Mardi ja Tiina asemele tulid Raner ja Teele. Raner on keskmist kasvu lõbus noormees, kes hetkel teenib elatist ühes nooblis restoranis rikkaid ja ilusaid teenindades. Vabal ajal on ta enamasti oma toas ja unistab sellest päevast, millal tema ükskord nii kaugele jõuab, et saaks ka selles nooblis restoranis näpunipsuga kelneri kutsuda ja lusikatäie kalamarja tellida. Hiljem arvet maksma minnes viskaks mõned suuremad kupüürid letile ja ütleks ülbelt üle õla: keep the change! Iseenesest ilus unistus, aga reaalsus on see, et praegu on ta jälle selles uhkes restoranis ja veab hõrgutisi laiali. Töö kiidab tegijat!
Teele on natukene teisest puust, kui Raner. Peale soo, juuksevärvi, sünniaasta ja muusikamaitse eristab neid ka amet. Teele on paberitega kosmeetik, kulmu- ja ripsmespetsialist. Paberite järgi oskab mitut asja veel, aga kuna paber kannatab ju kõike, siis nendes muudes oskustes ma nii kindel ei ole. Praeguseks on nad Austraalias kuu aega olnud, täitsa titad veel seljakotiränduri skaala järgi. Aitame neid nii jõu kui nõuga, aga kuna meie majarahval jõudu eriti ei ole, siis jääb ainult üle ainult nõu anda. Maja poolt on neile kõik kööginõud kasutada antud. Nõu on nõu.
Kirjutan nüüd paarist nädalavahetusest ka. Sellega tahan ma teid lihtsalt natuke ära petta, sest tegelikult selliseid lõbusaid hetki jääb iga päevaga järjest vähemaks. Vastupidiselt veinile, mis aastatega järjest paremaks läheb. Jaanipäeva nädalavahetusel käisin ma ühel suurel sünnipäevapeol. Sünnipäevalaps oli keegi Merle. Mina teda ausalt öeldes ei tundnudki, aga kuna Rainer mu sinna nimekirja kuidagi sisse smuugeldas, siis läks peole sisenemine väga libedalt. Ma veel enne sisenemist ütlesin Rainerile, et kui keegi midagi küsib, siis olen ma sinu uus pruut. Õnneks ei küsinud keegi midagi. Peopaik oli minu vanas rajoonis, Sorrentos, suures hubases majas. Tänu sellele, et me peole natuke hiljaks jäime ja meie kohalejõudmise ajaks suurem osa seltskonnast juba lõbusas meeleolus oli, läks uute nägudega sotsialiseerumine libedalt. Isegi nii libedalt, et ühel hetkel üks kutsus kerges ülekaalus, kiilaka pea ja prillidega poiss, mind nurga taha juttu ajama. Ma ei osanud sellest vestlusest midagi oodata. Ta hakkas mulle suure õhinaga jutustama, et kui ta kunagi Õismäel elas, siis tema oli nii karm vend, et kui ta ülekäigurajale astus, siis jalakäijafoor läks kohe roheliseks ja kui mõni venelane Eesti presidenti ei teadnud, siis tema nime teadis iga viimnegi Õismäe naarik. Lühidalt öeldes oli ta nii kõva mees, et kui tema oma kodus tuled kustu pani, siis oli terve Tallinn pime. Ma olin sellised isehakanud maffiabossid juba ammu ära unustanud, aga tuleb välja, et neid ikkagi liigub veel. Kaua see vestlus õnneks ei kestnud ja katuseraha ma ka maksma ei pidanud. Pääsesin üle noatera.
