Based on a True Story: Sydney

Täpselt kolm nädalat tagasi käisin ma Merle sünnipäeval. Merle sai nii vanaks, et ta ei mäleta enam isegi päris täpselt, kui vanaks ta nüüd sai. Ma ise arvan, et ju ta sinna kahekümne ja neljakümne vahele midagi sai. Polegi nii oluline tegelikult, sest öeldakse ju, et inimene on täpselt nii vana, kui vanana ta ennast tunneb. Õhtu polnud midagi erilist: jõime šampust, sõime pitsat, igaüks rääkis endast paar eredamat seika, mis temaga viimasel ajal juhtunud on ja kui viimane külaline oma lugudega ühele poole oli saanud, siis oligi juba aeg koju minna.

Samal õhtul rääkis Rainer mulle ühest huvitavast plaanist, et tema lendab paari nädala pärast Sydneysse uut passi tegema ja kas ma temaga kaasa ei tahaks minna. See oli selline tüüpiline müügimehe jutt, et temal juba sõbrannad ees ootavad, korter on kesklinnas, vaatega ooperimajale ja tervitusjoogid on tema poolt. Ma ei osanud sellise pakkumise peale ei ka öelda ja nii ma siis istusingi juba kolm nädalat hiljem lennukis, suund Sydney, vahepeatumine Melbourne'is. Mainin veel ära, et lennujaama sõidutas mind vana sõber ja klassivend Alar Hints, kes oli ka vahepeal Austraaliasse ümber kolinud. Väitis, et Eestis olevat halb ilm ja niru palk. Teagi, kas uskuda või mitte.

Lend Perthist Melbourne'i kestis natuke üle kolme tunni ja Melbourne'st Sydneysse täpselt tund aega. Melbourne-Sydney lennul istus minu kõrval üks vanem naisterahvas, kes kartis lendamist. Ta mitte lihtsalt ei kartnud, vaid ta oli ikka täiesti paanikas, kui lennuk vahepeal hoo maha võttis ja imelikke hääli hakkas tegema. Ma siis lohutasin teda, et ära muretse - surm on silmapilkne. Must huumor. Too vanem daam reisis koos oma noorema õega ja nad olid mõlemad vallalised, mis omakorda tähendas seda, et nende elu oli täis vallatusi. Õigemini nende elu ainult vallatustest koosneski. Ei julge mõeldagi, mis patud nende hingel on. Pihtimiseni asi siiski ei jõudnud ja lennuk alla ka ei kukkunud. Väga tore!

