Pole siia nii ammu juba midagi kirjutanud, et isegi parool ei tulnud esimese korraga meelde. Aga nagu isegi juba aru saate, siis lõpuks ikkagi tuli meelde. Aga miks ma üldse praegu kirjutama hakkasin? Sellepärast, et paar päeva tagasi helistasin üle pika aja emale ja tema arvas, et ma olen juba kaelani võlgades ja joon juba mitmendat nädalat. Õnneks ta rahunes, kui kuulis kuidas mul läheb. Viimased kaks nädalat on möödunud kui unenägu ja selle aja jooksul on palju juhtunud. Hakkan siis kuskilt otsast pihta, mingit romaani ma täna kirjutama ei hakka. Katsun kiirelt ja lühidalt hakkama saada.
Farmist lahkumist võrdleksin ma sõjaväest vabanemisega ja selle saab kokku võtta ühe sõnaga - VABADUS! Pruute mul sinna maha ei jäänud ja peikasid ammugi mitte. Kuigi iseenesest paar omasooiharat vist isegi oli, aga õnneks mina selle spordialaga tutvust ei teinud. Mainin ära, et üks saksa neiu on kõik mu blogid internetis ära tõlkinud ja kuna ma ühes blogis võrdlesin teda Krista Lensiniga, siis ta oli natuke solvunud mu peale. Ma lohutasin teda natuke ja ütlesin, et Krista Lensin on tegelikult tore daam, aga lihtsalt liiga ülemeelik. Muud midagi. Ja siis nüüd paar päeva tagasi kirjutas mulle veel üks itaalia kutt, et kus ma olen ja miks ma temaga hüvasti ei jätnud. Natuke häbi tegelikult tema ees, ta oli kihvt tüüp ja oleks võinud ikka paar korda kallistada, aga läks nii seekord. Loodan, et ta pikka viha ei pea. Aga aitab nüüd sellest farmist, nüüdseks on see juba ajalugu. Lähen sujuvalt linnaelu peale üle.
Linna jõudes keerasime korgid lahti ja esimesed kaks päeva oli nagu vikatiga mälust maha lõigatud. Päris nii muidugi ei olnud, aga mul on lihtsalt kombeks juttudega mõnikord üle pingutada - teate ju isegi seda. Igatahes kaks päeva pärast pummeldamist jõudis kätte see kaua oodatud üritus - Future Music Festival! Ootasin seda nagu eestlased ootavad Jaanipäeva. Juba kilomeeter maad enne väravaid liikusid tänavatel sellised rahvamassid nagu kuskil hakkaks hullud päevad. See inimeste arv oli kuskil 150 000 kanti, täpset arvu öelda ei oska. Ja see oli ausalt öeldes ikka õudne, mis toimus. Ma olen ju ise ka üks elav festival ja külastan kõikvõimalikke suvepäevi ja muid suuri üritusi, mis Eestis korraldatakse, aga no see oli isegi minu jaoks liig. Absoluutselt kõik kohad olid väga tugevas narkojoobes inimesi täis ja kui sa juhuslikult mõne tonni kokaiiniga väravates vahele ei jäänud, siis ei teinud sulle keegi midagi. Tüdrukud olid ilusamad, kui muinasjutus, aga paraku muinasjutt ei olnud nii ilus, kui tüdrukud. Kõik nad olid väga nappides riietes ja nägid välja nagu playboy modellid, aga no silmad olid neil kõigil nii pahupidi nagu oleks kuu aega järjest karusselli peal olnud. Ausalt öeldes ma tundsin ennast äärmiselt ebamugavalt sellises keskkonnas ja esimene mõte oli tagasi koju minna. Tahaks teada, kes need kokad olid, kes sellise hulga narkootikume üldse valmis viitsisid küpsetada ja kus see nende köök asub? Iga teine inimene, kes vastu tuli küsis, et mida mina teinud olen ja palju mul veel alles on? Ma vastasin, et kahjuks või õnneks pole ma midagi teinud ja ei oska sind kuidagi aidata. See oli ikka tõeline narkopropaganda tegelikult. Esimesed paar tundi tiksusin ma üksinda ringi ja käisin ühe lava juurest teise juurde. Lõpuks siis jäin ühe lava juurde kauemaks seisma ja seal kohtasin ma Kadi Peeglit ja Kadri Otsmaad. Ausalt öeldes see on kõige kummalisem kohtumine, mis mul elus olnud on. Näha kahte vana klassiõde keset Austraaliat sellise rahvamassi sees. Väike on see maailm. Rääkisime paar sõna juttu ja siis läksime oma teed. Mingi hetk põrkasin ma kokku Margusega ja seegi oli puhtjuhuslik kokku põrkamine. Temaga olingi ma kogu ülejäänud aja koos. Madist ei näinud ma selle aja jooksul kordagi, ta oli ikka täitsa küps omadega ja tatsas kuskil omaette. Lõpuks tuli lavale kaua oodatud Prodigy. VÕIMAS! Midagi muud ma öelda ei oska. Peale seda läksin Marguse juurde ööseks, aga meil ei olnud homoklubi - kaks tüdrukut oli ka, Merle ja Triin. Lõpuks tuli Rainer ka läbi. Kahjuks Raineriga ma voodit jagasingi, nii et naiste osas ei skoorinud me kumbki. Vedelesime hoopis üksteise higihaisu sees ja vaatasime juutuubist videosid. Aga aitab nüüd küll sellest traalivaalijutust. Räägin sellest ka, mis me muul ajal teeme ja kuidas meil tööga lood on.
