Kaks päeva tagasi tegin ma jälle paar skaibikõnet Eestisse - mõlemad otse Arukülla. Kas te üldse teadsite, et Aruküla ja Lagedi vahel ei asu mitte Kulli, vaid Arulageda? Ei mäletagi, kes selle lolli nalja autor oli. Keegi Rühkadest mu meelest. Igatahes esimene kõne oli mul Kätliniga ja põhiliselt rääkisime me kohalikust külaelust. See ei ole normaalne, mis seal sünnib. Ivarile ma juba ütlesin, et see mismoodi ühes väikses külas perekonnad lagunevad ja siis sama seltskonna inimeste vahel jälle üles ehitatakse, on ikka puhas Võsapetsi dokumentaalfilmi materjal. Aga see film ei lõppe kunagi. Lihtsalt osatäitjad vahetuvad, mõni kolib vahepeal ühest trepikojast teise, keegi saab vahepeal lapse ja vahel saavad ka lapsed lapse. Sugupuu koostamine on juba kõrgem matemaatika. Kõige kõrgem, mis olla saab. Kõik teavad kõiki ja kõike. Kõige viimasemaid uudiseid kuuleb muidugi külapoes, järjekorras seistes. Teine hea koht on marsa või rong. Aiamaal ma eriti ei käi, aga ma arvan, et seal liigub ka head infot. Külaelu. Anonüümsus kaob päeval, mil sa siia ilma sünnid. Juba samal päeval jõuab naabrimutt sul näo täis sõimata, et mis sa kurat kisad siin. Minu arust vastik naabrimutt on üks hullemaid asju üldse siin maailmas, millega jumal sind karistada saab. Aga hea küll külaelu, ma pean praegu lõpetama sinuga. Ma ei taha sind enam.
Järgmisel nädalavahetusel on Piia Mai ja Dimasi sünnipäev. See on stiilipidu, kõik peavad ennast kollideks või kummitusteks tegema. Peaaegu nagu mardipäev, aga kommi ei anta ja laulu ei pea ka laulma. Ma ei ole ise mitte ühelgi stiilipeol kunagi käinud. Mulle meeldivad sünnipäevad ainult sellepärast, sest siis saab süüa. Ja palju süüa. Kunagi ma sõin ennast lõhki, täitsa haiglasse kohe, tilgutite alla. Pärast oksendasin mitu päeva ja ei saanud istuda ega astuda. See oli Grete sünnipäev. Järgmisel aastal ema ei lubanud mul lihakausi ääres enam seista. Teised tädid tuletasid ka iga viie minuti tagant mulle meelde, et ma ikka piiri peaks. Ükskord ma sõin ennast ikkagi üle, aga siis enam haiglasse ei läinud. Siis lihtsalt ema sõimas näo täis, et kuidas sa nii loll oled. Ma ei saa sinna midagi parata, mulle lihtsalt meeldib süüa ja piiritunnetus puudub. Piir on Mustamäe haigla tegelikult, sest kui sa juba sinna jõuad, siis peaks selge olema, et kõht on nüüd täis. Mulle piisab ainult kartulisalatist ja ketšupist ka. Viiner võib olla, aga pole nii oluline. Need gurmaanitoidud mind eriti ei tõmba ja magusast ei pea üldse lugu. Piia küpsetab koguaeg midagi. Ükskord ma näiteks küsisin ta käest, mismoodi lasanje tegemine käib ja siis tegingi ise lasanjet. Väga maitsev tuli. Järgmiseks katsun välja uurida, mismoodi ta kanakarrit teeb. Siis kirjutan kokaraamatu ja juurde lisan pildid: enne ja pärast seedimist. Selle jutu peale mul läkski kõht praegu tühjaks.
Ma lisan veel mõned pildid, kus ma viimastel päevadel käinud olen ja siis lähen tuunikalakonservi sööma. Tuunikalakonserv on üsna pop kaup siin, seda on igas Austraalia kodus, enamasti sahvris. Head isu mulle.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
