Based on a True Story: Ei midagi erilist

Ma olen siin majas juba aasta aega elanud, aga alles täna käisin ma esimest korda jala poes. Pood asub meie kodust umbes kolmesaja meetri kaugusel. Mugav elu. Poes läksin kohe seeneriiuli juurde, sest täna õhtul on mul plaanis pastat teha ja seened annavad hea maitse. Viinapoe müüja oli ka parasjagu toidupoodi sattunud ja me teretasime teineteist nagu vanad tuttavad. Piia Mai arvab, et mul on alkoholiga probleeme. Ise ta vaatab telekast mingeid lolle komöödiasarju ja kiidab veel takka ka. Pikemas perspektiivis tekitavad mõlemad tegevused raskeid ajukahjustusi. Pada sõimab katelt olukord. Esmaspäeval oli meil varjus 44 kraadi sooja! Saate aru? 44 kraadi! Isegi Senegali neegrid kukuvad sellise ilmaga kokku ja mida meie, põhjamaa talupojad, sellise ilmaga tegema peaksime? Loomulikult lähen ma poodi ja ostan jääkülma õlut. Mitte ükski limonaad ega muu joodav vedelik ei kustuta sellise ilmaga janu paremini, kui jääkülm õlu. MITTE ÜKSKI. Näiteks praegu joon ka õlut, keset päeva. Kell pole veel lõunagi. Mul on kapis veel, annan Piiale ka, kui vaja. Äkki saab siis aru minust. Tegelikult mul selliseid vabu päevi eriti ei ole. Aga täna on. Sellepärast on, et ma töötan koos kuue serblasega ja neil on täna jõulud - Дед Мороз ja palju süüa. Teate üldse, miks ma viimasel ajal eriti kirjutada pole viitsinud? Meil on ju suvi. Mis te suvel teete? Kirjutatate vanaemale kirju või? Ei usu eriti.

Ma vist olen juba jõudnud kuulutada, et meil käis siin Cypress Hill vahepeal esinemas. Väga vinge elamus oli: tõmbasid lava peal kanepit ja räppisid oma kuulsamaid palasid. Ainult publikut oli natuke vähevõitu, ei oskagi öelda, miks see nii oli. Järgmine suur kontsert on 27.jaanuar, siis tuleb Nas külla. Vanem generatsioon kindlasti ei tea jälle, kes see Nas on. Pole ka mingi ime. Nas on taas kord üks kuulus räppar, oma staatuse poolest kuulub ta elavate klassikute hulka. Umbes nagu meie Tõnis Mägi, aga musta nahaga ja ameeriklane. Kaks nädalat pärast Cypress Hilli kontserti toimus legendaarne jõulupidu, mille tarvis oli minu eelmine ülemus rentinud paadi, paljad tüdrukud ja veel palju muudki. Tuleb tõdeda, et see oli midagi uut minu jaoks. Paati ma olin enne ka näinud, paljaid tüdrukuid ka, isegi peol olen varem käinud, aga need kõik kolm korraga pole minu menüüsse varem sattunud. Ma olin üldse ainuke eestlane selle paadi peal, ülejäänud seltskonnal olid Uus-Meremaa passid. Kõige noorem olin vist ka, ja kõige väiksem ka. Polnud ammu sellist titabeebi tunnet olnud. Me sõitsime kuus tundi paadiga mööda jõge, läbi kesklinna, jorisesime maast ja ilmast, käisime ujumas, grillisime vorsti ja nautisime seltskonda - igaüks isemoodi. Õhtu lõpuks kutsusin Marguse endale järgi ja palusin ennast Raineri juurde viia. Raineril olid isa-ema parasjagu külas ja tahtsin ka neile tere öelda. Isa nimi oli Andrus ja ema nimi Ave. Jõuludki võtsime koos vastu. Onu Andrus tegi sellise kartulisalati valmis, millesarnast ei leia ühestki Selverist. Väga maitsev oli. Jõulud möödusid meil rahulikult: head sõbrad olid kokku tulnud, sõime ennast seaks, jõime pitsist jääkülma viina ja katsusime välja selgitada, miks Rainer kella ei tunne. Mõlemad vanemad olid hämmingus ega osanud nii raskele küsimusele vastata.

Vahepeal on olnud veel väga palju lahedaid ettevõtmisi ja lõbusaid istumisi, raske üht või teist eraldi välja tuua. Näiteks Madise juurde kolisid kaks uut Põlva tüdrukut, kes räägivad sellises seto keeles, et vahel on raske aru saada, millest üldse jutt käib. Mul on siiski hea meel, et nad tulid - tõid natuke elevust jälle juurde. Ma hakkasin praegu mõtlema, et ega enam ei oskagi niiviisi enda elust siin Austraalias kirjutada, sest tunne ongi juba nagu kodus ja kõik need mõnusad olemised ja tegemised on muutunud juba kuidagi nii tavaliseks, et ei oskagi neist enam suurt numbrit teha. Kõik see, mis siia maha jääb, jõuab mulle alles siis kohale, kui ma ühel heal päeval labidaga kodumaal lund kühveldan ja varakevadel lume alt välja sulanud naabrimuti koerasitajunni sisse astun. Alles siis, mitte varem. Ma istun juba viimased tund aega oma toas voodis, konditsioneeri all ja kirjutan seda jura siin. Väljas on praegu 35 kraadi sooja, ma ei peaks oma toas istuma. 35 on isegi veel talutav kuumus, aga 40 on juba karm. Ausalt, see on lihtsalt üle mõistuse. Lisasin jälle palju pilte, visake pilk peale ja kütke kaminat.

Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!