Tere jälle ausad tööinimesed ja muidusööjad!

Eile õhtul kell üheksa tegin jälle rutiinse jalutuskäigu kööki, et vaadata, kas mu nimi on töötajate nimekirjas või mitte. Kahjuks ei olnud. Suurest kurvastusest läksin voodisse ja nutsin ennast magama. Tegelikult ei nutnud, jäin lihtsalt magama. Hommikul kell seitse tegin juba luugid lahti ja enam magama ei jäänud. Umbes tund aega vahtisin lage ja mõtlesin, mida vaba päevaga peale hakata. Esimene mõte oli KEMMERGUSSE minna. On ikka sõna välja mõeldud. Aga teatavasti see rutiinne tegevus võtab aega ainult paarkümmend sekundit kuni viis minutit - olenevalt häda raskusastmest. Mõeldud tehtud. Seejärel tegin omale paar võileiba ja praemuna. Vaba päeva ainuke pluss on see, et siis saab köögis rahulikult toimetada ja kui sul mõni toiduaine peaks puudu olema, siis selle saab ka kuskilt riiulist omale välja otsida. Minul pole näiteks sibulat peaaegu mitte kunagi, nii et selle pean ma omale iga kord kellegi toidukorvist välja otsima. Ma lohutan ennast sellega, et sibulaid on niigi ülearu ja üks sibul ette või taha, kes sellest enam aru saab. Kui keegi ennast "sibulana" tunneb, siis palun vabandust - ma ei mõelnud seda nii. Kõht täis, tuju hea ja päev võis jätkuda. Tulin verandale istuma, võtsin neiude toast esimese ettejuhtuva sülearvuti ja panin muusika mängima. Laua pealt leidsin ühe sooja õlle ka, aga selle ma viisin kohe sügavkülma ja praeguseks on see juba ära ka joodud. Varsti peaks kuskilt uue otsima. Tegelikult ma juba tean, kus veel õlut on, aga need on vist Madise omad ja ta saab võib-olla pahaseks, kui ma need ära joon. Aga võib-olla ei saa ka ja suure tõenäosusega need lähevadki loosi. Unustasin veel mainida, et Täpil alias Staar-kõhnujal on ka täna vaba päev. Aga tema ma "suitsetasin" juba esimese kümne minutiga oma areenilt välja. See ei ole väga raske - pane lihtsalt hip-hop kõlaritest mängima ja võid kindel olla, et kaua ta vastu ei pea. Tuju oli mul endiselt hea. Hoolimata sellest, et üks päev kodus istuda tähendab minu jaoks ühe nädala üüriraha, aga nagu keegi tark on kunagi öelnud: raha pole elus peamine. Tahaks seda tarka oma silmaga näha, aga vaevalt, et ta üldse eluski on. Arvatavasti löödi kohe peale selle lause välja ütlemist risti nagu Jeesus Kristus. See selleks, päevaplaan oli mul endiselt puudu ja siis mõtlesingi, et võiks blogi täiendada, sest kui aus olla, siis selle valmis kirjutamine võtab mul iga kord umbes kolm kuni neli tundi, aga ega ma ei trüki kõik see aeg. Vahepeal käin ühe suure puu juures ja proovin kosmosega ühendust saada, masseerin näppudega meelekohtasid ja kogun mõtteid. Tavaliselt see aitab. Nii, nüüd tuli küll jube pikk sissejuhatus, katsun teid nüüd välja ka juhatada...

