Tagasi vanadele jahimaadele!

Tere jälle sõbrad ja seltsimehed, pätid ja kaabakad!

Olen juba viimased viis päeva igal õhtul suure puu all istumas käinud ja kosmosega ühendust otsinud, aga seekord täiesti tulutult. Küll ma vehkisin kätega ja pissisin nõiaringe, aga ei midagi. Ma ise kahtlustan, et põhjus võib olla metsatulekahjus, sest ega sellise suitsu sees ei saagi mingit signaali leida. Ja ega siin Austraalias ei ole nagu Eestis, et iga kasepuu küljes on väike Elisa või EMT mast ja siis räägi palju tahad, las vanemad maksavad. Aga hea küll, mis ma siin ikka teie aega raiskan oma tühja jutuga. Aeg on raha, aga raha pole piisavalt. Hakkan parem kuskilt otsast pihta.

Tänaseks päevaks oleme Madisega jõudnud otsusele, et pühime põllutolmu jalge alt ja lähme tagasi suurlinna heitgaase sisse hingama. Eelmises blogis ma juba kirusin ja vandusin, missugune see elu siin välja näeb ja täna teen ma seda veel, aga natuke rahulikumal toonil. Katsun teile lahti seletada, mis meid sellise otsuseni üldse viis, et me siit jalga laseme.

See mõte on meil tegelikult juba mitu nädalat nagu karussell peas ringi käinud. Vahepeal Madis küll rääkis, et tema tahab oma farmipäevad ikkagi siin lõpuni teha ja et mingu ma linna tagasi, kui mulle siin ei meeldi, aga õnneks tuli Madisele ka mõistus koju tagasi. Õnneks! Ma vahepeal hakkasin juba kahtlema, et ongi äkki peast ära keeranud ja tahab hoopis avokaadosid hakata kasvatama, aga ei – lõpuks sai temalgi mõõt täis. Sel esmaspäeval, nii kui tööpäev läbi sai, helistasin ma Madisele ja vuristasin talle kõik ette nagu mõni spordireporter ja ütlesin, et kõik, aitab – me PEAME siit ära minema! Ma ei lasknud tal ühtegi sõna vahele öelda, aga kõhutunne ütles, et ta on minuga nõus ja minu kõhutunne ei petnud mind.

Põhjendan siis natuke, et MIKS just see esmaspäev meile mõlemale otsustavaks sai. Hommik oli nagu hommik ikka, ei midagi teistsugust, kui kõik ülejäänud hommikud. Esimese asjana kuuled, kuidas aasialased oma jalgu vastu maad lohistavad ja see on nagu aamen kirikus, selle järgi võiks isegi kella paika panna. Lõpuks, kui viimane pilusilm ka minu akna alt mööda on läinud, hüppan ma täistallaga narist alla ja sellega äratan ma kõik teised üles. Selline süsteem kujunes meil juba ammu välja. Üks Eesti kutt, Ingmar on ta nimi, küsib minult igal õhtul, et kuule Märt, mis kell sa hommikul maandud? Mina siis ütlen talle mingi konkreetse kellaaja ja selle järgi oskab ta täpselt välja arvestada, kui palju tal aega veel vedeleda on. Peale hüpet teen ma paar sirutust ja lähen hambaid pesema, siis söön ja joon ja juba ongi aeg nii kaugel, et tuleb bussi peale istuda ja tööle sõita. Mainin veel ära, et sel esmaspäeval oli meie bussijuht eelmisest õhtust veel nii purjus, et ta pani igast kurvist paarkümmend meetrit otse edasi. Õnneks jäime ellu. Farmi jõudes teretasin kõiki sada korda, siis vahetasin oma tennised kummikute vastu välja ja juba viidigi meid põllule. Sel korral korjasime lillkapsast, kui mu mälu mind ei peta. Enne, kui ma edasi lähen, siis räägin natuke ka enda kolleegidest. Nendeks on üks poiss ja tüdruk Taiwanist ning üks ülemeelik Saksa piiga. Peale nende on siis ka veel see perekond, kelle heaks me töötame. Perekonda kuuluvad isa, ema, tütar ja kaks koera. Alustan siis sellest Saksa näitsikust. Teda võrdleksin ma Krista Lensiniga, kes hommikust õhtuni kilkab ja kisab nagu mõni poolearuline ja kelle naljade üle naerab ainult see pereema ja mulle tundub, et temagi teeb seda puhtalt kaastundest. Eelmisel päeval käisime me õlletehases ekskursioonil ka, nii et võite arvata, kui hell mu pea järgmisel hommikul olla võis. Ime, et kuulmekiled katki ei läinud. Järgmisena kirjeldan seda Taiwani tüdrukut ja no tema on ikka omaette klass. Esiteks ta käsutab ja kamandab mind nagu politseikoera, et korja see kapsas sealt ära ja siis see ja siis veel see kolmas ka. Ise ta ainult vehib oma noaga nagu mõni ninja ja igakord, kui ta kükitab, siis on praktiliselt terve tema tagument kõigile näha. Mõtlesin, et viimasel päeval viskan talle paar kapsast sinna pükste vahele, seejärel pistan talle mulgikapsa retsepti rinnataskusse ja soovin head isu! Ehk siis saab aru, et see vaatepilt ei ole miljonivääriline ja võiks oma pükse kergitada. Selle Taiwani poisi kohta pole mul midagi halba öelda peale selle, et ta liigub nagu marionett, kel pole paelu. Aga see pole tema viga, nii et selle võib talle andeks anda.

