Hello my friends!

Kuidas läheb? Kas vanad sõbrad on su ära põlanud, koer näris keti läbi ja ajakirjanikel pole sinu jaoks aega, sest Üllar Jörberg teeb jälle comebacki? Sellest pole midagi. Vahel elu ongi julm. Näiteks aastaid tagasi, kui Arnold Oksmaa Eestit (para)eurovisioonil esindas ja teise koha välja lõõritas, siis jättis Eesti Vabariik Arnoldi preemiata. Isegi laevapileteid ei makstud kinni. Maakeeli öelduna: Arnold lasti üle. Nii et ei ole see elu midagi nii hapu, kui järele hakata mõtlema. Okei. Pikk jutt, sitt jutt. Jätkan nüüd oma sissekandega sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Oli tavaline kolmapäeva hommik. Ärkasime üles, käisime pesemas. Madis ajas habeme ära, mina ajasin oma valged vurrud ära. Kumbki meist tegi omleti ka valmis, täpselt ei mäleta kumb. Igatahes kõhud olid meil täis. Seejärel pakkisime oma kompsud kokku, astusime üle lävepaku ja lõime ukse kinni. Pauguga muidugi.

Esimene sihtpunkt oli meil Bunbury. See on Perthist umbes 170 kilomeetrit lõuna poole. Sinna viidi meid autoga, edasi liikusime bussiga. Bussi me kaua ei oodanud, kõige rohkem ehk 45 minutit. Bussisõit läks kiiresti, sest terve bussisõidu me vaatasime ainult aknast välja ja togisime üksteist vastu õlga, et vaata sinna ja vaata tänna. Kui Tallinnast Tartusse sõites samasugune vaade avaneks, siis ilmselt olekski Eesti kõige ihaldatum amet just nimelt bussijuht. Maastik oli täpselt samasugune nagu Astrid Lindgreni lasteraamatutes ja Madise nägu säras nagu väikesel lapsel, kes esimest korda elus lõbustusparki on sattunud. See ütleb ehk kõik. Mõni tund hiljem olime juba Manjimupis. Läksime esimesse toidupoodi ja ostsime omale paari päeva toidu ette ära. Põhiliselt makarone ja mune. Juba kassajärjekorras tuli meie juurde üks nokamütsiga meesterahvas ja küsis, et kas meie oleme need kaks eestlast, kes just bussi pealt maha astusid. Ilmselt polnud meid raske ära tunda. Tuli välja, et see meesterahvas on meie bussijuht, kes meid hommikuti tööle veab. Tema nimi on Andy, ta on pärit Inglismaalt ja ta on selles hostelis elanud juba viimased 9 kuud. Mainin ära, et tema on üldse kogu selle hosteli seltskonna kõige humoorikam kuju. Diktsioon on tal samuti naljakas. S susiseb ja R käib ratastoolis. Alkoholilembene on ta ka veel kõigele lisaks, aga ma ei pane talle seda pahaks, sest ta ei häiri mitte kedagi ja ei muutu ebameeldivaks. Aga aitab nüüd küll sellest Andyst. Istusime siis Madisega bussi peale ja hakkasime hosteli poole sõitma. Buss ei olnud suur, tavaline mikrobuss. Natuke väiksem, kui marsruuttaksod. Sõit kestis umbes 15 minutit. Mainin veel ära, et Manjimup on väike küla, umbes 7500 elanikuga, nii et siin saab ka ilma GPRSita hakkama.

Hostelisse jõudes kutsuti meid kõigepealt kontorisse. Panime oma allkirjad igale poole, et purjus peaga pudeleid ei pillu ja köögis gaasikraani ööseks lahti ei jäta. Standard. Maksime ära ka nädala üüri, nädala üür on siin 140 dollarit. Seejärel juhatati meid meie tubadesse. Need, kes sõjaväes on käinud, võivad endale ette kujutada, mis olukord tubades valitses, aga vahe sõjaväega on selles, et siin ei kontrollita hommikuti kappe ja ei panda kätekõverdusi tegema, kui mõni asi riiulil vale koha peal on. Kui aus olla, siis esimesed viisteist minutit oli paras šokk. Olime ju ikkagi linnaeluga juba ära harjunud, aga nagu öeldakse: inimene harjub kõigega. Ja nii ka meie.

Seletan nüüd natuke lahti, mismoodi siin hostelis süsteemid käivad. Igal õhtul kell 9 pannakse köögiseina peale graafik, kus on kirjas, mis kell sa hommikul tööle pead minema ja kelle farmis sa töötad. Meie ülesanne on ainult õigel ajal bussi peale jõuda ja tööd teha. Tööd otsib meile hosteli omanik Naomi. Tema sõna on siin A ja O. Tööpäevad hakkavad siin juba kell 6 hommikul  ja lõppevad kõige hiljem kell 5. Oleneb, kelle juures sa parasjagu tööl oled. Farme on siin tohutult palju ja peaaegu kõik farmerid tunnevad teineteist, nii et kui sa kellegile mõne halva omadusega silma jääd, siis võid arvestada, et pikka pidu sul siin pole. Üldiselt Eestlased on heas nimekirjas.

Tõmban selleks korraks otsad kokku. Mitu rasket päeva on selja taga ja jutt ei jookse eriti, nii et andke andeks, kui keegi mingit põnevamat lugemist ootas. Austusest teie vastu siiski mõned read toksisin. Järgmine kord korvan selle korra puudujäägi. Kirjeldan täpsemalt, missugused meie tööpäevad välja näevad ja mis seltskond siin hostelis koos on. Uskuge mind: issanda loomaaed on kirju! 

Seniks olge mõnusad.

Tsau!