Pidin teile rääkima natuke tööst, mis me siin teeme ja seltskonnast, kes siin pesitseb. Tööst siis kõigepealt. Esimene töö oli meil avokaadode korjamine. Midagi kontimurdvat see ei ole, jalutad oma känguru kukruga ringi ja muudkui korjad. Seda tööd tegime me ainult paar päeva, sest jõulud olid juba ukse ees ja peale jõule läksime me roadtripile, mis kestis nädal aega. Tegelikult roadtripile läksime me otse jõululauast, aga sellest roadtripist räägin ma teine kord, sest see ei lähe tänaste teemadega eriti kokku. Roadtripilt tagasi tulles läksid meie teed Madisega lahku. Ma mõtlen tööalaselt. Madis läks tagasi avokaadosid korjama, aga mina läksin tüdrukutega mingisse pakkimisfirmasse. Ma ei tea, kas nimetasin nüüd õigesti. Liinitöö igatahes. Sorteerisime kirsse, õunu ja aprikoose. ÕUDNE!!! Seda tööd soovitan ainult vaenlasele. Kaks Eesti tüdrukut olid ka minuga seal tööl. Kerli ja Liis. Nende näoilmed olid nagu eluaegsetel vangidel - elust tüdind ja suitsiidimõtetega. Hommikust õhtuni oli pidev pinge peal, et kas nüüd sai ikka õige kogus kirsse välja nopitud ja jumala eest, et õunad muljuda ei saaks. SÖÖGE SITTA oma muljuda saanud õunte ja plekiliste aprikoosidega ja tehke neist moosi, kui muuks ei kõlba! Ausõna. Ma ropendasin seal ikka iga päev. Eesti keeles muidugi. Kolleegid olid ka TIPPTASE. Enamjaolt olid nad keskeakriisi ületanud vanemad daamid, mis on kõige hirmsam vanuseklass üldse mu meelest. Kuskilt kuulsin sellist juttu, et siin Manjimupis on kõik inimesed omavahel sugulased ja kõik magavad kõigiga. Ausalt öeldes, kui neile näkku vaadata, siis ega ei imesta üldse. Hommikust õhtuni nad võistlesid omavahel, et kes pakib ühes minutis kõige rohkem õunu kottidesse ja kelle sorteeritud aprikoosid on kõige ilusamad. On ikka asi, milles võistelda. Kui see kunagi olümpiaalaks peaks saama, siis võin kihla vedada, et esimesed kümme kohta läheksid Austraaliasse. Selles kohas pidasin ma vastu kümme päeva. Ütlesin viisakalt, et andke andeks, aga võib-olla järgmises elus näeme. Enne suren nälga, kui sinna tagasi lähen. 

Järgmine tööots oli viinamarjafarmis. See oli ikka tunduvalt inimlikum töö. Jalutad ringi, kuulad muusikat ja nopid üleliigsed lehed ära. Ainuke miinus on päike. Ühe päevaga põlesin nii ära, et öösel eriti magada ei saanud ja nahka tuli ka tööstuslikus koguses. Peale viinamarjafarmi suunati mind tööle ühte ehitusjärgus olevasse hostelisse. Tegelesin seal haljastusega. Kolleegideks olid enamjaolt Itaallased. Itaallastega on lihtne koos töötada, sest nende töökiirus on oluliselt aeglasem, kui kõikidel teistel. Pole mingit pinget ja saad rahulikult oma asjadega tegeleda. Peale seda pole ma rohkem tööl käinud. Tahaks juba mõne püsiva töö saada, sest see ühest kohast teise jooksmine ajab hulluks. Madisel on selles mõttes vedanud. Tema on juba pikemat aega ühes kohas tööl käinud ja ta ei pea igal õhtul sellepärast pead vaevama, et huvitav, mis tööd ma homme pean tegema. Teadmatus ongi see, mis ajusid kurnab. Aga aitab küll nüüd sellest tööjutust. Ega siin väga suurt vahet ei olegi, kus sa töötad. Palgad on igal pool samasugused. Umbes 20-22 dollarit tunnis. Kõige olulisem ongi ühe kindla peale tööle saada ja selle koha pealt võite mulle pöialt hoida.

Räägin siis natuke sellest seltskonnast ka, kellega me siin ühe katuse all elame. Kokku elab siin umbes sada backpackerit. Esindatud on Iirimaa, Šotimaa, Inglismaa, Taiwan, Belgia, Prantsusmaa, Hispaania, Brasiilia, Itaalia, Ameerika, Saksamaa ja muidugi Eesti. Loodan, et ma nüüd mõnda rahvust mainimata ei jätnud. Kõige hirmsamad on minu jaoks Iirlased ja Šotlased. Ma tahaks väga teada, et mille alusel tehti see statistika, mis ütleb, et Eesti on euroopas alkoholi tarbijate poolest esimeste hulgas. Siinset seltskonda vaadates tundub küll, et Šotimaa ja Iirimaa on pikalt teistest eest. Neil pole vahet, kas on hommik või õhtu, esmaspäev või reede, tööpäev või vaba päev. Kogused jäävad samaks. Nad võivad mitu päeva juua viieruutmeetrise ala sees ja neil ei teki isegi sellist mõtet, et võiks kohta vahetada. Ja kui nad purjus on, siis see seltskond näeb välja nagu tüüpiline jaanipäeva seltskond kell seitse hommikul. Naised ka väga ilusad pole. Enamjaolt on nad lühikeste soengutega, jämeda häälega, tugeva kondiga ja näo peale on nad ka vist kukkunud. Ja tundub, et seda juhtub nendega vähemalt kord nädalas. Kui te olete kunagi Simpsoneid vaadanud ja teate missugused elukad näevad välja Marge Simpsoni kaksikõed, siis vot nemad on täpselt samasugused. Paremat võrdlust ei saagi tuua ja ilmselt võidaksid nad isegi Madist käesurumises.

