Väike vahepala

Jou jou, siin maamees Märt. Ei hakka mingit pikemat sissejuhatust tegema, kirjutan nii nagu torust tuleb. Ühesõnaga sellest farmielust hakkab vaikselt juba sitaauguni saama! Ma olen kindel, et mõni veel ei teagi üldse, miks me siin oleme ja mis siin teeme. Me ei tulnud siia puuviljade hingeelu uurima ega ka uut kapsasorti aretama. Põhjus, miks me siin oleme on see, et kui me peaksime kunagi tulevikus omale teise aasta viisat taotlema, siis selle jaoks on vaja 88 päeva farmis töötada. Ma väga täpselt pole uurinud, et mis ametid veel selle teise aasta viisa alla käivad, aga põhiline on vist see, et sa pead kuskil maakohas töötama ja nii me siia sattusimegi.

Mina sain nüüd ka omale LÕPUKS püsiva töökoha. See ühest kohast teise jooksmine pani juba pea ringi käima. Korjan lillkapsaid ja loobin maisi ühest kastist teise. Madisel sai nüüd avokaadode korjamine läbi ja tema töötab nüüd ühes teises farmis ja korjab õunu ja ma võin juba tema eest öelda, et ega see ka lõbus pole. Selge on see, et kui me siia teiseks aastaks ka veel jääda tahame, siis me peame nagunii need päevad täis tegema, aga võib-olla pakime oma asjad vahepeal kokku ja sõidame kuskile mujale ja teeme oma päevad hiljem lõpuni. Mingid plaanid meil peas mõlguvad, aga enne ma ei hakka veel midagi rääkima, kui kõik kindel on. Töö koha pealt ei viitsi hetkel rohkem midagi rääkida, vähemalt rahad liiguvad ja hing on sees. Parema meelega räägin sellest, mis meil hostelis toimub.

Ausalt öeldes ega siin ei toimugi midagi, täpselt nagu Arukülas. Pillun nüüd natuke pori kõige ja kõigi pihta! Alustan pilusilmadest, sest nende puhul käib juba kõik närvidele! Esiteks see, mismoodi nad oma jalgu lohistavad, no see on lihtsalt ÕUDNE!!! Üks hommik ma karjusin neile juba eesti keeles, et kas on väga raske oma jalgu tõsta? Nad ei saa ju mitte ühestki keelest nagunii aru, nii et pole vahet, mis keeles või mis murrakus sa nendega räägid. Ja siis iga päev ütlevad nad sulle vähemalt kümme korda "tere" või siis naeratavad iga kord, kui sa neist mööda jalutad. Ma ei saa aru, kas ma tõesti näen nii loll välja, et sa mulle iga kord näkku irvitad? Viisakus on ju tore, aga katsugu piiri pidada. Pesema lähevad nad ka tavaliselt kümne kaupa ja iga kord, kui nad välja tulevad, siis ma jälle imestan, et MIKS neil nii palju igasuguseid kehakreeme vaja läheb??? Siit ka küsimus: mitut hiinlast läheb vaja, et teist väikest hiinlast pesta? Ja siis see söögi tegemine, taaskord kasutan sõna ÕUDNE!! Kui nemad hakkavad süüa tegema, siis mitte ükski teine inimene sinna kööki ei pääse, sest sinna lihtsalt ei mahu ära! Neil on kõik potid ja pannid korraga tulel ja lisaks sellele on neil veel mingid asjad mikrouunis ka, aga see pole veel kõik - nad panevad selle mikrouuni tavaliselt 15 minuti peale! No kas keegi oskab öelda, misasja soojendatakse mikrouunis 15 minutit? Toorest õuna või? Selle jätsin muidugi mainimata, et veekeetja ja saiaröster uugavad ka täiel võimsusel! Täielik debiilsus ikka! Süüa nad teevad tõesti võib-olla paremini kui mina, aga no süüa nad küll ei oska. Söövad nagu sead, ninakollid kukuvad supikaussi ja siis ajavad oma trummipulkadega seda kolli taga ja pistavad suhu ja nuudlid ripuvad suunurgast välja nagu kaheaastasel. Selline tunne nagu vanadekodus oleks. Nende päevakavast võiks rääkima jäädagi, ühed väga imelikud tegelased igatahes. Iga kord, kui ma neid näen, siis ma jälle vaatan ja imestan, kuidas sellised põrssad pooled maailma asjad on leiutanud? Täielik tsirkus ikka.

