Entel-tentel-trika-trei

Tere jälle, võib-olla mäletate veel mind. Või ei mäleta? Või ei taha mäletada? No kui ei taha, siis ei taha, ega inimest sundida pole ka mõtet. Aga see selleks.

Alustan siis kohe kõige värskemast uudisest, mis meil siin juhtus. Nimelt eile hommikul sõin ma siis rahulikult omletti , mul oli vaba päev ka, nii et ma eriti ei kiirustanud söömisega. Olin juba mitu ampsu võtnud, kui järsku kuulen, et keegi koputab. Läksin siis ukse peale ja uurisin, kes see siis koputab seal nii suure hoolega. Ukse peal seisid üks mees ja üks naine, mõlemad olid viisakalt riides ja mehel olid veel päikseprillid ka peas. Tegin siis ukse lahti ja kohe näidati mulle dokumente, et tervist, et meie oleme FBI-st ja kas saaks teiega natuke rääkida. FBI-st nad muidugi ei olnud, aga esmamulje jäi küll selline. Tegelikult olid nad hoopis mingisugused linnavalitsuse tegelased ja põhjus, miks nad tulid, oli selles, et paar kuud tagasi käisid meie majas hirmsad peod: rahvast käis siit rohkem läbi kui laulupeolt, muusika mängis, inimesed karjusid ja tantsisid. Naabritele sellised peod muidugi mõista ei meeldinud ja sealt need probleemid alguse saidki. Küll käis siin politsei, küll käisid siin naabrid ise korda loomas, kord käisid siin veel mingid naabrid, aga ainuke, kes siit läbi ei käinud, oli KORD. Mina võin enda vabanduseks öelda, et mina olin siis farmis, kui need peod siin käisid, aga arvatavasti ega need peod poleks ka siis pidamata jäänud, kui mina siin oleksin olnud. Aga see selleks. Siis nad muudkui uurisid ja puurisid mind igasuguste küsimustega, aga no ega mina ka kõike päris täpselt ei teadnud. Nad muidugi kirjutasid kõik minu jutu üles, aga ma rõhutasin neile, et minu vastused on ebakorrektsed, nii et kätt piiblile ma panna ei julgeks. Siis nad kirjutasid üles kõik need nimed, kes siin majas elavad, tegid igast toast pilti ja lõpetuseks andsin ma neile veel oma passipildi ka mälestuseks. Nii igaks juhuks. Muuseas terve selle jutuajamise käigus oli mul kahvel koguaeg käes, sest mul oli ju omleti söömine pooleli jäänud. Ja enne seda, kui nad ära hakkasid minema, siis ma küsisin nende käest, et milles see probleem siis on, et miks te siia tulite? Pidusid pole ju juba ammu siin majas peetud. Tuli välja, et probleem on selles, et meie maja on ülerahvastatud. Seaduse järgi tohib meid siin elada ainult kuus inimest, aga meid on praegu kaheksa. Jumal tänatud, et nad siis siia ei sattunud, kui me siin neljateistkümnekesi koos elasime! Ilmselt oleksid nad selle maja kohe hotelliks ümber registreerinud. Igatahes lubasid nad õhtul uuesti läbi tulla ja "peoperemehega" nelja silma all vestelda. Meie lõime õhtuks maja läikima, isegi arbuusid panime laua peale valmis, aga FBI jättis meid pika ninaga - ei tulnudki enam tagasi. Ei teagi, kas nüüd õnneks või kahjuks. Igatahes sellised lood on siis meie häärberiga. Eks näis, mis meiega tehakse. Praegu ei tea me veel midagi ja ei hakka sellest siin rohkem pajatama ka. Lähen sujuvalt tööjutu peale üle.