Lennujaamas jätsin õdede Vallatutega hüvasti ja läksin oma teed. Vahepeal helistasin veel Rainerile, et uurida järgi, kuhu ma üldse minema pean. Sain kätte koordinaadid ja võtsin suuna kesklinna poole. Kesklinna viis mind kolmekordne metroo. Või rong? Ei teagi, kumb ta siis täpselt oli. Maa all ta igatahes sõitis ja kohale ta mind viis. Piletiraha oli muidugi meeletu! Ma nimetaksin seda röövimiseks päise päeva ajal ja veel turvakaamerate all. Kuusteist dollarit mõne peatuse eest? Aga see selleks, need arved klaarime kunagi hiljem. Metroost või rongist (emmast-kummast siis, ei tea isegi) väljudes, hakkasin ma jalutama Darling Harbouri poole, et kokku saada Raineri ja Merliniga. Jalutasime üle jõe, sõitsime natuke liftiga, siis turnisime üle autoparkla piirete, sõitsime jälle natuke liftiga ja jõudsimegi meie öömajja. Korter asus tõesti kesklinnas, aga lubatud vaadet ooperimajale ma siiski ei saanud. Selles korteris elas kokku neli eestlast: Mannu (tegelikult on ta nimi Mari-Liis, aga ta palus ennast Mannuks kutsuda), Merli, Brain ja Katariina. Kusjuures Brain on eestlane. Huvitav, kuidas tal see nimi üldse tuli? Ma arvan, et tal oli sündides kuulda, mismoodi aju ragiseb ja siis ema vaatas otsa ja ütles, et no võtke või jätke, aga see poiss on Brain mis Brain. Minu loll fantaasia jälle, anna andeks Brain. Igatahes mina viskasin oma koti nurka ja liikusime tagasi linnatänavaile. Kõndisime läbi Darling Harbouri, ostsime kioskist bussipiletid ja istusime bussi peale. Buss sõitis vähemalt poolt tundi, kui mitte rohkem, et lõpuks siis Bondi Beachi välja jõuda. Ma olen kuulnud, et see pidavat üks kuulus rand olema. Võib-olla ei ole ka. Ma ei tea, mida saab üldse kuulsaks rannaks nimetada? Ainult seda, kus need "Kodus ja võõrsil" võtted toimusid või? Minu arust rand ei peagi kuulus olema, rand peab puhas olema ja seal peab palju liiva olema. Vett võiks ka olla, sest ainult liiv on igav. Bondi Beachi jõudes jalutasime me kõigepealt likööripoodi, et sealt omale mõni pudel veini osta ja siis ranna äärde mõnulema minna. Väljas oli juba üsna hämar ka, nii et paras aeg romantikaks. Katsun nüüd oma sõnadega natuke kirjeldada, missugune Bondi Beach ja sealne rajoon läbi minu silmade välja nägi. Ma olen siin vahel ikka unistanud, et kui ma kunagi mõnda panka või juveelipoodi peaksin röövima ja ma vahele ei jääks, et kus ma siis oma ülejäänud eluaja veedaksin. Ja vot see Bondi Beach ongi just täpselt selline koht: väga armsad elamised, ilus rannariba, surfarid, mõnusad väiksed kohvikud, ilusad inimesed ja mis kõige tähtsam - mul on palju raha, sest ma röövisin ju panka! Mainin veel ära, et Merlin ja Mannu elasid poolteist aastat Bondil ja nii palju, kui ma siin Austraalias olen eestlaste elamisi näinud, siis nende maja on siiani number üks asukoha poolest! Enam nad muidugi ei ela seal, aga ikkagi hea mõelda. Õigemini mul pole siin midagi mõelda ja mäletada, aga tüdrukutel küll. Nii palju siis Bondist, James Bondist.

Peale paaritunnist istumist Bondil võtsime suuna tagasi kesklinna, et seal kogu ülejäänud seltskonnaga liituda. Minu jaoks olid peaaegu kõik täiesti võõrad näod, aga kuna kodakondsus oli meil üks ja emakeelgi ühine, siis sõbrunemisel suuri barjääre ei tekkinud. Lõpuks oli meid juba päris suur hulk kokku kogunenud ja kõik sumisesid nagu mesilased ümber taru. Üks hetk peksti see kamp toast välja ja liikusime kõik koos linna peale. Väga äge oli! Nii mõnusa auraga õhtut polnud mul juba Darwinist saadik olnud: tüdrukud ja poisid läbisegi, üks suurem lõuapoolik, kui teine ja muudkui üks loll nali teise otsa. Käisime läbi mitmest öölokaalist ja tantsisime nagu see omaaegne kuulus DJ Ryan Angelos. Üks hetk oli kell juba nii palju, et oli aeg takso võtta ja koju magama minna. Järgmise päeva ainuke plaan oli meil ära näha Sydney ooperiteater, sest on ta ju ikkagi maailma üks kuulsamaid ehitisi ja Sydney sümbol. Peale mõnetunnist toibumist saime me lõpuks toast välja ja tüdrukud olid meile teejuhiks. Me kõndisime tüdrukutest umbes sada meetrit tagapool, sest meil Raineriga oli vaja ju igast suvalisest linnusitajunnist ka pilti teha. Ikkagi turistid. Jalutuskäik läbi linna oli lahe, Perthi kesklinnaga pole siin midagi võrrelda. Ainuke sarnasus on parempoolne liiklus, aga kõik muu on nagu öö ja päev. Ooperimaja juures oli punt poisse juba ootamas ja osad neist polnud veel koju jõudnudki. Need olid samad poisid, kes eelmisel õhtul ka meiega koos ringi jõlkusid ja kui ma nüüd õigesti aru sain, siis suurem osa poistest oli Saaremaalt pärit ja mida nad omal ajal koolis õppisid, seda on väga raske öelda, sest sellise sõnavaraga polnud ma varem kokku puutunud. Nende jutust midagi aru saada oli juba kõrgem kunst. Lemmikfraas oli neil midagi sellist, et hea küll poisid - lähme võtame nüüd ladvad kohisema. Hiljem nimetatigi terve see nädalavahetus "ladva kohinaks" ümber. Väga pullid poisid, nendega sai ikka omajagu võidu lõugu kulutatud.