Nüüd kirjutan natuke sellest, mis siin nädalavahetustel toimub. AINUKE küsimus, mida reedel küsitakse on see, et kas sa jood ka täna? Ja kui sa vastad, et ei joo, siis võid arvestada, et sinuga ei räägita järgmised kolm päeva. Kogu selle aja jooksul olen ma vist ainult kahel või kolmel korral kärsa likku lasknud ja sellest piisas, et seda rohkem mitte teha! Uskumatu, aga nii see on. Halvim, mis sinuga juhtuda võib on see, kui üks kuulitõukaja välimusega saksa tüdruk lööb sind kaikaga uimaseks ja veab su oma koopasse. Õnneks mina pole veel sinna sattunud ja kohe päris kindlasti ei satu ka! Temast võiks natuke pikemalt rääkida, sest muidu tuleb mul blogisse nii vähe juttu. Ega ma midagi halvasti ei taha öelda, aga mul on tunne, et kooli autahvlile pole ta kunagi sattunud. Selline totu. Tissid on tal nii suured, et kui need kunagi piima hakkavad andma, siis sellega toidaks ta kõik maailma kassipojad ära ja rohkemgi veel. Neid tisse tahaks omale padjaks saada, aga vaevalt ta mulle ühe ära annab. Ta on selline pervert ka veel pealekauba, kes õhtuti taskulambiga poisse käib piilumas - endal kõrvaklapid peas ja muusika mängib. Igavene veidrik ikka.

Ma nüüd rohkem sellest hostelielust ei räägi, jätan midagi järgmiseks korraks ka. Räägin parem paar sõna sellest, kuidas mu sünnipäev möödus.

Madis tuli töölt, panime OMA UUELE AUTOLE hääled sisse ja hakkasime Perthi poole kihutama. Päike paistis, muusika mängis, aknad olid lahti ja tuju oli hea. Bunburys tegime väikse peatuse, et auto puhtaks pesta. See käis meil kiiremini, kui vormelis rehvivahetus. Paari tunni pärast olime juba Perthis, majas kus me varem elasime. Poisid olid lubanud mulle 100 kilo salatit valmis teha ja 10 küpsisetorti ka, aga kui ma kohale jõudsin, siis polnud seal midagi. Õnneks olukord lahenes kiiresti - telliti paar pizzat ja kogu moos. Istusime ja tiksusime natuke aega ja siis läksime viimase transpordiga kesklinna. Pole vaja vist mainidagi, et kärsad olid meil selleks ajaks juba likku pandud. Kesklinnas olime vist paar tundi, kella ei vaadanud. Vajab ära mainimist, et päris huvitav oli enda sünnipäeval lühikeste riietega mööda linna ringi käia. Paari lollusega sain ka hakkama, aga sellest ma ei hakka siin rääkima. Igatahes politsei mind kinni ei võtnud ja kiirabi vaja ei läinud, nii et järelikult midagi hullu polnud. Üsna huvitav oli linna peal kohata inimesi, keda sa teadsid juba Eestis ja keda sa nüüd näed Austraalias - TÄIESTI JUHUSLIKULT! Lõpuks visati mind autoga koju, jõin veel paar pokaali veini ja jäin magama. Vsjooooo, kogu muusika selleks korraks.

Ausalt öeldes ega mul hirmsat kirjutamise vajadust polnudki täna. Mingisugusest lollist kohusetundest siiski tegin seda. Selge on see, et kui sul tuju on sitt ja meel on paha, siis ega see jutt ei jookse ka nii nagu peaks. Juba teine kord, kui tunnen, et tekst ei voola. Võib-olla nädalavahetusel proovin uuesti midagi kirja panna, aga pead ei anna. Tähtede seis peab ikka õige olema. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!