Prantslastega on vastupidi. Nad ei joo ennast ogaraks, ei laaberda ega tekita probleeme. Väga sõbralik ja abivalmis rahvas, kultuursed ka muidugi. Minu lugupidamise teenisid nad juba esimesel sekundil. Prantsuse tüdrukud on ka kõige ilusamad. Vaieldamatult. Siin pole mingit küsimustki. Üks õhtu jäin siin ühe Prantsuse tüdrukuga pikemalt vestlema ja õpetasime üksteisele oma emakeelt, aga no seda R tähte, mida nemad põristavad ei õpi mina vist kunagi ära. Temal eesti keelega suuremaid probleeme ei tekkinud. Need sõnad, mis mina talle õpetasin, ütles ta ilusti välja ja ühtlasi on ta ka esimene inimene, kes oskab "Märt" korrektselt välja öelda. RESPEKT!

Siis on siin veel väga suur hulk kissis silmadega inimesi. Neist ei oskagi midagi rääkida, sest nad ei räägigi midagi. Inglise keelt nad ei kõnele ja seega me nendega läbi ei käi. Köök on nende pärusmaa ja süüa teevad nad hästi. Jääb mulje, et koolis oli neil inglise keele tundide asemel kokandus. Tuleb välja, et õigustatult. Mainin veel ära, et enamik neist armastab samasoolistega ringi käia, nii et mulle jääb küll arusaamatuks, mismoodi neid NII PALJU siin planeedil on. Nagu tuld purskavad draakonid - lööd kolm pead maha ja üheksa tuleb juurde.  Ma pole küll suurem asi geeniteadlane, aga keegi võiks selle müsteeriumi mulle ka lahti seletada.

Ja siis on veel muidugi Eestlased. No neist ei viitsigi midagi rääkida. Peaksite ise ka teadma, missugused te olete. Rikkad ja ilusad, igal alal esimesed ja kui teid ei oleks, siis ilmselt oleks see maailm juba ammu välja surnud. Vähemalt nii te endale ette kujutate ja mina kaasa arvatud.

Teistest rahvustest ei oska kahjuks väga palju rääkida, sest neid on siin ainult mõned üksikud hulkuvad hundid. Üldiselt belglased, hispaanlased ja itaallased lähevad prantslastega samasse patta ja sakslased jäävad sinna kuskile vahele. Hammasrataste vahele näiteks. Loll nali. Tegelikult pole neil häda midagi. Üks saksa tüdruk rääkis mulle, et ainuke hea asi, mis Hitler oma elu jooksul korda saatis, oli kiirteede rajamine. Kõik ülejäänud on bullshit. Tema enda sõnad. Vot.

Ja ega rohkem vist ei oskagi midagi lisada, kõige põhilisem sai ära räägitud. Võiks ju jäädagi siia kirjutama ja igaühest eraldi essee teha, aga kes seda lugeda viitsiks. Nii et olge tublid ja tehke tööd, siis tuleb ka armastus. Keegi minust targem inimene igatahes ütles kunagi nii ja kui mina ka seda ütlen, siis võib-olla saab minust ka kunagi nii tark. Nüüd vist jäängi selle peale lootma ja enam tööle ei lähegi.

Tsau!!

Hello my friends!

