Juubel

Tere kallid lugejad!

Minu esimene aasta Austraalias on nüüd ametlikult läbi saanud ja teine aasta jookseb - rahuliku sörgiga, sest kiiret pole veel kuskile. Selle ühe aasta jooksul on nii mõndagi nähtud, nii mõndagi juhtund ja paarist kängurust ja palmist piltki mälestuseks tehtud. Niisiis plaanisin kirjutada ühe pikema kokkuvõtte, et valgustada natuke minu siiatuleku tagamaid ja üleüldse, kui palju minu sisekosmos selle ühe aasta jooksul muutunud on. Ma tean, et minu sõpruskonnas ja ka minu sõprade sõprade hulgas on neid inimesi, kes ei aktsepteeri seljakotiränduri elustiili ja sestap ma nüüd püüangi natuke ka TEIE keeles rääkida, et ka kõige juhmardim juhmard seljakotirändurite maailmast midagigi aru saaks. Kuigi Triin ütles mulle selle mõtte peale, et ega loll ei saa nagunii midagi aru ja tema ajab ikka oma joru edasi ja kui päris aus olla, siis selles on tal sada protsenti õigus! Pealegi Triinul on kõrgharidus ka omandatud, nii et ju ta ikka teab, mis ta suust välja ajab.

Ühe mitte just nii väga tuntud Eesti räppari laul algab sõnadega: "kõikjalt kuuldub hõikeid, et elu on liiga lühike ja seda ühes kohas veeta on marutühine". Veel aasta aega tagasi minu kõrvad seda lauset sellest loost kinni ei püüdnud, aga mida rohkem ma seda lugu kuulan, seda enam see lause mind kummitama jääb.

Ma olin just parasjagu kooli lõpetamas, aktuseni oli jäänud veel loetud päevad ja Tallinna hipodroomi kõrvale oli veel mingisugune saunamajake renditud, et seal siis ennast mõnusasti sassi kammida ja endiste koolivendadega vanu aegu heietada. Võib-olla oli tore õhtu, võib-olla mitte,  tont seda enam mäletab, aga selge on see, et tuleviku suhtes polnud mul tol hetkel veel mitte ainumastki plaani ega unistust. Silmapiiril oli ainult nädalavahetus ja kõiksugu öölokaalid, kus hommikutundideni tantsukingi sai kulutatud. Õnneks sain ma üsna kiiresti omale töö, aga see oli täpselt selline töö, kus ma juba hommikul ärgates hakkasin minuteid lugema, et millal ma tagasi koju saan. Järgmiseks mõtlesin ma sõjaväge proovida, sest poisist peab ju kuidagi mees saama ja relva võiks ju ometigi osata lahti võtta ja kokku panna. Mõeldud tehtud. Unustamatu kogemus minu jaoks ja vaieldamatult ka üks värvikamaid perioode minu senise elatud elu jooksul. Vahetult enne sõjaväge olime me Madisega natukene arutanud, et võiks ju ka maailma minna avastama ja astuda välja senisest mugavustsoonist, kus ema pesi pesu, isa maksis arved ja sõbrad ostsid õlut. Paraku tol korral see plaan läks meil aga vett vedama, sest minul oli vaja minna isamaad teenima. Seda mõtet me aga maha ei matnud, sest oli ju ette teada, et ühel heal päeval saab minust jälle vaba mees vabal maal ja juuksedki kasvavad ju kunagi pähe tagasi. Sõjavägi läbi, mudas mütatud, relvast tulistatud, kaevikud kaevatud. Saime Madisega jälle kokku, mõtlesime niipidi ja mõtlesime naapidi, aga välja me selle lõpuks mõtlesime - lähme Austraaliasse! Olgu pealegi, et seal on käinud juba tuhanded eestlased ja ilmselt lähevad sinna veel tuhanded eestlased, aga meie polnud seda mandrit ju veel oma silmaga näinud. Aruküla puud ja põõsad olid meil juba ammu selgeks õpitud, aga nende teadmistega võib ainult mõnes kohalikus viktoriinis osaledes laineid lüüa.