Igatahes esimese pausi ajal sain ma kapsafarmi peremehe käest riielda, et miks ma eelmine nädal lillkapsaid korralikult kinni ei katnud ja et nüüd nad said liiga palju päikest ja sellega tõin ma neile 25 dollarit kahju sisse. No vot oleks seda teadnud, siis oleks küll palju hoolsamini kapsastega käitunud. Aga ega see nüüd ei ole see põhjus, miks mul sellest elust siin siiber sai. Lihtsalt tasapisi hakkas neid häirivaid faktoreid üha rohkem ja rohkem tekkima ning lõpuks sai karikas täis. Hommikust õhtuni ühed ja samad näod, ühes ja samas kohas, ühte ja sama asja tegemas. Ma võiks seda tsirkust siin ju kannatada küll, aga kuna ma nende farmipäevadega natuke rappa jooksin, siis on igasugune motivatsioon kadunud, et siin edasi rabeleda.

Kujutage ette seda elu, kus sa pead peaaegu kõike jagama natuke vähem kui saja inimesega. Kui ma õhtul kemmergusse tahan minna, siis pean ma enne omale kummiülikonna selga panema ja doktori käest paar vaktsiinisüsti küsima, et sealt ilma haigusteta välja tulla. Kõik kohad on aasia neiude veriseid lappe täis, kraanikausis hulbivad kellegi ninakollid ja kuskil haiseb veel kellegi eilne okse. Prilllaudadest ma ei hakka üldse rääkimagi, sest nende peale ei tahaks siga ka istuda. Köögist ma ei hakka üldse rääkimagi, sest seal on olukord täpselt samasugune, aga väljaheidete asemel on seal toidujäätmed ja õudne praehais. Ja kõige suuremad sead ongi needsamused aasialased, ega ma muidu nende pihta nii palju mürki ei pritsiks. Hommikuks koristatakse muidugi kõik ära, aga kauaks seda puhtust jagub? Võib-olla tunniks ajaks ja siis on olukord jälle samasugune.