Kuidas läheb? Kas vanad sõbrad on su ära põlanud, koer näris keti läbi ja ajakirjanikel pole sinu jaoks aega, sest Üllar Jörberg teeb jälle comebacki? Sellest pole midagi. Vahel elu ongi julm. Näiteks aastaid tagasi, kui Arnold Oksmaa Eestit (para)eurovisioonil esindas ja teise koha välja lõõritas, siis jättis Eesti Vabariik Arnoldi preemiata. Isegi laevapileteid ei makstud kinni. Maakeeli öelduna: Arnold lasti üle. Nii et ei ole see elu midagi nii hapu, kui järele hakata mõtlema. Okei. Pikk jutt, sitt jutt. Jätkan nüüd oma sissekandega sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Oli tavaline kolmapäeva hommik. Ärkasime üles, käisime pesemas. Madis ajas habeme ära, mina ajasin oma valged vurrud ära. Kumbki meist tegi omleti ka valmis, täpselt ei mäleta kumb. Igatahes kõhud olid meil täis. Seejärel pakkisime oma kompsud kokku, astusime üle lävepaku ja lõime ukse kinni. Pauguga muidugi.

Esimene sihtpunkt oli meil Bunbury. See on Perthist umbes 170 kilomeetrit lõuna poole. Sinna viidi meid autoga, edasi liikusime bussiga. Bussi me kaua ei oodanud, kõige rohkem ehk 45 minutit. Bussisõit läks kiiresti, sest terve bussisõidu me vaatasime ainult aknast välja ja togisime üksteist vastu õlga, et vaata sinna ja vaata tänna. Kui Tallinnast Tartusse sõites samasugune vaade avaneks, siis ilmselt olekski Eesti kõige ihaldatum amet just nimelt bussijuht. Maastik oli täpselt samasugune nagu Astrid Lindgreni lasteraamatutes ja Madise nägu säras nagu väikesel lapsel, kes esimest korda elus lõbustusparki on sattunud. See ütleb ehk kõik. Mõni tund hiljem olime juba Manjimupis. Läksime esimesse toidupoodi ja ostsime omale paari päeva toidu ette ära. Põhiliselt makarone ja mune. Juba kassajärjekorras tuli meie juurde üks nokamütsiga meesterahvas ja küsis, et kas meie oleme need kaks eestlast, kes just bussi pealt maha astusid. Ilmselt polnud meid raske ära tunda. Tuli välja, et see meesterahvas on meie bussijuht, kes meid hommikuti tööle veab. Tema nimi on Andy, ta on pärit Inglismaalt ja ta on selles hostelis elanud juba viimased 9 kuud. Mainin ära, et tema on üldse kogu selle hosteli seltskonna kõige humoorikam kuju. Diktsioon on tal samuti naljakas. S susiseb ja R käib ratastoolis. Alkoholilembene on ta ka veel kõigele lisaks, aga ma ei pane talle seda pahaks, sest ta ei häiri mitte kedagi ja ei muutu ebameeldivaks. Aga aitab nüüd küll sellest Andyst. Istusime siis Madisega bussi peale ja hakkasime hosteli poole sõitma. Buss ei olnud suur, tavaline mikrobuss. Natuke väiksem, kui marsruuttaksod. Sõit kestis umbes 15 minutit. Mainin veel ära, et Manjimup on väike küla, umbes 7500 elanikuga, nii et siin saab ka ilma GPRSita hakkama.

Hostelisse jõudes kutsuti meid kõigepealt kontorisse. Panime oma allkirjad igale poole, et purjus peaga pudeleid ei pillu ja köögis gaasikraani ööseks lahti ei jäta. Standard. Maksime ära ka nädala üüri, nädala üür on siin 140 dollarit. Seejärel juhatati meid meie tubadesse. Need, kes sõjaväes on käinud, võivad endale ette kujutada, mis olukord tubades valitses, aga vahe sõjaväega on selles, et siin ei kontrollita hommikuti kappe ja ei panda kätekõverdusi tegema, kui mõni asi riiulil vale koha peal on. Kui aus olla, siis esimesed viisteist minutit oli paras šokk. Olime ju ikkagi linnaeluga juba ära harjunud, aga nagu öeldakse: inimene harjub kõigega. Ja nii ka meie.