Mulle isiklikult meeldis ooperimaja ja kogu see ümbrus väga. See polnud lihtsalt see, et "oh näe ooperimaja, aga nii palav ilm on, et lähme sööme parem kuskil varjus jäätist". See oli rohkem midagi sellist, et "näe ooperimaja, ma ju olen seda telekast sada korda näinud, aga kes oleks osanud arvata, et ma ise kunagi siia satun". Lisaks veel kõik need restoranid ja baarid, mis seal ümberringi olid. Ja veel see suur sild! See oli armumine esimesest silmapilgust. Ma ei tahaks nüüd emotsioonidega liiga ülevoolavaks ka muutuda, sest ega ma Rein Rannap ole, kes igast suvalisest poeskäigust ballaadi kokku võib kirjutada. Võrreldes esimese õhtuga oli teine õhtu märksa rahulikum, aga sugugi mitte igavam. Rainer näiteks ütles, et talle meeldis viimane õhtu kõige rohkem. Üldse terve see aeg oli väga mõnus. Väga lahe seltskond oli ka kokku sattunud - keegi polnud üleliigne ja kellestki ei tundnud puudust. Kui nüüd päris aus olla, siis sügaval sisimas tahaks ma hoopis Sydneys elada. See erinevus Perthi eluga on ikka mägede kõrgune. Ma ei ole siiamaani veel mitte kedagi kohanud, kes oleks öelnud, et ta ei taha siit Perthist ära minna, sest talle meeldib siin nii väga. Aga, kui palju kohtasin ma selliseid inimesi Sydneys? Numbrit ei tea öelda, aga neid inimesi oli mitu. Näiteks Merlin hakkas suurest kurvastusest nutma, kui ta Mannuga hüvasti pidi jätma, nii et kujutage omale ise ette, kui kurb see lahkumine tema jaoks oli.

Ma arvan, et minu kaaselanikud ei solvu, kui ma ütlen, et viimase kolme-nelja kuu jooksul ei ole meil siin mitte midagi märkimisväärset toimunud. See ongi peamine põhjus, miks minnakse koju tagasi, sest huvitav on siin täpselt niikaua, kui sul kõik veel avastamata on. Pärast seda muutub kõik juba igavaks ja siis tulevadki meelde jälle pere, kodu, sõbrad ja heinamaa. Sotsiaalse elu puudumine on see, mis hulluks ajab, mitte parempoolne liiklus. Ja just see ongi see põhjus, miks mulle Sydneys nii väga meeldis - elu käis, poisid ja tüdrukud läbisegi, igaühel sada plaani välja käia, et kuhu minna ja mida teha, kõik oli uus ja huvitav. Suure tõenäosusega lähen ma paari kuu jooksul veel korra Sydneysse külla, et sama seltskond jälle kokku ajada ja ladvad uuesti kohisema panna. Suur aitäh neile poistele ja tüdrukutele, kes meid selle kolme päeva jooksul välja kannatasid ja sõbralikult öömaja pakkusid. Jõuludeks teen teile kingid ka.

Allpool natuke pilte Sydneyst.

Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!