Nüüd jätsin teile sellise mulje, et kõik on kole ja paha. Aga ei, see ei ole nii. Sain siin headeks sõpradeks paljude toredate eestlastega ja paari prantslasega, kellega on toredaid õhtuid veedetud. Prantslased on üldse üks tore rahvas, nende kohta ei ole mul küll ühtegi halba sõna öelda. Isegi natuke kahju on nendega hüvasti jätta. Siin olles õppisime tundma väga palju erinevaid rahvusi ja nende kombeid. Nägime ära, mismoodi kõik eksootilised viljad meie poelettidele jõuavad ja kuidas neid kasvatatakse. Aga ühte ma ütlen teile küll: palun loputage oma viinamarjakobarat paar minutit sooja vee sees, enne kui selle maitsva mammu suhu pistate, sest iial ei tea, kes selle korjanud on. Suure tõenäosusega jälle mõni aasialane, kes peale kakal käimist käsi unustas pesta.

Kostan nüüd Madise eest ka paar sõna, ta küll ei käskinud seda teha, aga ma teen seda ikkagi. Madis on muidu suur ja tugev poiss, kui vaja tõmbab paljaste kätega maa seest suured kuused koos juurtega välja ja kui vaja, siis istutab nad sinna tagasi ka. Tal ei võta see isegi higi lahti, tema jaoks on see hommikuvõimlemine. Ta on ju ikkagi metsas üles kasvanud ja huntidega ühest kausist müslit söönud, aga sel korral on isegi tema jõud raugenud. Täna ta näiteks oli tööl ainult kaks tundi ja siis tuli koju tagasi, oksendas natuke ja jäi magama. Üldse on ta kuidagi räsitud olemisega viimane nädal olnud. Õunte korjamine on ta maha murdnud, nii et järelikult ongi tagumine aeg minna uut energiat otsima. Loodetavasti läheb õnneks.

Igatahes me mõlemad oleme õnnelikud, et siit minema saame ja eks aeg näitab, mis meist edasi saab. Esialgu läheme me tagasi Sorrentosse, majja, kus me esialgselt elasime. Seltskond on seal küll natuke vahetunud, aga põhikunded on ikkagi samad ja enam ei ela seal 14 inimest ka, nii et saab ennast natuke mugavamalt sisse seada. Loorberitele me puhkama ei jää, pakime oma asjad lahti ja hakkame kohe tööd otsima. Ma olen küllaltki optimistlik ja arvan, et me saame juba esimesel nädalal omale mingi tööotsa. Teised poisid on sealse eluga juba kohanenud ka, nii et pea ees me tundmatusse kohta ei sukeldu. Eks ma tuleval nädalal kirjutan, kuidas meil läheb ja mis mõtted meil peas mõlguvad. Oleme tegelikult Madisega juba plaani paika pannud, et mis suunas me edasi liigume, aga enne kui kõik veel kindel ei ole, ei hakka sellest siin pajatama ka.

Muuseas sel nädalavahetusel on meil veel mitu tähtsat sündmust ees ootamas. Esiteks reedel tähistame Raineri sünnipäeva, see tähistamine jätkub ilmselt ka laupäeval, siis pühapäeval läheme me Future Music Festivalile, kus esinevad näiteks sellised nimed nagu The Prodigy, Avicii, Rudimental, DJ Fresh, Dizzee Rascal, Azealia Banks ja siis veel see kuulus artist, kelle tuntuim laul on Gangnam Style. Eestis näeb selliseid artiste ainult paar korda aastas ja reeglina VÄHEMALT ühel korral jääb keegi neist lennukist maha. Vanemale generatsioonile ei ütle need nimed kindlasti midagi, aga noorem põlvkond teab kõiki neid nimesid isegi une pealt. Pärast seda üritust hakkame tähistama Triinu sünnipäeva ja ühtlasi on see ka tema lahkumispidu, sest esmaspäeval läheb tema tagasi Eestisse. Õnn kaasa talle!

Järgmine nädal on meie jaoks justkui uus algus, nii et pöidlad pihku kõigil! Kindlasti kuulete ka muljeid sellest festivalist ja nendest sünnipäevadest, mis meid ees ootavad.