Seletan nüüd natuke lahti, mismoodi siin hostelis süsteemid käivad. Igal õhtul kell 9 pannakse köögiseina peale graafik, kus on kirjas, mis kell sa hommikul tööle pead minema ja kelle farmis sa töötad. Meie ülesanne on ainult õigel ajal bussi peale jõuda ja tööd teha. Tööd otsib meile hosteli omanik Naomi. Tema sõna on siin A ja O. Tööpäevad hakkavad siin juba kell 6 hommikul  ja lõppevad kõige hiljem kell 5. Oleneb, kelle juures sa parasjagu tööl oled. Farme on siin tohutult palju ja peaaegu kõik farmerid tunnevad teineteist, nii et kui sa kellegile mõne halva omadusega silma jääd, siis võid arvestada, et pikka pidu sul siin pole. Üldiselt Eestlased on heas nimekirjas.

Tõmban selleks korraks otsad kokku. Mitu rasket päeva on selja taga ja jutt ei jookse eriti, nii et andke andeks, kui keegi mingit põnevamat lugemist ootas. Austusest teie vastu siiski mõned read toksisin. Järgmine kord korvan selle korra puudujäägi. Kirjeldan täpsemalt, missugused meie tööpäevad välja näevad ja mis seltskond siin hostelis koos on. Uskuge mind: issanda loomaaed on kirju! 

Seniks olge mõnusad.

Tsau!

Ahhoi kopraonud!

Et lugu mitte liiga keeruliseks ajada, siis selgitan mõned asjad lahti neile, kes asjaga veel päris täpselt kursis pole. Nimelt oleme me Madisega juba neli nädalat Hostelis elanud. Täpsemalt siis Working Hostelis, Manjimupis. See on natuke rohkem, kui 300 km Perthist lõuna poole. Aga et mitte liiga kiirelt ühelt teemalt teisele üle hüpata, siis püüan teile kogu loo tagant järgi ära jutustada. Pealiskaudselt. Muidu ei jõua ma oma jutuga järje peale tagasi.

Igatahes linnas elades oli meid 14 inimest ühes majas. Räägiksin siis sellest seltskonnast ka natuke. Maja peremees oli Rait. Tubli ja töökas kiilakas kaabakas. Vana klassivend. Tänu temale oli meil elamine kohe olemas. Siis tema parem käsi oli Olari, hüüdnimi oli PIKK, sest ta tõesti oli PIKK. Pikk oli muhe ja humoorikas kuju. Võlus nalja välja sealt, kus seda oodatagi poleks osanud. Temalt õppisin ka palju uusi slänge juurde. Kunagi õpetan teilegi. Peale nende oli veel üks poiste punt: Andri, Margus ja Rainer. Nemad on juba vanemad olijad ja nad töötavad kõik ühes kohas, mingis lammutusfirmas. Lõhkusid maju ja muid ehitisi. Hommikul võtsid haamrid kätte ja hakkasid lammutama, vahel lõhkusid isegi rohkem kui vaja. Andri pole kodumaal juba mitu aastat käinud. Tema elas vist kaks aastat Uus-meremaal ja siis tuli otse Austraaliasse, nii et eurot pole tema käed veel käes hoidnud. Ta oli üks kõva matkasell. Muust ei rääkinudki, kui ainult mägedest ja koobastest. Margus ja Rainer olid Õismäe poisid. Margus oli rahulik sell, seisis alati kahe jalaga maa peal ja ei küsinud kunagi üleliigseid küsimusi. Lahe säga igatahes. Rainer oli natuke elavama loomuga. Tema oli rohkem seda tüüpi, kellega võiks vabalt luurele minna. Igale küsimusele oli tal vastus olemas ja kui ei olnud, siis googeldas. Siis peale nende oli meil seal VEEL inimesi: neli tüdrukut ja neli poissi. Kõiki nimesid ma mainima ei hakka, sest LIHTSALT ei ole mida rääkida. Eks nad ise teavad paremini, miks nad sellest loost välja jäävad, aga paar nime tooksin ma ikkagi veel välja: Kerli, Merle, Rasmus ja Karel. Merle oli Marguse pruut. Proovis vahepeal emmet mängida, kui poisid korra käest lasid, aga poisid jäävad poisteks ja korda tal luua ei õnnestunud. Muidu oli tuus mutt. Kerli oli Andri pruut ja tema mitte ei proovinud meile emmet mängida, vaid tema oligi meie EMME. Valmistas meile maitsvaid roogasid ja kui aega üle jäi, siis koristas meie järelt isegi nõud ära. How cool is that? Rasmus oli ka üks meie vana klassivend. Rahuliku loomuga, väga palju ei rääkinud, sest tal oli suu kogu aeg toitu täis. Ja siis oli veel Karel. Tema oli mõnes mõttes minu lemmikvend sellest kambast. Võib-olla sellepärast, et me olime küllaltki sarnased: mõlemad oleme elava loomuga ja suu oli meil rohkem lahti, kui kinni. Temaga seoses on kohe üks hea lugu ka rääkida. Nimelt sai ta omale mingi tööotsa. Töö seisnes selles, et igal õhtul toodi meie maja ukse taha hunnik ajalehti ja tema ülesanne oli see siis hommikuti laiali vedada. Iga hunniku eest sai ta siis umbes 40-80 dollarit, vastavalt lehtede arvule. Tema aga võttis igal hommikul need lehed ja vedas maja taha kuuri, nii et mõnda aega ei jõudnud ükski uudis lugejani. See ärinipp muidugi kaua ei kestnud, aga mõnda aega elas ära. Ja viimane elanik meie majas oli Madis. Teda teavad vist kõik, kes Arukülas elavad. Ega ta siin väga palju suuremaks ei ole ennast jõusaalis pumbanud. Me ei lubanud ka, sest me niigi tõstsime kõik uksed hingede pealt maha, et Madis ka toas saaks käia. Madis muidugi tahtis trenni edasi teha, aga me tegime talle selgeks, et pea nüüd vähe hoogu. Ta võttis niigi kõige rohkem ruumi. Nüüd sai vist kogu seltskond lühidalt ära kirjeldatud. Kui keegi tunneb ennast puudutuna sellepärast, et teda ei mainitud või vastupidi – teda mainiti! Siis helistage Aivar Riisalule ja küsige: kaua võib??

