Väike vahepala

Täna on sitt ilm. Vihma sajab ja päike on ka pilve taga peidus. Ma olen praegu ühes hostelis - siin on toateenindus ja kraanist tuleb sooja vett. Nüüd vedelengi voodis ja kirjutan oma blogi. Mingid vanamehed mängivad mu akna taga golfi, neid see vihm ei häiri. Kui sa siin ilmas juba nii kaua elanud oled, siis lõpuks harjub selle vihmaga vist ära ka. Neil pole isegi vihmakeepe. Peaasi, et pall auku läheks - muu pole oluline. Sõidavad oma golfiautoga ringi, joovad õlut ja pahvivad piipu. Teisel pool maja on suur bassein ka, aga mina sellise koerailmaga sinna ei lähe. Ma olen juba eelmisest esmaspäevast saadik sellist laiska elu elanud, vaba aega on jalaga segada. Kõik päevad magan poole lõunani, siis teen kerge eine, panen kõrvaklapid pähe ja lähen randa jalutama. Ainult viimased kaks päeva olen terve aja oma toas passinud ja arvutist filme vaadanud. Näiteks minu paarimees ärkab igal hommikul kell kuus, võtab oma surfilaua ja läheb randa surfama. Enne kella kahte ta tavaliselt tagasi ei tule. Esimesel päeval, kui ma temaga kaasas käisin, siis ma nägin väga ilusat vaatepilti: vees oli umbes kolmkümmend surfarit ja nende keskelt ujus suur delfiiniparv läbi. Ma ei saanud kohe alguses aru ka, et need delfiinid on - arvasin, et hoopis mõni tapjahai, võtsin ruttu oma telefoni välja, et äkki saan nüüd hea video, pärast müün selle National Geographicule maha ja saan raha ja kuulsust. Lapsed, liiga palju action-filme enne magamaminekut ei tee head. Need rikuvad teie fantaasiat. Samas minu lollil fantaasial on natuke tõepõhja ka all, sest paar päeva varem nägin ma ühte mälestusmärki, mis oli ühe noore surfari mälestuseks püstitatud, kes kümme aastat tagasi sealsamas rannas, hai lõugade vahele oma elu jättis. Ja selliseid õnnetusi juhtub igal aastal Austraalias. Karm kant meil siin.

Kaks päeva tagasi tegin ma jälle paar skaibikõnet Eestisse - mõlemad otse Arukülla. Kas te üldse teadsite, et Aruküla ja Lagedi vahel ei asu mitte Kulli, vaid Arulageda? Ei mäletagi, kes selle lolli nalja autor oli. Keegi Rühkadest mu meelest. Igatahes esimene kõne oli mul Kätliniga ja põhiliselt rääkisime me kohalikust külaelust. See ei ole normaalne, mis seal sünnib. Ivarile ma juba ütlesin, et see mismoodi ühes väikses külas perekonnad lagunevad ja siis sama seltskonna inimeste vahel jälle üles ehitatakse, on ikka puhas Võsapetsi dokumentaalfilmi materjal. Aga see film ei lõppe kunagi. Lihtsalt osatäitjad vahetuvad, mõni kolib vahepeal ühest trepikojast teise, keegi saab vahepeal lapse ja vahel saavad ka lapsed lapse. Sugupuu koostamine on juba kõrgem matemaatika. Kõige kõrgem, mis olla saab. Kõik teavad kõiki ja kõike. Kõige viimasemaid uudiseid kuuleb muidugi külapoes, järjekorras seistes. Teine hea koht on marsa või rong. Aiamaal ma eriti ei käi, aga ma arvan, et seal liigub ka head infot. Külaelu. Anonüümsus kaob päeval, mil sa siia ilma sünnid. Juba samal päeval jõuab naabrimutt sul näo täis sõimata, et mis sa kurat kisad siin. Minu arust vastik naabrimutt on üks hullemaid asju üldse siin maailmas, millega jumal sind karistada saab. Aga hea küll külaelu, ma pean praegu lõpetama sinuga. Ma ei taha sind enam.

Järgmisel nädalavahetusel on Piia Mai ja Dimasi sünnipäev. See on stiilipidu, kõik peavad ennast kollideks või kummitusteks tegema. Peaaegu nagu mardipäev, aga kommi ei anta ja laulu ei pea ka laulma. Ma ei ole ise mitte ühelgi stiilipeol kunagi käinud. Mulle meeldivad sünnipäevad ainult sellepärast, sest siis saab süüa. Ja palju süüa. Kunagi ma sõin ennast lõhki, täitsa haiglasse kohe, tilgutite alla. Pärast oksendasin mitu päeva ja ei saanud istuda ega astuda. See oli Grete sünnipäev. Järgmisel aastal ema ei lubanud mul lihakausi ääres enam seista. Teised tädid tuletasid ka iga viie minuti tagant mulle meelde, et ma ikka piiri peaks. Ükskord ma sõin ennast ikkagi üle, aga siis enam haiglasse ei läinud. Siis lihtsalt ema sõimas näo täis, et kuidas sa nii loll oled. Ma ei saa sinna midagi parata, mulle lihtsalt meeldib süüa ja piiritunnetus puudub. Piir on Mustamäe haigla tegelikult, sest kui sa juba sinna jõuad, siis peaks selge olema, et kõht on nüüd täis. Mulle piisab ainult kartulisalatist ja ketšupist ka. Viiner võib olla, aga pole nii oluline. Need gurmaanitoidud mind eriti ei tõmba ja magusast ei pea üldse lugu. Piia küpsetab koguaeg midagi. Ükskord ma näiteks küsisin ta käest, mismoodi lasanje tegemine käib ja siis tegingi ise lasanjet. Väga maitsev tuli. Järgmiseks katsun välja uurida, mismoodi ta kanakarrit teeb. Siis kirjutan kokaraamatu ja juurde lisan pildid: enne ja pärast seedimist. Selle jutu peale mul läkski kõht praegu tühjaks.

Ma lisan veel mõned pildid, kus ma viimastel päevadel käinud olen ja siis lähen tuunikalakonservi sööma. Tuunikalakonserv on üsna pop kaup siin, seda on igas Austraalia kodus, enamasti sahvris. Head isu mulle.

Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!