Ongi vist kõik jälle. Linna jõudes katsun meie farmielust mõned pildid ka blogisse lisada, et oleks huvitavam vaadata. Paljas jutt üksi on igav. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!

Väike vahepala

Jou jou, siin maamees Märt. Ei hakka mingit pikemat sissejuhatust tegema, kirjutan nii nagu torust tuleb. Ühesõnaga sellest farmielust hakkab vaikselt juba sitaauguni saama! Ma olen kindel, et mõni veel ei teagi üldse, miks me siin oleme ja mis siin teeme. Me ei tulnud siia puuviljade hingeelu uurima ega ka uut kapsasorti aretama. Põhjus, miks me siin oleme on see, et kui me peaksime kunagi tulevikus omale teise aasta viisat taotlema, siis selle jaoks on vaja 88 päeva farmis töötada. Ma väga täpselt pole uurinud, et mis ametid veel selle teise aasta viisa alla käivad, aga põhiline on vist see, et sa pead kuskil maakohas töötama ja nii me siia sattusimegi.

Mina sain nüüd ka omale LÕPUKS püsiva töökoha. See ühest kohast teise jooksmine pani juba pea ringi käima. Korjan lillkapsaid ja loobin maisi ühest kastist teise. Madisel sai nüüd avokaadode korjamine läbi ja tema töötab nüüd ühes teises farmis ja korjab õunu ja ma võin juba tema eest öelda, et ega see ka lõbus pole. Selge on see, et kui me siia teiseks aastaks ka veel jääda tahame, siis me peame nagunii need päevad täis tegema, aga võib-olla pakime oma asjad vahepeal kokku ja sõidame kuskile mujale ja teeme oma päevad hiljem lõpuni. Mingid plaanid meil peas mõlguvad, aga enne ma ei hakka veel midagi rääkima, kui kõik kindel on. Töö koha pealt ei viitsi hetkel rohkem midagi rääkida, vähemalt rahad liiguvad ja hing on sees. Parema meelega räägin sellest, mis meil hostelis toimub.

Ausalt öeldes ega siin ei toimugi midagi, täpselt nagu Arukülas. Pillun nüüd natuke pori kõige ja kõigi pihta! Alustan pilusilmadest, sest nende puhul käib juba kõik närvidele! Esiteks see, mismoodi nad oma jalgu lohistavad, no see on lihtsalt ÕUDNE!!! Üks hommik ma karjusin neile juba eesti keeles, et kas on väga raske oma jalgu tõsta? Nad ei saa ju mitte ühestki keelest nagunii aru, nii et pole vahet, mis keeles või mis murrakus sa nendega räägid. Ja siis iga päev ütlevad nad sulle vähemalt kümme korda "tere" või siis naeratavad iga kord, kui sa neist mööda jalutad. Ma ei saa aru, kas ma tõesti näen nii loll välja, et sa mulle iga kord näkku irvitad? Viisakus on ju tore, aga katsugu piiri pidada. Pesema lähevad nad ka tavaliselt kümne kaupa ja iga kord, kui nad välja tulevad, siis ma jälle imestan, et MIKS neil nii palju igasuguseid kehakreeme vaja läheb??? Siit ka küsimus: mitut hiinlast läheb vaja, et teist väikest hiinlast pesta? Ja siis see söögi tegemine, taaskord kasutan sõna ÕUDNE!! Kui nemad hakkavad süüa tegema, siis mitte ükski teine inimene sinna kööki ei pääse, sest sinna lihtsalt ei mahu ära! Neil on kõik potid ja pannid korraga tulel ja lisaks sellele on neil veel mingid asjad mikrouunis ka, aga see pole veel kõik - nad panevad selle mikrouuni tavaliselt 15 minuti peale! No kas keegi oskab öelda, misasja soojendatakse mikrouunis 15 minutit? Toorest õuna või? Selle jätsin muidugi mainimata, et veekeetja ja saiaröster uugavad ka täiel võimsusel! Täielik debiilsus ikka! Süüa nad teevad tõesti võib-olla paremini kui mina, aga no süüa nad küll ei oska. Söövad nagu sead, ninakollid kukuvad supikaussi ja siis ajavad oma trummipulkadega seda kolli taga ja pistavad suhu ja nuudlid ripuvad suunurgast välja nagu kaheaastasel. Selline tunne nagu vanadekodus oleks. Nende päevakavast võiks rääkima jäädagi, ühed väga imelikud tegelased igatahes. Iga kord, kui ma neid näen, siis ma jälle vaatan ja imestan, kuidas sellised põrssad pooled maailma asjad on leiutanud? Täielik tsirkus ikka.