Tahtsin veel paari sõnaga sellest rääkida, mis me oma vaba ajaga linnas peale hakkasime. Põhiliselt käisime me muidugi rannas. Me võisime lainetes tundide kaupa mängida ja hüpata. Mõnikord oli laine nii kõrge, et kui see sind üles viskas, siis võis peaaegu tervet linna näha. Ilma naljata. Eestis ei ole ma selliseid laineid igatahes kunagi näinud. Tegelikult need polegi lained, mis Eestis on. Neil on kindlasti mingi muu nimetus. Kusjuures ookeanivesi oli nii soolane, et kui me ennast pärast ujumist puhtaks hõõrusime, siis sellest soolast saaks oleks saanud oma äri püsti panna. Kahjuks ei teadnud me ühtegi soola kokkuostjat, nii et see äri jäi selleks korraks katki. Kaljude peal käisime ka hüppamas. Kui te olete Rummu vanglas kunagi hüppamas käinud, siis te võib-olla suudate ette kujutada, kui kõrge see koht oli. No see koht oli igatahes kõvasti kõrgem. Vaade oli muidugi hea - inimesed võtsid oma jahtidel päikest ja püüdsid kala. Üle ühe korra ma sealt alla ei julgenud hüpata, sest see hüpe võttis jalust nii nõrgaks, et ma seisin pärast vaevu püsti.

Üks päev käisime loomaaias ka. Loomaaed oli ilus. Ei tekkinud sellist tunnet, et issand jumal need loomad on siin puuris ja ei tea, mis nüüd saab. Neile oli loodud väga ilus keskkond ja aiad olid ka väga suured mitte nagu Tallinnas, kus jääkaru on juba viimased 10 aastat ühte ja sama rada tallanud. Kui kedagi huvitab, missuugused loomad seal olid ja keda me seal nägime, siis võite vaadata mu facebooki albumeid ja otsida sealt välja „Perth Zoo“. Ma arvan, et pildid kirjeldavad paremini, kui mina seda teeksin.

Nüüd oleks vist aeg rääkida, mismoodi me siia Hostelisse sattusime, kus me praegu elame. Ühesõnaga Kerli ja Triin (temast räägin mõni teine kord) tegid linnaeluga lõpparve ja läksid maale kätt proovima. Õnnestunult. Juba esimesel päeval saatsid nad meile Madisega sõnumi, et olge valmis siia tulema. Tüdrukud tegid meile head reklaami. Järgmistel jõuludel teen neile võib-olla kingituse ka, kui meelde jääb. Meie hakkasime kohe oma asju pakkima, sest jõulud ja aastavahetus olid ukse ees ja püsivat töökohta polnud me omale veel linnas leidnud, nii et ainus õige otsus tol hetkel tundus maale ümber kolida. Nii me siis siia jõudsimegi, Manjimupi, täpsemalt Normalee Hostelisse.