Suve lõpus tegime me omale viisad ja natuke aega hiljem ostsime ka lennupiletid ära. Lennuk väljus kahekümnekuuenda novembri õhtul ja osad sõbrad tulid veel lennujaama head aegagi ütlema. Aitäh teile, kes te kohale viitsisite tulla. Teie näod ja nimed on mul veel endiselt väga hästi meeles. Tolleks hetkeks oli reisiärevus peaaegu olematu ja ainuke mõte oli, et saaks ometigi juba plätud jalga panna ja varbaga ookeanis sulistada. Kohale jõudes me seda muidugi ka tegime - ja mitte vähe. Et nüüd juttu mitte liiga pikaks venitada, siis ma katsun kuidagi sujuvalt kõik meie edasised toimetused ja tegevused vahele jätta, sest selle kohta olen ma juba niigi terve eelmise aasta blogi pidanud. Alustan hoopis uuelt taandrealt, hoopis teise nurga alt - vaatame, mis välja tuleb. Loodetavasti ma nüüd kellegi mõttelõnga sellega sassi ei aja. Pange järjehoidja vahele, kui muidu ei suuda.

Austraaliasse tulemine on imelihtne ja selle jaoks ei pea isegi korrutustabelit tundma, et omale viisa teha. Muudest haridustest rääkimata. Ka mina olen kohanud siin igasuguseid pätte ja kaabakaid, rumalaid ja veel rumalamaid, aga samas võin ma julgelt öelda, et siia tulevad ka väga heal elujärjel olevad inimesed. Paraku meediasse jõuavad ainult need lood, kus keegi jälle kellegi rahadega jooksu pani ning sellepärast ongi tekkinud arusaam, et siia ainult eluheidikud kokku on sattunud. Jällegi vaidlen vastu. Eestlased saavad absoluutselt igas maailmanurgas millegiga hakkama ja kohe ongi Õhtulehe kaanelugu olemas. Alles täna lugesin ma ühte artiklit, kus keegi tark mees jälle kirjutas, et üha rohkem ja rohkem noori eestlasi põgeneb Austraaliasse hobusekakat koristama. Selle all peeti ilmselt silmas kõiki neid farmitöid, mis tuleb peaaegu igal seljakotiränduril ära teha juhul, kui ta ka teiseks aastaks siia jääda tahab. See on täpselt samasugune kohustus nagu peale sital käimist vee peale tõmbamine ja pidurdusjälgede likvideerimine. Seda võib ka mitte teha, aga suure tõenäosusega järgmine hädaline on siis väga pahane. Austraalia mõistes on see pahane tegelane valitsus, kes näpuga järge ajab, et kõik oma farmitöö kenasti ära teeksid. Aga kui nüüd kõik need marjakorjamised kõrvale jätta ja tuua välja hoopis need faktid ja tegurid, mis inimesi siia ajavad, siis iga normaalne inimene saab aru, et siin lihtsalt on PAREM ELU! Loomulikult ei käi see kõigi siinolijate kohta, sest paljud lihtsalt ei oska või ei taha või on lihtsalt saamatud. Samamoodi nagu koolis ei osanud mõni matemaatikat või keemiat. Enda kogemuste põhjal võin ma öelda, et viimased paar kuud minu elust on olnud ilmselt kõige murevabam elu üldse, mida ma tunda olen saanud. Ei mingit stressi raha pärast, töö pärast, tuleviku pärast - mõnus tunne on see. See nüüd muidugi ei tähenda seda, et ma tuleviku peale ei mõtleks, aga ma räägin oma hetkelisest seisundist. Eks inimesed on muidugi erinevad ja osadel läheb siin paremini, teistel jälle halvemini, aga suures osas oled ikkagi sina oma saatuse sepp! Lihtsalt natuke vähem halamist ja rohkem pingutamist. Selge on see, et niisama ei jookse siin midagi kätte.