Nüüd kirjutan natuke sellest, mis siin nädalavahetustel toimub. AINUKE küsimus, mida reedel küsitakse on see, et kas sa jood ka täna? Ja kui sa vastad, et ei joo, siis võid arvestada, et sinuga ei räägita järgmised kolm päeva. Kogu selle aja jooksul olen ma vist ainult kahel või kolmel korral kärsa likku lasknud ja sellest piisas, et seda rohkem mitte teha! Uskumatu, aga nii see on. Halvim, mis sinuga juhtuda võib on see, kui üks kuulitõukaja välimusega saksa tüdruk lööb sind kaikaga uimaseks ja veab su oma koopasse. Õnneks mina pole veel sinna sattunud ja kohe päris kindlasti ei satu ka! Temast võiks natuke pikemalt rääkida, sest muidu tuleb mul blogisse nii vähe juttu. Ega ma midagi halvasti ei taha öelda, aga mul on tunne, et kooli autahvlile pole ta kunagi sattunud. Selline totu. Tissid on tal nii suured, et kui need kunagi piima hakkavad andma, siis sellega toidaks ta kõik maailma kassipojad ära ja rohkemgi veel. Neid tisse tahaks omale padjaks saada, aga vaevalt ta mulle ühe ära annab. Ta on selline pervert ka veel pealekauba, kes õhtuti taskulambiga poisse käib piilumas - endal kõrvaklapid peas ja muusika mängib. Igavene veidrik ikka.

Ma nüüd rohkem sellest hostelielust ei räägi, jätan midagi järgmiseks korraks ka. Räägin parem paar sõna sellest, kuidas mu sünnipäev möödus.

Madis tuli töölt, panime OMA UUELE AUTOLE hääled sisse ja hakkasime Perthi poole kihutama. Päike paistis, muusika mängis, aknad olid lahti ja tuju oli hea. Bunburys tegime väikse peatuse, et auto puhtaks pesta. See käis meil kiiremini, kui vormelis rehvivahetus. Paari tunni pärast olime juba Perthis, majas kus me varem elasime. Poisid olid lubanud mulle 100 kilo salatit valmis teha ja 10 küpsisetorti ka, aga kui ma kohale jõudsin, siis polnud seal midagi. Õnneks olukord lahenes kiiresti - telliti paar pizzat ja kogu moos. Istusime ja tiksusime natuke aega ja siis läksime viimase transpordiga kesklinna. Pole vaja vist mainidagi, et kärsad olid meil selleks ajaks juba likku pandud. Kesklinnas olime vist paar tundi, kella ei vaadanud. Vajab ära mainimist, et päris huvitav oli enda sünnipäeval lühikeste riietega mööda linna ringi käia. Paari lollusega sain ka hakkama, aga sellest ma ei hakka siin rääkima. Igatahes politsei mind kinni ei võtnud ja kiirabi vaja ei läinud, nii et järelikult midagi hullu polnud. Üsna huvitav oli linna peal kohata inimesi, keda sa teadsid juba Eestis ja keda sa nüüd näed Austraalias - TÄIESTI JUHUSLIKULT! Lõpuks visati mind autoga koju, jõin veel paar pokaali veini ja jäin magama. Vsjooooo, kogu muusika selleks korraks.

