Paar nädalavahetust tagasi käisin ma Raineri, Henry ja Sööreniga mägedes matkamas. Tegelikult on see üks suur rahvuspark, Striling Range National Park on selle nimi ja seal on väga palju erineva kõrguse ja raskusastmega mägesid, kuhu otsa on siis võimalik ronida. Keegi hea inimene on rajad ära märgistanud. Mulle ja Rainerile oli see juba kolmas kord seal ronimas käia ja kui vahepeal traumapunkti ei satu, siis võib-olla lähme veel neljaski kord. Tuleb tõdeda, et füüsiliselt oli see siiani kõige raskem ronimine. Põhjus polnud ainult selles, et me eelmisel õhtul lõkke ääres veiniga liialdasime, vaid kohati oli mägi nii järsk, et liikuda sai ainult neljakäpukil. Osadel lõikudel hakkasid kivid jalge all veerema ja oli suur libisemisoht. Tippu me lõpuks jõudsime, aga nimede kivisse graveerimiseks jaksu enam polnud. Eelmine õhtu venis meil natuke pikaks ja hommikul magasime äratuse maha, nii et väga pikalt me mäe otsa passima ei jäänud. Kokkuvõttes oli väga tore nädalavahetus, saime üle hulga aja linnast välja värsket õhtu hingama. Mulle isiklikult meeldis kõige rohkem just see, et Söören oli oma kitarri ka kaasa võtnud, nii et õhtul me istusime lõkke ääres, sõime liha ja laulsime. Viisist mööda muidugi.
Nädal pärast matkamist käisin ma Madisel külas. Ta elab nüüd uuel aadressil, uute inimestega. Kahju, et Madis blogi ei kirjuta, sest kui ta oma viimase aja sündmused kõik kirja paneks, siis neist saaks mõne lühema bestselleri kokku köita. Viimase poole aasta jooksul me üksteist väga tihti pole näinud. Vahel satume kuskil kokku, siis räägime oma jutud ära, nutame natuke Eestit taga ja siis lähme jälle oma teed. Vahepeal tulid Ivar ja Piia ka Eestist puhkuselt tagasi, külakostiks tõid nad natuke konserve, purgisuppi, leiba ja uudiseid kodukandist. Järgmine kuu ostan ma omale kalendri ja hakkan juba päevi lugema, millal ma ükskord kodumaale tagasi jõuan. Aeg venib nagu tatt, kui selle peale mõtlema hakkan. Ma ei oska oma vaba aega ka kuidagi kasulikult ära kasutada. Peale tööd käin jooksmas, siis söön õhtust, vaatan mõne filmi ära ja lähen jälle magama. Rutiin on hullem, kui sõjaväes. Õnneks suveni pole enam palju aega jäänud, siis on rohkem viitsimist ringi liikuda ja peale vegeteerimise midagi muud ka teha. Praegu ei viitsi isegi blogi kirjutada, kuigi täna oli nagunii vaba päev ja vihma on juba hommikust saadik sadanud ja pidi veel terve ülejäänud nädala ka sadama. Sellise koerailmaga ei viitsi hambaidki pesta, rääkimata kõigest muust. Tuli veel meelde, et sõber Margus käib jäähokit mängimas ja olen tema mänge neljal-viiel korral jäähallis vaatamas käinud ja just sealsamas jäähallis tuleb mulle iga kord Eesti talv meelde. See ei ole ikka päris normaalne temperatuur minu arust. Isegi pluss kümme kraadi on juba külm. Üleüldse iga selline ilm on juba külm, kus lühikese särgiga olla ei kannata. Austraalias on selles mõttes mõistlik talv: päeval üle kahekümne kraadi sooja, päike paistab, vahepeal tuleb natuke vihma, aga üldiselt on mõnus. See on ikka hoopis midagi muud, kui miinus kakskümmend kraadi ja lumehanged.
Sel laupäeval käisin ma ühel suurel sünnipäevapeol. Kaksikutel Heidil ja Sandral täitus kakskümmend viis eluaastat ja ma olin tegelikult väga üllatunud, et ma kutse sain, sest ausalt öeldes ma neid tüdrukuid hästi ei tunnegi. Pidu toimus ühes kesklinna ligidal olevas küllaltki soliidse miljööga püstijalabaaris. Inimesi oli kokku kutsutud üle kuuekümne, aga kohale jõudsid neist vaid pooled. Mulle üldiselt selliste suurte ürituste esimesed tund aega ei meeldi absoluutselt. Tähendab ma ei tunne ennast neis olukordades eriti mugavalt, kui tuleb ennast tagasi hoida ja jälgida, mida suust välja ütled. Kätlemine ja enda tutvustamine. See on selline võltsviisakus, sest ma ju nägin pärast ise, missugusteks nad kõik paari tunni pärast muutusid. Üks roosa särgiga, kerges ülekaalus noormees, lasi end veel eriti lõdvaks. Ta astus minu juurde ja küsis, et vabandage, aga ega te homo ei ole? Tema onu pidavat homo olema ja ma olevat kangesti tema nägu. Peale selle oli ta omadega veel nii sassis, et üks silm vaatas tal taevasse ja teine silm oli üldse kinni. Oma nägu on talle paras peeglist vaadata! Ühel hetkel olid kõik sünnipäevalised püstijalabaarist välja liikunud, aga und polnud veel kellegil. Käisime läbi veel ühest öölokaalist, tegime paar tantsusammu ja liikusime jälle edasi. Lõpppeatus oli sünnipäevalaste kodu ja sellest istumisest kujunes välja mitu tundi puhast huumorit. Väljas oli juba ammu valge, aga jutud läksid järjest huvitavamaks. Rainer ja Rauno rääkisid oma lapsepõlvest Õismäel, aga nad jutustasid sellest nii kaasahaaravalt, et kui kellegil pissihäda peale tuli, siis paluti lugu mitte edasi rääkida. Kahjuks selliseid õhtuid väga tihti ei esine ja parem on ka, sest sellised pikad õhtud annavad veel mitu päeva kontides tunda. Igatahes Heidi ja Sandra kahekümneviies sünnipäev jääb mulle kindlasti elu lõpuni eredalt meelde. Aitäh teile selle kutse eest!
Tööga on asjalood praegu nii, et kindlat tööandjat mul hetkel ei olegi. Eelmise ülemusega tekkisid meil lahkhelid rahaküsimustega seoses. Otsest vallandamist või lahkumisavalduse esitamist toimunud ei ole, aga sellise poliitikaga jätkates sõbralikku töösuhet meil olema ei saa. Otsin hetkel uut püsivat töökohta, aga ühtegi sobivat veel leidnud ei ole. Otsingud jätkuvad. Kodused ärge muretsege, sest külmkapp on mul süüa täis ja arved on kõik makstud, nii et võite rahulikult hingata. Panen sellele loole nüüd punkti ära, siis lähen vedelen natuke teleka ees ja seejärel jälle magama. Kadestage!
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
 | |
| mahajääja |
.JPG)
 |
| nutiajastu |
 |
| Henry, mina, Rainer, Söören |
 |
| köök põleb, samal ajal käib bändiproov |
 |
| tühja kõhuga mäkke ei roni |
 |
No comments:
Post a Comment