Based on a True Story: Naised saunas rääkisid

Kooseluseadus. Mis mõtted pähe tulevad? Kuidas TEIE selle vastu võtsite? Mulle ka kunagi homod ei meeldinud. Kui ma neid tänaval nägin, siis tekkis tunne, nagu oleks loomaaias. Aga puuri polnud. Ja piletiraha ka ei küsitud. Nüüd nad jätavad mind külmaks. Ma ei leia lihtsalt ühtegi head põhjust, miks ma neid vihkama peaks. Las nad olla. Hetk tagasi lugesin ma Risto Kübara artiklit "Eesti Ekspressis". See oli suunatud härra Varro Vooglaiule ja kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis tema on kõikide homofoobide maskott ja patroon ühes isikus. See artikkel pani mind asjadest natuke paremini aru saama. Ei, ma ei lähe Toompeale "teistsuguste" eest seisma, vaid ma lihtsalt tolereerin neid. Teate, kus üldse kõige rohkem homofoobe on? Sõjaväes! Ma olen täiesti kindel selles. Näiteks mul olid sõjaväes sportimiseks kodust kaasa võetud helesinised jalgpalli saalijalatsid. Natuke oli kollast värvi ka, aga rohkem oli sinist. Ei möödunud päevagi, kui mõni vanem ajateenija poleks minu peale "pede" karjunud. Aga see ei läinud mulle korda, sest ainult loll saab lolli peale solvuda. Paari kuu möödudes olid kõik minu jalavarjudega ära harjunud ja keegi ei vaadanud mind enam imelikult. Inimene harjub kõigega. Paraku kõik ei ole inimesed. Siinkohal panen ma oma sissejuhatusele punkti, kuna osad teist on sellest teemast juba ammu väsinud. Ma tean. Kirjutan parem Austraaliast, sest siin ei pea pooli valima. Kõik võivad olla kõik.

Paar nädalat tagasi oli mul skaibikõne Barbaraga. See kestis viis ja pool tundi! Teate, kui palju selle aja jooksul rääkida jõuab? Palju, väga palju. Tema rääkis sellest ajast umbes neli tundi ja mina võib-olla poolteist, sest naistel on lihtsalt rohkem sõnu vaja, et mingi asi ära rääkida. Me vestlesime väga tõsistel teemadel, nalja ei teinud üldse. Barbara on nüüdseks juba Los Angeleses. Tal elab üks sõbranna seal ja temale ta külla läkski. Kolmeks kuuks, kui ma õigesti aru sain. Kivi kotti talle sinna kaugele ja kui külm vahepeal ära ei võta, siis kevadel näeme.

Kõik minu viimased nädalavahetused on möödunud ühtede ja samade inimeste keskel. Kahju ainult, et keegi meist pilli ei oska mängida. Oleks tore ansambel. Näiteks paar nädalat tagasi helistas Henry mulle, keset päeva, umbes kell kolm ja küsis, mis ma teen. Ma ei teinud tol hetkel eriti midagi, sorteerisin natuke muusikat ja lasin leiba luusse. Ega siin tavaliselt ongi nii, et nädalavahetustel lülitatakse telefonid sisse ja hakatakse elama. Nädala sees helistatakse haruharva üksteisele, ainult erandjuhtudel. Näiteks, kui keegi kellegile võlgu on. Siis helistatakse peaaegu iga päev ja pommitatakse veel sõnumitega ka. Igal juhul tollel reedel oli Henry oma autol katuse maha võtnud ja me sõitsime terve õhtu niimoodi mööda linna ringi. Väga mõnus oli, hea muusika mängis ja kõik tundsid ennast hästi. Minu lemmiklinnaosa Perthis on Fremantle. Ma ei ole küll päris kindel, aga ma julgen arvata, et seal asuvad ka Perthi vanimad ehitised. Punastest kividest madalad majad, kitsad tänavad, suur sadam, välikohvikud, elav muusika, huvitavad inimesed, turg, akende peal kitarri mängivad noored hipid - need on mõned vähesed faktorid, miks see linnaosa mulle kõige enam meeldib. Ma tõmbaks siin mõningasi paralleele Tartu ja Viljandiga. Mitte nii väga linnapildi pärast, aga just nende inimeste, keda neis linnades kohata võib. Või teile ei meeldi Tartu ja Viljandi? Imelikud inimesed...

Eelmisel nädalavahetusel oli Marguse sünnipäev. Sünnipäevast endast ma ei viitsi sõnagi kirjutada, sest see polnud midagi erilist. Eriline oli hoopis üks tänavaDJ, keda me tol õhtul nägime. Ta oli kogu oma tehnika ühe ridaelamuboksi ette püsti pannud, tohutusuured patareid olid ka ja nii ta siis mängis terve õhtu otsa valitud repertuaarist midagi. Väga lahe vaatepilt oli, mismoodi inimesed juba paarkümmend meetrit varem tantsusammu sisse võtsid ja muusikasse sisse elasid. Naljakas mõelda, kui vähe on õnneks vaja.

Kas teil on mõne bändi või lauljaga seoses selline unistus olnud, et kui nad elusast peast ära näeks, siis võiks elulooraamatule punkti ära panna? Mul näiteks on selgelt meeles, et kui ma esimest korda elus Cypress Hilli kuulasin, siis sügaval sisimas soovisin ma neid kunagi ka oma silmaga näha. Ja nüüd, nädal aega tagasi nägin ma uudist, et Cypress Hill tuleb Perthi esinema! Mul on juba pilet taskus. Vanemad inimesed vist eriti räppi ei kuula? Nojah, oleks natuke imelik ka, kui näiteks mu oma ema Wu-Tang Clani või Beastie Boysi kuulaks. Ma kutsuks arsti talle. Ja igaks juhuks saadaks veel röntgenisse ka. Vanemad inimesed ei saa vist üldse väga hästi noortest ja nende huvidest aru. Või saate? Kas seina peale soditud pilt on teie jaoks kunst või kuritegu? Koolimaja sein on kuritegu. Aga siin jälle oleneb, missuguse koolimaja sein. Uue renoveeritud koolimaja peale oleks patt midagi sodida, aga kui on vana lagunenud koolimaja, kus kummitab ja seinast kukub krohvi, siis miks ka mitte. Mina ise pole kunagi seinu sodinud. Ausalt ei ole, mul lihtsalt pole kunstiannet. Muidu sodiks küll.

Mul on nüüd uus iPhone ka. Ei, mitte see 6. 5s on. Ja ma pildistan väga palju. Täitsa suvalisi pilte teen ka. Nii et ma siis lisan mõned pildid ka, mis ma vahepeal teinud olen. Esimesed pildid ongi soditud seintest. Paari tunni pärast lähen jälle tööle ja järgmised kümme päeva olen ma linnast väljas. Sõidan mõned tuhanded kilomeetrid maha ja siis tulen linna tagasi. Tööga seoses on see reis. Lähengi pakin nüüd koti kokku ja siis on minek.

Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!