Ausalt öeldes ega mul hirmsat kirjutamise vajadust polnudki täna. Mingisugusest lollist kohusetundest siiski tegin seda. Selge on see, et kui sul tuju on sitt ja meel on paha, siis ega see jutt ei jookse ka nii nagu peaks. Juba teine kord, kui tunnen, et tekst ei voola. Võib-olla nädalavahetusel proovin uuesti midagi kirja panna, aga pead ei anna. Tähtede seis peab ikka õige olema. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!

Loominguline menopaus

Suure kurvastusega pean teile teatama, et kahjuks sel nädalal ei õnnestunud mul mitte kusagilt leida seda vaba aega, et blogi täiendada. Vabandusi on mitu: esiteks see, et ma sain nüüd omale täiskohaga töö, siis teiseks käisin ma siin üks õhtu jalgpalli mängimas ja kolmandaks oli mul see nädal sünnipäev. Seda sünnipäeva me nüüd lähemegi kohe linna tähistama. Üks hea sõber pani mulle südamele, et see Austraalia pärast minu sünnipäeva ikka sama koha peale jääks. Ma ei hakka midagi lubama, aga ma püüan tema sõnu kuulda võtta. Järgmine nädal kirjutan kõigest täpsemalt! Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!

Halloo, kas keegi on veel siin?

Nii, olen nüüd jälle mitu päeva suure puu juures käinud, kosmosega ühendust otsinud ja mõtteid kogunud. Seda puud ma nimetan levipuuks, sest selle puu juures on kõige parem levi siin hostelis. Kindlasti on sellel puul mingi ametlik nimetus ka, aga kahjuks ma ei tea seda ja ei hakka oma pead sellega üldse vaevamagi, sest minu jaoks see on ja jääb levipuuks. Tegelikult olen ma juba mitu õhtut proovinud midagi kirjutada, aga see pole üldse nii lihtne, kui te arvate. Nimelt lendavad siin ringi väiksed parmud, kes hommikust õhtuni hoolitsevad selle eest, et sa normaalselt olla ei saaks ja nendega võitlemine on juba omaette kunst. Selle kohta võiks isegi võitluskunst öelda ja trennid toimuvad meil iga päev, hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Mõne nädala pärast peaks juba must vöö käes olema. Tavaliselt ma ühe käega trükin ja teise käega tapan neid, aga enne kui ma mõnele neist üldse pihtagi saan, löön ma kõigepealt kümme korda mööda ja kui ma siis lõpuks selle ühe maha saan löödud, tulevad selle parmu sugulased peielauda ja hakkavad pidu pidama. See peielaud olen siis mina, kui keegi aru ei saanud. Vaenlane number kaks on päike, aga see on liiga karm vastane minu jaoks, nii et tavaliselt ma annan loobumisvõidu ja lähen varju peitu. Aitab nüüd küll nendest vabandustest, katsun oma jutuga kuskilt otsast pihta hakata, enne kui need lollid põrnikad jälle avastavad, et kellegi äiapapa on kuskil maha löödud ja peaks jälle peielauda maha istuma. Lootusetu nõiaring minu jaoks.

Sel korral mõtlesin kirjutada meie nädalaajasest roadtripist, mis toimus tegelikult juba rohkem, kui kuu aega tagasi, nii et selle loo panen ma kokku piltide põhjal. Kui viitsimist on, siis proovin postituse lõppu paar pilti ka lisada, et teil meie retkest parem ettekujutus tekiks. Mitte, et see piltide lisamine eriline raketiteadus oleks, aga siinne internetiühendus on lihtsalt nii eelmine sajand. Need, kes Austraalias juba käinud on, teavad millest ma räägin, aga kes veel ei ole, siis nautige oma ülimegakiiret internetiühendust seal kodumaal ja laadige nii palju piraatkaupa alla, kui hing ihaldab. Jutt kisub juba laadaks ära, teen parem kuskilt otsast algust...