Tundub, et sain vist kõige olulisemad lood ära räägitud. Kui midagi kahe silma vahele jäi, siis kirjutan tagant järgi. Seniks olge vahvad ja ärge kollast lund sööge!

Tsau-pakaaa!

Tere kallis lugeja!

Kui tunned rõõmu sellest, et ma olen praegu seitsme maa ja mere taga ja sa pole mu lõusta juba kaks kuud näinud või iga kord, kui ma sulle tänaval vastu kõndisin, siis su ainuke soov oli esimesse kõrvaltänavasse sisse keerata, siis ära edasi loe, sest järelikult pole järgnev jutt mõeldud SINULE!

Nüüd kõik ülejäänud, kes te peale sissejuhatust ikka veel arvuti taga istute minge tooge oma lugemisprillid ja leidke endale mugav poos. Tänaseks päevaks oleme Madisega umbes-täpselt 7 nädalat Austraalias olnud ja tundus, et blogi pidamine on parim sidevahend MEIE ja TEIE vahel, sest sõpru ja tuttavaid kellega muljeid jagada on rohkem kui KOLM ja kõigiga lihtsalt ei jõua eraldi rääkida. Ja kaua sa seda facebooki ikka risustad. Facebook on rohkem ikkagi kadunud kasside ja varastatud tööriistakohvrite leidmiseks. Seitset nädalat paari lausega kokku võtta on muidugi raske, nii et ma püüan välja tuua mõned kõige tähtsamad ja huvitavamad teod või faktid, mis meiega seni juhtunud on.

Alustasime oma maailmaavastamisretke Perthist, kus elasime natuke rohkem, kui kolm nädalat. Täpsemalt elasime Sorrentos, see oli umbes 700 meetrit ookeanist ja 20 kilomeetrit kesklinnast. Eestlase jaoks on see vahemaa nagu autosõit Arukülast Tallinnasse, aga siinseid vahemaid arvestades tundub see nagu väikse jalutuskäiguna läbi Tallinna vanalinna. Ühistransport on Austraalias tohutult hästi ära organiseeritud - siin maal jõuab isegi kurt, pime ja loll ka õigeks ajaks tööle. Seda muidugi juhul, kui keegi natuke tervem inimene ta õigel ajal bussi või metroo peale istuma paneb. Kesklinnas pidime me käima peaaegu iga päev, sest oli ju vaja endale kohe mingi töökoht leida ja kõik tööagentuurid asusid just kesklinnas.

Tööagentuurides nägime iga päev vähemalt kolme eestlast. Sel hetkel ma küsisin endalt, et kas peale meie on siin tõesti VEEL EESTLASI!? Kusjuures vajab ära mainimist, et eestlase tunneb juba kaugelt ära. See on umbes sama elementaarne äratundmine nagu Eestis venelase äratundmine. Sa LIHTSALT tunned ta ära! Aga huvitaval kombel ei olnud esimene mõte temalt küsida, et kuidas sul läheb või kui palju meil ühiseid tuttavaid võiks olla?! Ma olen neid eestlasi oma elu jooksul juba küll ja küll näinud ning pealegi ma ei tulnud siia eestlastega tuttavaks saama. Parema meelega kokutan inglise keeles mõne teise backpackeriga ja uurin näiteks tema kodumaa kohta.

Õhtuti muljetasime, kes mida päeval tegi ja kas juhuslikult mõnest töömehest ei tunta kuskil puudust. Mainin veel ära, et me elasime NELJATEISTKÜMNEKESI ühes majas ja me mahtusime isegi ära. How cool is that? Muidugi olid meil mõnikord lahkhelid, et kelle nõud on kraanikausis pesemata ja kes vannitoas tule põlema jättis, aga no olgem ausad - kes ei oleks vannitoas kunagi tuld põlema jätnud? Kui need üksikud probleemid välja jätta, siis üldiselt oli meil lõbus.