Eelmises blogis ma kirjutasin, et raha jookseb meile rulli pealt otse taskusse ja meie töö on ainult taskuid lahti hoida. Olin sunnitud omale teise konto ka avama, sest pangaonud ütlesid, et kuule poiss su raha ei mahu enam meie panka ära. Päris nii see muidugi ei ole, aga ega meil väga palju kehvemini ka ei lähe. Nimelt mina ja Lass töötasime siis ühel suurel tööstusplatsil, kuhu hakati uusi suuri laohooneid ehitama. Meie töö oli kõikvõimalikud eeltööd enne betooni valamist ära teha. Mõõtsime mingisuguse laseriga maad, et kas pinnas pole liiga kõrge ja liiga madal ka ei tohtinud olla. Kõik pidi täpne olema! Siis veeretasime kilerulle mööda platse lahti, nende peale tassisime armatuurid ja siis hiljem sidusime kõik traatidega omavahel kokku ja kõige lõpuks panime siis plastmasstopsikud ka alla. Tegelikult see töö oli nii igav, et ega sellest väga põhjalikult polegi midagi kirjutada. Õnneks päevad olid meil lühikesed, reeglina mitte üle 8 tunni ja nendel päevadel, kui läks betooni valamiseks, siis meie pidime juba kell 04:30 platsis olema, sest päike on siin ju nii kuum, et see betoon kivistub sekundiga ära. Vot sellised betoonipoisid olime me siis mõnda aega. Seda tööd tegime me umbes kaks ja pool nädalat, palka saime 200 dollarit päevas ja see tõi meie näole magusa naeratuse. Peale seda lubasime me endale paar päeva puhkust ja siis hakkasime uuesti tööd otsima. Tööd ei pidanud me kaugelt otsima, sest Lass sai kohe teiste Eesti poistega koos tööle ja mina sain siis ühe tööotsa, mida tegelikult pakuti Lassile, aga kuna tal oli juba töö olemas, siis ta andis selle otsa mulle. Ega seegi töö väga raske polnud, paar päeva lihvisin mingi aparaadiga betooni ja siis järgnevad päevad värvisin lihvitud pinnase üle. Palka sain jällegi 200 dollarit päevas. Üldiselt tööpuudust me veel tunda pole saanud. Kõnesid tuleb ikka iga  päev ja see on taganud meile teatud mõttes turvatunde. Kahjuks pole me veel viitsinud vaeva näha, et omale mõni korralikum töö leida, sest need juhuotsad toidavad päris hästi. Ausalt öeldes on meil tulevik veel täiesti lahtine. Alguses tulime küll siia suure hurraaga, et nii, nüüd ajame taskud raha täis ja liigume kuskile edasi, aga nüüd on selline mugavustunne peale tulnud, et kõik on ju hästi ja probleeme ka eriti ei ole, et miks on vaja minna täiesti tundmatusse kohta edasi? Muidugi on see väga loll mõtlemine minu poolt, ma tean seda ise ka. Aga ärge muretsege, me ei jää siia enam kauaks. Ausalt öeldes see linn on meie jaoks juba igavaks muutunud.. Avastamisrõõm on juba ammu kadunud, kängurud ka enam pinget ei paku ja palmidega oleme me juba nii ära harjunud, et neist pole meil enam sooja ega külma. Eks me peame vist Madisega ühel päeval poest mitu pudelit viina ostma ja siis uued plaanid tegema, et kus kuhu ja mida? Peame väikse koosoleku omavahel maha pidama. Okei, side lõpp. Alustan uuelt realt uue mõttega.

