Ahhoi kopraonud!

Et lugu mitte liiga keeruliseks ajada, siis selgitan mõned asjad lahti neile, kes asjaga veel päris täpselt kursis pole. Nimelt oleme me Madisega juba neli nädalat Hostelis elanud. Täpsemalt siis Working Hostelis, Manjimupis. See on natuke rohkem, kui 300 km Perthist lõuna poole. Aga et mitte liiga kiirelt ühelt teemalt teisele üle hüpata, siis püüan teile kogu loo tagant järgi ära jutustada. Pealiskaudselt. Muidu ei jõua ma oma jutuga järje peale tagasi.

Igatahes linnas elades oli meid 14 inimest ühes majas. Räägiksin siis sellest seltskonnast ka natuke. Maja peremees oli Rait. Tubli ja töökas kiilakas kaabakas. Vana klassivend. Tänu temale oli meil elamine kohe olemas. Siis tema parem käsi oli Olari, hüüdnimi oli PIKK, sest ta tõesti oli PIKK. Pikk oli muhe ja humoorikas kuju. Võlus nalja välja sealt, kus seda oodatagi poleks osanud. Temalt õppisin ka palju uusi slänge juurde. Kunagi õpetan teilegi. Peale nende oli veel üks poiste punt: Andri, Margus ja Rainer. Nemad on juba vanemad olijad ja nad töötavad kõik ühes kohas, mingis lammutusfirmas. Lõhkusid maju ja muid ehitisi. Hommikul võtsid haamrid kätte ja hakkasid lammutama, vahel lõhkusid isegi rohkem kui vaja. Andri pole kodumaal juba mitu aastat käinud. Tema elas vist kaks aastat Uus-meremaal ja siis tuli otse Austraaliasse, nii et eurot pole tema käed veel käes hoidnud. Ta oli üks kõva matkasell. Muust ei rääkinudki, kui ainult mägedest ja koobastest. Margus ja Rainer olid Õismäe poisid. Margus oli rahulik sell, seisis alati kahe jalaga maa peal ja ei küsinud kunagi üleliigseid küsimusi. Lahe säga igatahes. Rainer oli natuke elavama loomuga. Tema oli rohkem seda tüüpi, kellega võiks vabalt luurele minna. Igale küsimusele oli tal vastus olemas ja kui ei olnud, siis googeldas. Siis peale nende oli meil seal VEEL inimesi: neli tüdrukut ja neli poissi. Kõiki nimesid ma mainima ei hakka, sest LIHTSALT ei ole mida rääkida. Eks nad ise teavad paremini, miks nad sellest loost välja jäävad, aga paar nime tooksin ma ikkagi veel välja: Kerli, Merle, Rasmus ja Karel. Merle oli Marguse pruut. Proovis vahepeal emmet mängida, kui poisid korra käest lasid, aga poisid jäävad poisteks ja korda tal luua ei õnnestunud. Muidu oli tuus mutt. Kerli oli Andri pruut ja tema mitte ei proovinud meile emmet mängida, vaid tema oligi meie EMME. Valmistas meile maitsvaid roogasid ja kui aega üle jäi, siis koristas meie järelt isegi nõud ära. How cool is that? Rasmus oli ka üks meie vana klassivend. Rahuliku loomuga, väga palju ei rääkinud, sest tal oli suu kogu aeg toitu täis. Ja siis oli veel Karel. Tema oli mõnes mõttes minu lemmikvend sellest kambast. Võib-olla sellepärast, et me olime küllaltki sarnased: mõlemad oleme elava loomuga ja suu oli meil rohkem lahti, kui kinni. Temaga seoses on kohe üks hea lugu ka rääkida. Nimelt sai ta omale mingi tööotsa. Töö seisnes selles, et igal õhtul toodi meie maja ukse taha hunnik ajalehti ja tema ülesanne oli see siis hommikuti laiali vedada. Iga hunniku eest sai ta siis umbes 40-80 dollarit, vastavalt lehtede arvule. Tema aga võttis igal hommikul need lehed ja vedas maja taha kuuri, nii et mõnda aega ei jõudnud ükski uudis lugejani. See ärinipp muidugi kaua ei kestnud, aga mõnda aega elas ära. Ja viimane elanik meie majas oli Madis. Teda teavad vist kõik, kes Arukülas elavad. Ega ta siin väga palju suuremaks ei ole ennast jõusaalis pumbanud. Me ei lubanud ka, sest me niigi tõstsime kõik uksed hingede pealt maha, et Madis ka toas saaks käia. Madis muidugi tahtis trenni edasi teha, aga me tegime talle selgeks, et pea nüüd vähe hoogu. Ta võttis niigi kõige rohkem ruumi. Nüüd sai vist kogu seltskond lühidalt ära kirjeldatud. Kui keegi tunneb ennast puudutuna sellepärast, et teda ei mainitud või vastupidi – teda mainiti! Siis helistage Aivar Riisalule ja küsige: kaua võib??