Kirjutan natuke ka üleüldiselt sellest, mismoodi inimesed siin üksteisega suhtlevad ja kui palju teineteist aidatakse. Austraalias on väga loomulik see, et iga suvaline inimene sind tänaval tervitab ja küsib, kuidas sul läheb. Olgugi, et see kõik on väga pealiskaudne suhtlemine ja suure tõenäosusega sellel võõral vastutulijal pole tegelikult sooja ega külma sinu heaolust, aga lihtsalt see rõõmus hoiak teeb juba tuju heaks. Kõik te ju teate, kui tigedad on suurte kaubanduskeskuste poemüüjad Eestis ja suurem osa bussijuhtidest lööb alatasa uksed sinu ees viimasel hetkel kinni ja pealekauba näitab sulle peeglist veel keskmist sõrme ka. Näiteks Viru Keskuse uksest on juba siis häbi sisse astuda, kui sul uusi teksaseid või eriti uhket nutitelefoni ette pole näidata. Seevastu siin astuvad ka kõige räpasema töö tegijad sirge seljaga kaubanduskeskusesse ja lähevad otse kullapoodi abikaasale uhket jõulukinki ostma. Inimesi lihtsalt ei huvita, missugune üks või teine inimene välja näeb. On selles midagi nii hirmsat, kui inimesel veel raskest tööpäevast natuke saepuru pähe on jäänud ja pood talle tee peale jäi? Mõni targem inimene saab võib-olla aru, mida ma silmas pean, aga suurem osa tahaks minuga kindlasti vaidlema hakata. Ega ausalt öeldes minagi ei pannud seda kõike ennem tähele, aga nüüd aasta aega hiljem oskan ma juba väga hästi kõik need erinevused välja tuua.

Ka hommikused tööle sõitmised on väga huvitavad: esimese foori taga kostub kuskilt mustast maasturist Araabia räppi, teise foori taga on väike kaheukseline põrnikas pilusilmseid Aasialasi täis topitud, kolmanda foori taga istuvad väiksed unised India koolipoisid, punane täpp otsa ees - justkui snaiper sihiks neid otse kümnesse. Nii palju erinevaid inimesi ühes tavalises hommikuses ummikus. Veel huvitavam on muidugi mõnikord nendega väike vestlus maha pidada ja kuulata ära, mis neil oma elu kohta huvitavat rääkida on. Kõik see aitab juba paremini mõista, kui erinevad on inimesed ja kui erinevad on kultuurid.

Ohjah, ausalt öeldes olen ma juba viimased kuu aega üritanud mõelda, mis oleks need kõige olulisemad asjad, mille ma välja peaks tooma, et siinset elu teie jaoks natukenegi mõistetavamaks teha, aga paraku on paljud mõtted juba manaleteed läinud. Kõige lihtsam on vist ikkagi öelda, et omasilm on kuningas ja nii edasi ja nii edasi, aga see oleks kuidagi liiga lihtlabane selgitus kõige selle kohta, missugune siinne elu tegelikult välja näeb. Ma püüan nüüd oma suure arutelu kuidagi ära lõpetada ja lõpetuseks kirjutan veel paari lausega hetkelisest olukorrast.

Näiteks täna tegime me töö juures testi ja panime kraadiklaasi päikese kätte, täpselt selle koha peale, kus me tööd teeme ja maksimum, mis ma nägin oli 68 kraadi! Arvake ära, kas higi jooksis? Meeletu kuumus! Tööd on mul teha veel paar nädalat ja siis sõidame me Ivari ja Piiaga jõulupuhkusele - Karijini National Parki ja pärast seda mööda rannikuäärt Perthi tagasi. Kindlasti väga võimas roadtrip saab olema, teeme palju ilusaid pilte ja pärast topime terve facebooki neid jälle täis - nii nagu sellistel puhkudel kombeks on.

Viimasel ajal on palju uusi Aruküla inimesi juurde tulnud. Koosseisus Pikk Mart, Tiina, Anne-May, Katriin ja Grete. Grete pole tegelikult Arukülast, aga kuna Katriiniga koos ta siia tuli, siis liigitan ka tema sinna punti. Väga tore tüdruk on, aga ma ei saa temast väga palju rääkida, sest muidu teised plikad hakkavad jälle pläkutama. Eelmises blogis pidin tegelikult mainima, et Merle on ka viimasel ajal päris ilusaks läinud. Ausalt kohe, enam tal seda punkarisoengut pole ka. Nüüd ta näeb ikka nagu ilus naine välja, mitte nagu Villu Tamme. Panen nüüd sellele loole punkti ja lähen ära magama.

Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!

Kuum on!

Päike paistab, ilm on soe, muusika mängib, uksed on pärani lahti ja tüdrukud sätivad ennast randa. See tähendab ainult seda, et on laupäev ja suvi on juba ukse ees. Ametlik suvi algab tegelikult alles esimesel detsembril, aga kui temperatuuri vaadata, siis ei saa küll kuskilt otsast aru, et praegu kevad oleks. Paar päeva tagasi oli meil näiteks 37 kraadi varjus sooja, Eestis käivad lapsed ja rasedad sellise temperatuuri juures juba saunas. Tegelikult ma tahtsin oma jutuga praegu seda öelda, et ma kirjutan nüüd kähku paar rida ära ja siis torman randa!

Teatavasti kuu aega tagasi maandusid Ivar ja Piia Mai rohelisel mandril ja ilmselt sellest olekski kõige targem alustada, et siis hiljem enda tegemistest ka paari sõnaga rääkida.

Oli reede hommik, äratus oli pandud tavapärasest varasemaks, kui muidu. Pesin hambad, pesin pea, sõin paar banaani, tõmbasin kõhu sisse ja hakkasime lennujaama poole sõitma. Madis sõitis. Lennujaama jõudes parkisime auto sellise koha peale, kus me ta ka hiljem üles leiaksime ja tänu jumalale nii ka hiljem läks. Lennujaamas tuli meil umbes viisteist minutit oodata, selle aja jooksul ma oma elu üle eriti järgi ei mõelnud, sest polnud põhjust. Juba mõni hetk hiljem  nägimegi Ivarit ja Piiat - karupüksid jalas ja suusamütsid peas, justkui Eestist oleksid tulnud. Tegelikult oli mul plaanitud, et kui ma seda kuulsat rallipaari (rallipaari sellepärast, et nii Ivar kui ka Piia on mõlemad autoga üle katuse käinud ja lisaks sellele on nad veel paar ka. Lihtsalt selgituseks neile, kes veel ei teadnud) näen, siis ma teen hästi tõsise näo pähe ja püüan neile näidata, et ma olen tohutult muutunud, aga kahjuks see üritus läks mul vett vedama. Muuseas üritus tähendabki tegelikult nurja läinud katset, nii et tehku nüüd igaüks omad järeldused, et miks mõned ÜRITUSED sitasti välja kukuvad. Aga see selleks, Ivarile ja Piiale mul muutunud mehe muljet jätta ei õnnestunud ja ausalt öeldes, kes see ikka aastaga nii palju muutub, et hiljem ära ei tunne. Ainult puberteedieas tüdrukud teevad aastas tuhat uut nägu omale ja siis kunagi hiljem ise imestavad, et "issand jumal, ma ei tunne ennast üldse ära siin". Ma teen ühe vahemärkuse, kui tohib. Nimelt päike on juba nii kõrgel taevas, et praegu toas passida ja blogi kirjutada on lausa patt ja vanasti võis selle eest isegi peksa saada! Ja pealegi mul tuli meelde, et Piia Mai kirjutab ise ka blogi, nii et mis ma siin ikka leierdan nagu katkine makk, mis kunagi vait ei jää. Ütlen lihtsalt seda, et mul on väga hea meel selle üle, et nad nüüd siin on ja hea meel oli ka kõik külauudised ära kuulata. Tuleb välja, et ma polegi millestki väga erilisest ilma jäänud. Austraalia on rallipaari jaoks väga hästi alanud, mille üle saab ainult head meelt tunda.