Käisime näiteks õhtuti ookeani ääres jooksmas või jalutamas - igaüks vastavalt oma võimetele. Või siis sõitsime autoga kesklinna, ostsime kasti õlut ja nautisime vaadet tervele linnale ja unistasime, mis tunne oleks olla mõne pilvelõhkuja omanik või kui palju saab palka selle pilvelõhkuja omaniku autojuht. Paar korda käisime ka nädalavahetusel linnas ja tutvusime sealse ööeluga. Enne tegime muidugi kõva põhja alla, et inglise keel paremini välja tuleks. Aitas küll. Saime tuttavaks näiteks ühe poisiga, kes tegi filmile "Avatar" animatsioone ja tema sõbraga, kes nägi välja täpselt nagu Harry Potter. Tegelikult ma arvan, et tema oligi Harry Potter. Siis õpetasime neile öises metroos eesti räpilugu "Mulle meeldib see". Poisid räppisid paremini, kui Chalice ise oleks seda teinud. Kõik meie ümber istuvad inimesed naersid ja plaksutasid. Ma kujutan ette, et kui me oleksime samasuguse simmani näiteks Tallinn-Aegviidu rongis püsti pannud, siis oleks meid esimeses peatuses välja visatud ja halvemal juhul oleksime isegi trahvi saanud. Aga õnneks ei olnud me Tallinn-Aegviidu rongis.

Astusime läbi ka mõnest baarist ja klubist. Tantsisime ja möllasime. Sel hetkel arvasime, et me oleme selle peo kunnid. Vähemalt ise me mõtlesime, et see võiks nii olla. Sellest õhtust võiks veel pikemalt rääkida, aga ma katsun ühe loo juurde mitte liiga kauaks peatuma jääda. Meie kodu juures oli ka veel üks klubi, kus me paar korda käisime. See nägi välja täpselt nagu club Hollywood; roosa-lilla-punane valgustus, põrandad kleepusid täpselt samamoodi ja laua peal ei lubatud tantsida. Aga see selleks.

Üldiselt ega me linnas väga palju tööd ei jõudnud teha. Paar juhuotsa leidsime, mis oli meile raskel hetkel nagu uppujale päästerõnga viskamine. Minu parimaks päevaks linnas elades oli see, kui ma sain tuttavaks mehega nimega Rick Larsen, kelle juures ma pool päeva tööd tegin ja kes mind hiljem enda juurde tuppa lõunat kutsus sööma. Vestlesime elust ja olust ja siis ta pakkus välja, et ta aitab mind töö leidmisel ja lisas minu töökuulutusi erinevatele internetilehekülgedele ning aitas minu CV-d paremaks teha. Ta oli ühe suure tööagentuuri boss ja seega ta teadis täpselt, missugune kuulutus müüb ja kuidas ennast märgatavaks teha. Kuldaväärt tutvus igatahes. Tagantjärgi suur aitäh talle. Ma arvan, et ma kindlasti kohtun veel temaga, kui ma siit farmist ükskord linna tagasi lähen. Vähemalt on nüüd mingi eeltöö tehtud ja ma olen kindel, et kui me ühel heal päeval siit linna tagasi lähme, siis oskame me juba õigest otsast töö otsimist alustada. Ma vähemalt loodan, et nii see võiks olla. Ja nagu minust vanemad ja targemad inimesed on kunagi öelnud: lootus sureb viimasena.

 Arvan, et siinkohal olekski õige aeg esimesele postitusele punkt panna. Kirjutamist jagub veel mitme peatüki jagu ja see kõik ühte postitusse ära mahutada tunduks nagu üks lõputult pikk lause ilma punktide ja komadeta. Teen kõik endast oleneva, et järgmine postitus kiiresti valmis saaks, aga kuna arvutit mul hetkel pole, siis kahjuks pole mul lihtsalt võimalik kogu aeg trükkida ja blogida.

Blogimist õpetavad mulle staarblogijad Tipp ja Täpp, nii et kui kellegil mingeid pretensioone tekkis, siis kirjutage neile. Nemad oskavad paremini vastata.

Ja andke andeks, kui kellegi jaoks tundus see jutt liiga laialivalguv, aga ühele teemale pidamajääv ja arutlev tekst lihtsalt ei ole minu leivanumber. Kujundust katsun ka aja jooksul parandada ja võib-olla hakkan isegi pilte lisama, kui kõik blogi-nipid omale selgeks olen teinud. Seniks olge moodsad ja ärge külma saage. Kandke kindaid ja villaseid sokke.

Tsau!