Nädal aega tagasi panin ma kaks kuulutust endast internetti, et otsin tööd ja oskan peaaegu kõike peale koerte dresseerimise. Esimese kahe tunni jooksul sain kuus kõnet, lisaks sellele veel oli postkast pakkumisi täis. Piltlikult öeldes oli telefon punasem, kui erootikaliin. Lõpuks tuli siis Lassile kõne, et on vaja kahte töömeest ja kuna mina tol hetkel talle kõige lähemal olin, siis mina olingi see teine kutt, kes temaga tööle sai. Lassi eesnimi on Alor ja ilmselt paljudele on see nimi ka tuttav. Praegu oleme juba nädal aega tööl käinud ja isegi esimene palk on juba käes. Saime mõlemad 1200 dollarit näkku, see teeb siis umbes 1000 eurot nädala eest. Päevas töötame 8 tundi ja selle sees on ka lõuna ja suitsupausid. Paar päeva tagasi venis päev pool tundi pikemaks ja selle puhul kutsus ülemus meid baari ja ütles, et poisid tellige mis tahate. Suured rahatähed langesid letile nagu sügiseti lehed puudelt. Vot nii käivad asjad Austraalias. Homseks kutsuti meid juba õhtusöögile ka, nii et ilmselt oleme endast hea mulje jätnud. Tööd lubati esialgu paariks nädalakas, aga väike lootus on, et saame sinna pikemaks ajaks tööle jääda. Praegu ei viitsi sellest pikemalt kirjutada, sest minu ümber istub praegu kamp poisse ja kõigil õllepudel näpus, nii et keskendumine on hetkel nullilähedane. Igatahes olen ma praegu superõnnelik, et sellise kullahunniku otsa sattusin.
Algselt plaanisime Perthis umbes kuu aega tööd teha, natuke raha koguda ja edasi Darwinisse sõita, aga kui ma eile õhtul sõber Ivar Rühkaga rääkisin, siis tema soovitas mul niikaua veel siin olla, kuniks mul seda kullahunnikutööd jagub. Ausalt öeldes tema jutus on iva sees, iva ja Ivar lähevad hästi riimi ka. Peaks selle Darwini plaani võib-olla edasi lükkama ja siin omale jalad alla tegema. Hiljem aega reisida küll ja küll.
Üks hea uudis on veel see, et esmaspäeval lendavad kaks poissi tagasi Eestisse ja siis saan ma omale eraldi toa. Mitte küll täitsa omaette, tuba hakkan jagama koos Olariga. Ta täitsa muhe kuju ja mõistab head huumorit ka visata, nii et uue toakaaslase kohta mul etteheiteid pole. Hetkel magan Madisega kõrvuti ja no see on ikka täitsa omaette ooper. Ta ju norskab hullemini kui mõni vana vene traktor, nii et arvake ise, kui magus mu uni on. See ei ole küll tema süü, et ta niiviisi möirgab läbi une, aga katsu sa see mulle selgeks teha. No mitte ei mõista, et kuidas on võimalik niiviisi norsata. Loodan, et Madis nüüd pahaseks ei saa, et ma talle sellist halba reklaami tegin. Tüdrukud kindlasti mõtlevad, et tema kõrval küll magada ei tahaks, aga pole see asi nii hull midagi tegelikult. Minge lihtsalt lähimasse tööstuskaupade poodi, soetage omale suured kõrvaklapid, mis müra eest kaitsevad ja juba võitegi ühes sängis rahulikult magusat und nautida.
Ma hakkan nüüd vaikselt punkti sellele üritusele panema, sest poisid mu ümber hakkavad üha rohkem vinti jääma ja muudkui jauravad, et kaua ma trükin siin. Olari juba kõrvalt kommenteeris, et polegi mind nii tõsise näoga varem näinud. Olen nagu viies ratas vankri all praegu. Kahjuks sel korral erilise meistriteosega hakkama ei saanud, aga vähemalt sain põhilise info edasi antud. Kui mõni vaba päev peaks tulema, siis katsun aja maha võtta ja püüan natuke põhjalikuma sissekande teha. Ei hakka praegu isegi üle lugema, loodan et väga suuri vigu sisse ei tulnud. Järgmise korrani siis. Olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
No comments:
Post a Comment