Nimelt nädal aega tagasi, kui see SUUR Reede oli, siis me käisime poistega kesklinnas ja tahtsime kuskile baari tiksuma minna, aga tuli välja, et enamus baarid on kinni ja alkoholi müüakse ainult toidu kõrvale. No on sead ma ütlen, kord kuus tahad välja minna ja siis näidatakse ka keskmist sõrme, kui ühe külma õlle ära tahad juua. Lõpuks me siis ikkagi ühe väikse putka leidsime, kus me siis ka natuke kesamärjukest omale lubasime. Istusime ja tiksusime ja siis ma ütlesin Olarile, et vaata kui huvitav siin Austraalias ikka on: keegi ei näita sulle näpuga, kui sa suvaline labidamees oled. Keegi isegi ei tule selle peale, et sellest üldse mingit numbrit teha, aga Eestis on nii, et kui sa oled labidamees, siis sa oledki labidamees ja selleks sa ka jääd. Minu jutu iva on igatahes selles, et ma ei tunne siin absoluutselt mitte mingisugust piinlikkust, kui ma kõnnin mööda tänavat, higihais on kaugele tunda ja särk on ka nii must, et sellega kõlbaks ainult korstent pühkida. Ükski tüdruk pole minu üle veel sellepärast naernud, kui mu peast betoonitükke kohvi sisse kukub. Kõik ajavad oma asja ja kõik on rahul. Aga Eestis on nii, et sind ei lasta töösaabastega isegi Viru Keskusest sisse. Te eestlased olete üldse kuidagi liiga kibestunud. Kui te paariks kuuks siia Austraalia päikese alla tuleksite, siis te saaksite aru, mida ma silmas pean. Inimesed on siin sõbralikud ja abivalmid, ja kui mõni inimene sinust poejärjekorras ette peaks trügima, siis suure tõenäosusega see ongi järjekordne eestlane. Aga mina ka mingisugune maailmaparandaja ei ole ja Eestimaa uhkuseks ma ammugi ei kandideeri. Lihtsalt juhtisin tähelepanu sellele, kui erinevad on maailmad.

Mõtlesin, et räägin teile paari sõnaga meie autost ka. Paljud on kindlasti piltide pealt näinud, et meil on üks selline väike roheline Saab, aastast 1991. Tal on isegi mingisugune turbo ka peal, aga ma igaks juhuks tehnilise poole pealt väga sõna ei hakka võtma, sest kõik mu sõbrad peaksid ise ka teadma, et ma oskan ainult kumme täis pumbata ja talvel autot lume alt välja kaevata, kui vaja peaks minema. Õnneks siin seda probleemi pole, sest uskuge või mitte, aga ma ei ole siin lund näinud. Aga see selleks. Igatahes see auto on igavene nuhtlus, sest umbes kuu aega pole see enam võtmest käima läinud. Täpset põhjust pole me välja otsinud, sest me elame mäe otsas ja meil ei ole mingi probleem see auto lihtsalt käima veereda. Tegelikult, kui see auto käima läheb, siis ta veab punktist A punkti B ilusti ära, aga natuke naerma ajab see juba, mismoodi me selle iga jumala kord kuskile mäe otsa peame parkima, et auto hiljem käima saada. Paar päeva tagasi oli mul veel selline lugu, et sõitsin hommikul tööle ja siis valgusfoori taga suri auto välja ja õnnetuseks olin ma veel üksinda ka, nii et polnud kedagi, kes käima aitaks lükata. Õnneks olid mul olemas krokodillid, millega teise aku pealt voolu võtta, kui vaja peaks minema ja siis ma jooksin nagu loll seal mööda ristmikku ringi, endal juhtmed käes ja muudkui vehkisin kätega nagu mõni liiklusreguleerija. Aga ma ei läinud tol hetkel sekundikski närvi, sest lihtsalt polnud aega närvitseda. Muidu oleks hea meelega jalaga küljepeegli küljest ära löönud. Õnneks kaua see liiklus minu pärast seisma ei pidanud. Üks abivalmis kaasliikleja jäi kiiresti seisma ja andis mulle täkku ning kohe, kui ma auto käima sain, panin ma kõik gaasid põhja, mis sellel autol üldse küljes olid ja kihutasin kähku objektile. Ma hilinesin küll 10 minutit, aga õnneks töökohta see mulle maksma ei läinud. Lisaks sellele käivitumisprobleemile on veel üks probleem. Nimelt on parmepoolne rattalaager nii läbi, et iga kord, kui parempööret on vaja teha, siis teeb see auto sellist häält nagu Boeing 747 hakkaks kuskil maanduma. Selge on see, et igavesti see auto meil enam ei kesta ja ühtegi dokumenti ka sellel autol pole, nii et siiamaani on meil veel vedanud, et ühtegi trahvi pole saanud. Ptüi-ptüi-ptüi üle vasaku õla.

Aga aitab kah selleks korraks, paneme selle raamatukogu kinni siin. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!