Sellel nädalavahetusel sattusin ma jälle samal aadressil resideeruvale majapeole, aga enne, kui ma õhtu juurde jõuan, räägin ma paari sõnaga ka sellest, mis absurdse tegevusega me hommikupoolikul tegelesime. Nimelt mingisugusest lollist lojaalsusest olin ma Rainerile lubanud, et lähen teda spordivõistlustele pildistama. See ei olnud päris tavaline rahvaspordipäev. Tegu oli füüsiliselt väga raske takistusraja läbimisega, mille kogupikkus oli umbes viisteist kilomeetrit. Tuli ületada erinevaid jõgesid ja järvi, roomata mudas, ronida üle poomide, joosta mäest üles, joosta mäest alla ja kõige lõpus oli finišh. Nagu ikka jooksuvõistlustel kombeks on. Raja läbimine võttis tal ümmarguselt kaks tundi aega. Meie Henryga seda jaburust vaadata ei viitsinud, sest väljas oli ebamugavalt tuuline ja me ei olnud selliseks ilmaks ette valmistunud. Tuli välja, et Henryl on autos pudel Jägermeistrit, mida vanad saksa jahimehed on juba aastasadu endaga talvel külma peletamiseks põues kaasas kandnud. Otsustasime meiegi sellel maailmakuulsal ürdilikööril korgi maha keerata ja natuke sooja saada. Umbes tund aega hiljem tuli meil suurepärane idee, et läheks prooviks ka selle jooksuraja läbi joosta. Mis see väike sörk siis ära ei ole. Kaugele me muidugi ei jõudnud, sest peale paari takistuse läbimist otsustasime me laibaauto kasuks. Laibaauto on transport kõikidele neile, kes suurest jõupingutusest tingituna raja äärde maha kukuvad. Meil oli väga lõbus. Mõni minut peale meie finisheerumist jõudis ka Rainer väsinuna kohale, tegime kiiresti paar pilti ja hakkasime kodu poole sõitma. Kui päris aus olla, siis ega sellest õhtusest üritusest polegi midagi nii väga rääkida, sest midagi ennekuulmatut seal korda ei saadetud ja kõik uksed-aknad jäid samuti terveks. Piirdungi siinkohal hommikuse spordipäevaga.
Sel nädalavahetusel tuleb meil matkamine mägedesse. Meile Raineriga on see juba kolmas kord pilvepiiri käega katsuma minna. Ilusas looduses viibimine on sisemiselt ikka päris võimas elamus. Neil hetkedel sa unustad ära, et on olemas sellised koledad asjad nagu arvete maksmine ja Edgar Savisaar. Sa lihtsalt oled kuskil mujal oma mõtetega, ahmid silmadega kõike ümbritsevat ja hakkad aru saama, kui väike on inimene. Tulen nüüd oma unistava tekstiga maa peale tagasi ja räägin natuke millestki muust ka, kui Austraaliast.
Eelmisel nädalavahetusel sain ma telefonikõne Eestist, taustaks laulupeo kära. See oli sõber Gert, kes jutustas mulle oma viimase aja tegemistest ja kandis ette kõik huvitavad sündmused, millest ma ilma olen jäänud. Mul oli väga hea meel selle üle, et ta mind külaeluga kurssi viis. Paar päeva hiljem helistasin ma ise Eestisse, sest siis oli Heikol sünnipäeval. Tunni ajaga sai kõik viimase poole aasta sündmused ära räägitud. Nädal aega tagasi läksid Ivar ja Piia Eestisse, Ivari isa juubelipeo üllatuskülalistena. Peale selle on Eestis praegu suvi ka, toimub väga palju lahedaid üritusi ja grillvorst on koguaeg tulel. Eelmisel aastal samal ajal olin ma Darwnis ja siis ei osanud Eestist üldse puudust tunda, sest siis olid meil ka soojad ilmad ja polnud põhjust Eesti suve taga nutta. Naljakas on tegelikult see, mida siin üldse talveks kutsutakse: päeval on üle kahekümne kraadi sooja, päike särab kõrgel taevas, mõni päev tuleb natuke vihma, siis jälle päike ja kui väga kole talveilm on, siis sajab terve päev vihma. Ma nimetaks seda soojaks kevadeks või vananaistesuveks. Väga kummaline igatahes. Jalgpalli MM sai ka nüüd lõpuks läbi ja ikka need kuradi sakslased võitsid. Ma isegi ei oska öelda, kuskohast see viha nende vastu pärineb, aga nende edu üle pole ma kunagi rõõmustanud.
Hea küll, ma lõpetan nüüd, sest kell on juba nii palju, et mul vaja varsti ärgata. Üks silm on juba ammu kinni vajunud, teine on veel tikuga lahti. Olge tublid seal Eestimaal, igatsen teid. Varsti kohtume.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
 |
| MINU RAJOON! |
 |
| Lõbusad matkalised |
 |
| Henry viimased jooksusammud enne laibaautot |
 |
| Unistaja |
No comments:
Post a Comment