...lugu hakkas pihta 24.detsembril, kui meile tulid külla Rainer ja Andri. Andri tuli oma pruuti vaatama ja Rainer tuli pruuti otsima. Kas ka leidis, see jäägu saladuseks. Nende esialgne plaan oli siin öö ära magada, hommikul lõustad puhtaks pesta ja autole hääled sisse panna. Kerli pidi ka kaasa minema, tegelikult tema järgi siia tuldigi, aga nagu eestlastel ikka kombeks on keerasime me pudelitel korgid maha, viskasime ennast muru peale pikali ja hakkasime jaurama. Tore õhtu oli. Hommikul saime verandal jälle kokku, krooksusime eelmise õhtu haisud välja ja..., ja siis tehti meile ettepanek retkele kaasa tulla. Mina olin otsustusvõimetu, sest raha mul tol hetkel eriti ei olnud ja tööd olin teinud ka ainult mõned päevad, aga samas ettepanek oli ahvatlev. Õnneks sõber Madis otsustas minu eest. Tema ütles kohe, et rahas pole probleem ja me oleme ju ikkagi AUSTRAALIAS! Kui loll ma ikka olin, et ise selle peale ei tulnud. Järgmine probleem oli hosteliomanikult puhkusereisile minekuks luba saada, sest olime ju lubanud jõulud siin veeta ja meile olid isegi kingid valmis tehtud. Tegime nukrad näod pähe ja läksime läbirääkimistele. Läbirääkimised olid edukad. Olime nõus ühe öö veel hostelis veetma, et jõulud ikkagi siin vastu võtta ja kingid omale õiged omanikud saaksid. Lubasime hiljemalt esimesel jaanuaril tagasi olla. Verega me kuskile alla ei kirjutanud, aga loa saime me sellegipoolest.

Öö möödas, kotid pakitud, lõustad läikima löödud, jäi üle ainult jõulupraad sisse ahmida ja sõitma hakata. Jõulude tähistamist võiksid austraallased küll eestlastelt õppida, minu argipäeva töölõuna näeb ka isuäratavam välja. Ei hakka sellest üldse rääkimagi siin, rikun oma tuju muidu täitsa ära. Enne, kui ma oma jutuga edasi lähen, siis kirjeldan teile natuke seda autot, millega me liikusime. Autoks seda vist tegelikult nimetada ei saa, see oli rohkem nagu ratastel liikuv liivakast. Ainuke vahe liivakastiga oli see, et meil oli vähemalt katus pea kohal. Võib-olla teile tundub, et ma liialdan oma jutuga ja kui aus olla, siis liialdangi, aga ma PÕHIMÕTTELISELT ei ütle selle auto kohta mitte ühtegi head sõna. Seda autot ma mainin veel vähemalt kümme korda, võib-olla rohkemgi, aga kindlasti mitte vähem.

