal jõuab isegi kurt, pime ja loll ka õigeks ajaks tööle. Seda muidugi juhul, kui keegi natuke tervem inimene ta õigel ajal bussi või metroo peale istuma paneb. Kesklinnas pidime me käima peaaegu iga päev, sest oli ju vaja endale kohe mingi töökoht leida ja kõik tööagentuurid asusid just kesklinnas.

Tööagentuurides nägime iga päev vähemalt kolme eestlast. Sel hetkel ma küsisin endalt, et kas peale meie on siin tõesti VEEL EESTLASI!? Kusjuures vajab ära mainimist, et eestlase tunneb juba kaugelt ära. See on umbes sama elementaarne äratundmine nagu Eestis venelase äratundmine. Sa LIHTSALT tunned ta ära! Aga huvitaval kombel ei olnud esimene mõte temalt küsida, et kuidas sul läheb või kui palju meil ühiseid tuttavaid võiks olla?! Ma olen neid eestlasi oma elu jooksul juba küll ja küll näinud ning pealegi ma ei tulnud siia eestlastega tuttavaks saama. Parema meelega kokutan inglise keeles mõne teise backpackeriga ja uurin näiteks tema kodumaa kohta.

Õhtuti muljetasime, kes mida päeval tegi ja kas juhuslikult mõnest töömehest ei tunta kuskil puudust. Mainin veel ära, et me elasime NELJATEISTKÜMNEKESI ühes majas ja me mahtusime isegi ära. How cool is that? Muidugi olid meil mõnikord lahkhelid, et kelle nõud on kraanikausis pesemata ja kes vannitoas tule põlema jättis, aga no olgem ausad - kes ei oleks vannitoas kunagi tuld põlema jätnud? Kui need üksikud probleemid välja jätta, siis üldiselt oli meil lõbus.

Käisime näiteks õhtuti ookeani ääres jooksmas või jalutamas - igaüks vastavalt oma võimetele. Või siis sõitsime autoga kesklinna, ostsime kasti õlut ja nautisime vaadet tervele linnale ja unistasime, mis tunne oleks olla mõne pilvelõhkuja omanik või kui palju saab palka selle pilvelõhkuja omaniku autojuht. Paar korda käisime ka nädalavahetusel linnas ja tutvusime sealse ööeluga. Enne tegime muidugi kõva põhja alla, et inglise keel paremini välja tuleks. Aitas küll. Saime tuttavaks näiteks ühe poisiga, kes tegi filmile "Avatar" animatsioone ja tema sõbraga, kes nägi välja täpselt nagu Harry Potter. Tegelikult ma arvan, et tema oligi Harry Potter. Siis õpetasime neile öises metroos eesti räpilugu "Mulle meeldib see". Poisid räppisid paremini, kui Chalice ise oleks seda teinud. Kõik meie ümber istuvad inimesed naersid ja plaksutasid. Ma kujutan ette, et kui me oleksime samasuguse simmani näiteks Tallinn-Aegviidu rongis püsti pannud, siis oleks meid esimeses peatuses välja visatud ja halvemal juhul oleksime isegi trahvi saanud. Aga õnneks ei olnud me Tallinn-Aegviidu rongis.

Astusime läbi ka mõnest baarist ja klubist. Tantsisime ja möllasime. Sel hetkel arvasime, et me oleme selle peo kunnid. Vähemalt ise me mõtlesime, et see võiks nii olla. Sellest õhtust võiks veel pikemalt rääkida, aga ma katsun ühe loo juurde mitte liiga kauaks peatuma jääda. Meie kodu juures oli ka veel üks klubi, kus me paar korda käisime. See nägi välja täpselt nagu club Hollywood; roosa-lilla-punane valgustus, põrandad kleepusid täpselt samamoodi ja laua peal ei lubatud tantsida. Aga see selleks.

Üldiselt ega me linnas väga palju tööd ei jõudnud teha. Paar juhuotsa leidsime, mis oli meile raskel hetkel nagu uppujale päästerõnga viskamine. Minu parimaks päevaks linnas elades oli see, kui ma sain tuttavaks mehega nimega Rick Larsen, kelle juures ma pool päeva tööd tegin ja kes mind hiljem enda juurde tuppa lõunat kutsus sööma. Vestlesime elust ja olust ja siis ta pakkus välja, et ta aitab mind töö leidmisel ja lisas minu töökuulutusi erinevatele internetilehekülgedele ning aitas minu CV-d paremaks teha. Ta oli ühe suure tööagentuuri boss ja seega ta teadis täpselt, missugune kuulutus müüb ja kuidas ennast märgatavaks teha. Kuldaväärt tutvus igatahes. Tagantjärgi suur aitäh talle. Ma arvan, et ma kindlasti kohtun veel temaga, kui ma siit farmist ükskord linna tagasi lähen. Vähemalt on nüüd mingi eeltöö tehtud ja ma olen kindel, et kui me ühel heal päeval siit linna tagasi lähme, siis oskame me juba õigest otsast töö otsimist alustada. Ma vähemalt loodan, et nii see võiks olla. Ja nagu minust vanemad ja targemad inimesed on kunagi öelnud: lootus sureb viimasena.

 Arvan, et siinkohal olekski õige aeg esimesele postitusele punkt panna. Kirjutamist jagub veel mitme peatüki jagu ja see kõik ühte postitusse ära mahutada tunduks nagu üks lõputult pikk lause ilma punktide ja komadeta. Teen kõik endast oleneva, et järgmine postitus kiiresti valmis saaks, aga kuna arvutit mul hetkel pole, siis kahjuks pole mul lihtsalt võimalik kogu aeg trükkida ja blogida.

Blogimist õpetavad mulle staarblogijad Tipp ja Täpp, nii et kui kellegil mingeid pretensioone tekkis, siis kirjutage neile. Nemad oskavad paremini vastata.

Ja andke andeks, kui kellegi jaoks tundus see jutt liiga laialivalguv, aga ühele teemale pidamajääv ja arutlev tekst lihtsalt ei ole minu leivanumber. Kujundust katsun ka aja jooksul parandada ja võib-olla hakkan isegi pilte lisama, kui kõik blogi-nipid omale selgeks olen teinud. Seniks olge moodsad ja ärge külma saage. Kandke kindaid ja villaseid sokke.

Tsau!