Ööl vastu esmaspäeva sadas meil üle hulga aja vihma. Naised saunas rääkisid, et põud kestis ligi 70 päeva. Huvi pärast veel googeldasin sõna "põud" ja tuli välja, et Austraalia kuulubki maailma suurimate põuapiirkondade hulka. Mõni ime. Nüüd viimased paar-kolm päeva ongi taevast pussnuge alla sadanud ja välku lööb ka nii, et terve manner magab üks silm lahti.
Meil on maja taga väike klaasist laud, mille taga õhtuti istutakse, suitsu tõmmatakse ja õlut juuakse. Iga õhtu, see on nagu aamen kirikus. Lisaks on meil maja taga veel mõned pesunöörid, naabriaias kasvav sidrunipuu, mille vilju ka meie saame nautida, mõningad umbrohulibled, paar väljasuremisohus põõsast, aiavoolik taimede kastmiseks, väike jupp kunstmuru ja lae all rippuvad jõuluküünlad. Meie maalappi eraldab naabritest kõige tavalisem hall eterniit, mis isegi läbi udu vaadates ei paista ilus välja. Aiaga piirnevaid naabreid on meil kaks ja mõlemas hoovis jookseb terve lastekodutäis lapsi ringi. Viimased kaks kuud toimusid naabrite juures külajaanitule kaliibriga basseinipeod ja karaokeõhtud, aga õnneks nüüd hakkas jälle kool ja pätakatel pole enam aega nii palju, et hommikust õhtuni basseinis veesõda mängida.
Eile öösel kukkus suure tuulega üks piimaklaas laualt maha kildudeks. Hommikul koristasin killud ära, aga õnn ei tulnud. Vist jälle mingi nõme kõnekäänd lollide lohutamiseks välja mõeldud. Täna tuli tuju toriseda. Mul jookseb juba kolmas nädal kodus, viin end süstivate narkomaanide hingeeluga kurssi, loen lugusid prostituutidest ja sutenööridest. Kas teadsite, et kõige suurema osa prostituutide püsiklientidest moodustavad tavalised pereisad? Aga noh, "meie peres selliseid asju ei juhtu" - vale! Kõige huvitavamad lood minu jaoks on need, kus mõni süstlanarkomaan või prostituut kirjeldab detailselt, mis olid need põhjused, miks ta sellise elu endale valis ja kuidas see kõik alguse sai. Ei, need ei ole ilusa lõpuga muinasjutud, kus printsess suudleb konna, konn muutub printsiks ja kõik elavad õnnelikult kuni elupäevade lõpuni. Kaugel sellest. On väär mõelda, et säärased õudusjutud leiavad aset ainult valgustamata agulite kõige räpasemates nurkades - loll on see, kes nii arvab. Nii et emmed-issid, hoidke oma võsukestel silm peal. Kommionud ei maga.
Ranerit mäletate? See on see alati korras soenguga kelner-poiss, kes umbes kaheksa kuud tagasi meie majja kolis. Alguses oli Teele ka, aga Teelele pandi juba käpp peale, Arno vist oli nimi. Mõni asi siin elus käib ikka kähku. Raner ei vea enam hõbelusikas suus sündinutele peeneid idamaatoite ette, vaid ta on juba viimased kolm-neli kuud sitane ehitusmees olnud. Käib koos Ivariga tööl. Koju tulles marsib oma poriste töösaabastega tuppa ja avab Ivarile garaažiukse, hierarhia on paigas. On näha, et poiss tunneb ennast koduselt: peldikus vett peale ei tõmba ja söögilaua ääres teeb roppe nalju. Mul on hea meel, et me lõpuks ühe elumehe ka omale majja saime, sest Ivar on juba vanaks jäänud, Dimasil on omad käigud, Piia on tüdruk ja tahab tantsida, nii et peale Raneri ei jäägi kedagi üle. Piiale oleks samuti sõbrannat majja vaja, sest ega tal nelja vorstiga kerge ei ole. Meiega võib ainult lolli nalja visata, aga muuks me ei kõlba. Muresid me ei kuula ja nende lahendamisest ei maksa rääkidagi. Tekitame ainult uusi juurde, kui vaja.
Laupäeval käisin loomaaias. Raner, Kaisa ja Pilleriin olid ka. Üksi ma poleks nagunii läinud. Kaisa ja Pilleriin on Põlvast pärit, kenad Lõuna-Eesti tüdrukud, räägivad oma armsas seto murrakus ja viljelevad sportlikku eluviisi. Hea küll, päris setod nad siiski ei ole, aga slängid on küll 300 kilomeetrit Tallinnast lõuna poole sõita. Näiteks kui mõni väga ilus tüdruk tänaval vastu kõnnib, siis tema kohta võib öelda "linnud 500 palun". See peaks siis kompliment olema. Minule kõlab see rohkem nagu Kuldvillaku küsimusena, aga Põlvas mitte, seal on teised reeglid. Kõige absurdsemate slängide auhind läheb siiski Sydney poistele, nende sõnavara teeks au ka igale Kaitseväes teenivale ohvitserile. Alustasin loomaaias, lõpetasin kuldsuude žürii kohtunikuna. Nii juhtub, kui maja uksed pärani on - tõmbetuul viib mõtted minema.
Järgmise lõigu pühendan ma Henryle, sest siiani on ta ebaõiglaselt vähe tähelepanu saanud, aga ilma temata oleks väga paljud meenutamist väärt hetked kõvasti tuhmimad ja halvimal juhul mälusopist üldse minema pühitud. Temaga harjumine võtab kõvasti aega, mõni ei harjugi ära. Ta on harju keskmisest umbes viis korda jutukam ja kõike tema juttu on väga raske ühe korraga vastu võtta, sest juba tema tavaline lihtlause annab eepose mõõdu välja. See lihtsalt ei ole inimlik. Teda on väga raske ebamugavasse olukorda panna, tema huumor on üks ausamaid, vahel isegi piinlikkust valmistav, aga mitte kunagi üle piiri. Kõige selle juures on ta üks vastutulelikumaid inimesi, keda ma Austraalias kohanud olen, ta ei ütle ära ka siis, kui ma eelmine päev tema auto Võsareporteri võtteplatsiks olen muutnud. Ta ei ole pika vihaga. Onu Enni, nagu ta end nimetab. Ma ei hakka sulle midagi soovima, sest jõulud on juba läbi ja sinu sünnipäevani on veel terve valgusaastajagu aega. Ole lihtsalt mõnus. Täpselt samamoodi soovis ka kuulus tänavakiviärimees Teet, kui Võsapets tal Eesti rahvale midagi ilusat palus öelda. Väga ilusad sõnad minu arust, Teedu suust.
Minu viimased kaks kuud Austraalias tiksuvad, finišisirge paistab, veel viimased jõupingutused ja siis saabub väljateenitud puhkus. Umbes nagu pensionieeliku loetud päevad pensionini, selle vahega, et pension pole auhind ega pilet ümbermaailmareisile. See on lihtsalt märk sellest, et sa oled siin ilmas juba kaua elanud. Riigi poolt auga välja teenitud humanitaarabi. Selle raske teemaga täna ka lõpetan.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
No comments:
Post a Comment