Kirjutan nüüd paari sõnaga enda tegemistest ka ja siis panen siit umbsest toast kähku jooksu. Hetkel ma töötan ühe perekonna juures, kes ehitavad omale uut maja ja just nimelt sedasama maja ma püsti panengi. Ma pole kunagi varem ühtegi maja pidanud ehitama, nii et jällegi uus kogemus minu jaoks. Võib-olla, kui see maja ükskord valmis saab, siis hakkan ma ka ehitajate hingeelu paremini mõistma. Maja peaks valmis saama umbes jõuludel, nii et mõnda aega mul veel tööd on. Aga ega ma uue töö leidmisega eriti pead ei vaeva, sest vanasõnagi ju ütleb, et kes otsib, see leiab. Töö käib esmaspäevast reedeni ja töötame umbes 50 tundi nädalas. Peale tööd käin ma tavaliselt jooksmas või siis puhkan niisama ja lasen leiba luusse. Kahel viimasel neljapäeval olen ma käinud ka saalijalgpalli mängimas. Kunagi sai paarile eestlasele mainitud, et ma olen väga huvitatud jalgpalli mängimisest ja nüüd siis lõpuks sai see ammune unistus ka teoks. Mäng toimub küll saalis ja reeglid on väga imelikud, aga parem kui mitte midagi, sest ausalt öeldes see oligi mul nüüd peale aastast pausi esimene kord, kui ma jalgpalli sain mängida. Sellel neljapäeval sain veel ühe toreda üllatuse osaliseks. Nimelt peale mängu tuli kohtunik minu juurde ja küsis, et kaua ma mänginud olen ja kas ma olen ka siin Perthis mõne meeskonna hingekirjas. Vastasin, et kahjuks ei ole, aga ma oleksin väga huvitatud sellest, kui saaksin end mõnda meeskonda sisse sokutada. Härra kohtunik naeratas meeldivalt ja ütles, et ole järgmine neljapäev ka kohal ja ma otsin sulle mõne meeskonna, kus ma siis mängima saaks hakata. Nüüd tuleb ainult pöidlaid peos hoida, et see kõik tõesti nii läheks.

Lisaks sellele heale uudisele leidis aset veel teinegi huvitav sündmus. Eelmisel nädalavahetusel käisime paadireisil ja nägime VAALASID! Kahjuks vaalade suurust, sorti, kaalu ega ka muid statistilisi andmeid ma nimetada ei oska, aga fakt on see, et ma nägin teda! Saba oli tal sama suur, kui Aruküla koolimaja ja kui see saba vastu vett litaka ära pani, siis vesi lendas peaaegu kuuni ja tagasi. Võimas, mis ma muud ikka öelda oskan. Panen blogi lõppu paar pilti ka vaalareisist, et te mind ikka usuksite. Siia juurde räägin kiirelt ühe nalja ka ära. Nimelt elavad siin kuskil meie ligidal kolm tüdrukut, kes rämpstoidust eriti ära ei ütle ja sellest tulenevalt on ka nende kaalunumber umbes sama suur, kui mõne eaka pensionäri vanus. Neid tüdrukuid hüütakse vaaladeks, aga mina seda nime neile ei pannud. Igatahes kui ma kodus rääkisin, et ma lähen vaalasid vaatama, siis meie maja Margus arvas kogu aeg, et ma lähen neid kolme tüdrukut vaatama ja siis ise veel imestas, et miks ma sellest nii vaimustuses olen ja mida seal üldse vaadata on?! Loll Margus. Vaala vaatamise organiseeris meile üks tüdruk nimega Kaia, kellega ma mõni aeg tagasi tuttavaks sain ja ta kutsus mind isegi oma sünnipäevale. Olen vist heas nimekirjas. Peale Kaia olid meiega kaasas veel tema sõbranna Anett ja Priidu. Priidu ja Anett on pruut ja peika, lihtsalt väike lisainfo. Toredad inimesed, ilusad ka. Aga vist aitab kah selleks korraks, kell on nüüd juba kaksteist, paras aeg välja minna.

Saladuskatte all võin öelda, et järgmise blogiga on mul natuke suuremad plaanid. Kahe nädala pärast saab meie Austraaliasse maandumise päevast täpselt aasta täis ja sellega seoses kavatsengi kirjutada, kui palju see üks aasta on mõjutanud minu arvamust väga paljude asjade ja inimeste suhtes. Kui palju see on avardanud minu silmaringi ja üleüldse, miks ma siia tulin. Aga kõigest sellest natuke pikemalt juba järgmisel korral. Täpset kuupäeva ma kahjuks lubada ei julge, aga loodetavasti selle kuu lõpus.


Seniks aga olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!

VAAL

VAALAD

Kaia ja Anett

Märt ja Priidu