Tahtsin veel paari sõnaga sellest rääkida, mis me oma vaba ajaga linnas peale hakkasime. Põhiliselt käisime me muidugi rannas. Me võisime lainetes tundide kaupa mängida ja hüpata. Mõnikord oli laine nii kõrge, et kui see sind üles viskas, siis võis peaaegu tervet linna näha. Ilma naljata. Eestis ei ole ma selliseid laineid igatahes kunagi näinud. Tegelikult need polegi lained, mis Eestis on. Neil on kindlasti mingi muu nimetus. Kusjuures ookeanivesi oli nii soolane, et kui me ennast pärast ujumist puhtaks hõõrusime, siis sellest soolast saaks oleks saanud oma äri püsti panna. Kahjuks ei teadnud me ühtegi soola kokkuostjat, nii et see äri jäi selleks korraks katki. Kaljude peal käisime ka hüppamas. Kui te olete Rummu vanglas kunagi hüppamas käinud, siis te võib-olla suudate ette kujutada, kui kõrge see koht oli. No see koht oli igatahes kõvasti kõrgem. Vaade oli muidugi hea - inimesed võtsid oma jahtidel päikest ja püüdsid kala. Üle ühe korra ma sealt alla ei julgenud hüpata, sest see hüpe võttis jalust nii nõrgaks, et ma seisin pärast vaevu püsti.

Üks päev käisime loomaaias ka. Loomaaed oli ilus. Ei tekkinud sellist tunnet, et issand jumal need loomad on siin puuris ja ei tea, mis nüüd saab. Neile oli loodud väga ilus keskkond ja aiad olid ka väga suured mitte nagu Tallinnas, kus jääkaru on juba viimased 10 aastat ühte ja sama rada tallanud. Kui kedagi huvitab, missuugused loomad seal olid ja keda me seal nägime, siis võite vaadata mu facebooki albumeid ja otsida sealt välja „Perth Zoo“. Ma arvan, et pildid kirjeldavad paremini, kui mina seda teeksin.

Nüüd oleks vist aeg rääkida, mismoodi me siia Hostelisse sattusime, kus me praegu elame. Ühesõnaga Kerli ja Triin (temast räägin mõni teine kord) tegid linnaeluga lõpparve ja läksid maale kätt proovima. Õnnestunult. Juba esimesel päeval saatsid nad meile Madisega sõnumi, et olge valmis siia tulema. Tüdrukud tegid meile head reklaami. Järgmistel jõuludel teen neile võib-olla kingituse ka, kui meelde jääb. Meie hakkasime kohe oma asju pakkima, sest jõulud ja aastavahetus olid ukse ees ja püsivat töökohta polnud me omale veel linnas leidnud, nii et ainus õige otsus tol hetkel tundus maale ümber kolida. Nii me siis siia jõudsimegi, Manjimupi, täpsemalt Normalee Hostelisse.

Tundub, et sain vist kõige olulisemad lood ära räägitud. Kui midagi kahe silma vahele jäi, siis kirjutan tagant järgi. Seniks olge vahvad ja ärge kollast lund sööge!

Tsau-pakaaa!