Lõpuks saime oma liivakastile siiski hääled sisse ja meie projekt „Avasta Austraaliat“ võis alata. Kaardilugejaks oli Andri, temal oli marsruut juba varem paika pandud, nii et suund oli meil teada. Esimene sihtpunkt oli Walpole ja sinna oli umbes 350 kilomeetrit. Vahemaadega võin ma muidugi eksida, nii et matemaatikutel paluks oma pead mitte vaevata, kui numbrid ei klapi. Algus oli lõbus, aknad olid lahti, muusika mängis ja tulikuum vein käis autos ringi. Kui tee peale juhtus sattuma mõni vaateplatvorm, siis peatasime oma ratastel roostehunniku kinni ja tegime pilte. Ausalt öeldes mina eriti ei keskendud sellele, mida teised autos rääkisid. Vaatasin autoaknast välja ja ahmisin silmadega loodust, mis meid ümbritses. Pimedas me eriti sõita ei saanud, sest meie logudiku tuled näitasid ainult paar sentimeetrit ja halvima vältimiseks hakkasime ööbimiskohta otsima. Sobiva koha leidsime kiiresti üles, see oli ilus rannaäärne rajoon. Parkisme auto ära, võtsime kotid kaasa ja panime telgid püsti paar meetrit ookeanist eemale. Korjasime mõned oksad, süütasime lõkke ja hakkasime süüa tegema. Aga mida sa sööd, kui süüa pole? Kamba peale oli meil ainult kaks pakki kiirnuudleid ja paar karpi tuunikala. Võtsime siis ookeanist vett, panime poti tulele ja tegime omale nuudleid. Madis leidis paar krabi ka, aga kahjuks me ei teadnud, missugune kehaosa üldse söögikõlblik on, nii et see delikatess jäi meil proovimata. Nuudlid olid ka söögikõlbmatud, sest vesi oli nii soolane ja maitse polnud eriti kiita. Lõpuks jäime siis magama. Tegelikult magama jäid ainult Rainer, Andri ja Kerli, sest meil Madisega polnud magamiskottegi ja peale selle tekkis mul foobia, et öösel võib vesi tõusta ja hommikul ärkame kuskil pärapõrgus. Paar tundi siplesime, kuni ma lõpuks ütlesin Madisele, et lähme parem autosse magama. Ta polnud vastu.

Hommikul kell kuus juba ärkasime, panime telgid kokku, pesime hambaid ja hakkasime liikuma. Järgmise sihtpunkti nime ma ei mäleta. Tegelikult kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei mäleta päris paljusid asju sellest reisist. Hakkan vist vanaks jääma. Igatahes sõitsime päev läbi ringi, nägime väga ilusaid kohti, tegime palju pilte ja muudkui imestasime ja vandusime, et küll saab üks maa ikka nii ilus olla. Mina kasutasin põhiliselt kahte sõna: TÄITSA P****S! See väljend tuli kuidagi nii loomulikult üle huulte, kui järjekordse miljonivaate juures seisma jäime. Tegelikult see väljend oli meil Raineriga rohkem selline omavaheline nali. Iga kord, kui ta minu käest küsis, et noh Märt...,mis tunne sind valdab? Siis reeglina ma vastasingi talle, et täitsa p****s, kui ilus! Nii väga tahaks kirjeldada teile kõiki neid kohti, kus me käisime ja mis me nägime, aga see jutt veniks lihtsalt nii pikaks, et see annaks juba mõne lühemat sorti raamatu mõõdu välja. Parem panen teile mõned pildid blogi lõppu, siis saate ise otsustada, kas mu jutt on üle võlli või alla võlli.

Tiirutasime ringi veel mõnda aega ja siis hakkasime jälle ööbimiskohta otsima. Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, kus me ööbisime, kuskil mägede juures igatahes. Pakkisime oma asjad kuskil põldude vahel lahti ja sättisime ennast magama, isegi pesemas saime vist käidud. Hommikul tegime oma ihuhädad ära ja võtsime suuna mägedesse. See koht oli lihtsalt NII võimas, et ma tunnen siiamaani alakehas kerget võbelust, kui selle peale mõtlema hakkan. Enne, kui me üldse liikuma hakkasime, vaatasime kaardi pealt raja ka välja, et me ära ei eksiks. Kõige kõrgema mäe tippu me ei roninud, valisime natuke kergema raja välja, aga ega seegi lihtne polnud. See oli vist umbes 900 meetrit maapinnast ja me lonkisime seda maad umbes kaks tundi, võib-olla natuke vähem ka. Stopperiga aega ei võtnud kahjuks. Vaade, mis meile ülevalt avanes oli midagi muud, kui võimas. Mina oleksin tahtnud seal üleval nutma ka hakata, aga kuna poisid olid ka kambas, siis ei hakanud neile seda lõbu pakkuma. Kerli jäi meist paarsada meetrit tahapoole, tema päris tippu ei roninudki. Mängis seal kivi peal sisalikuga ja luges sekundeid, millal me juba tagasi tuleme. Kusjuures selge ilmaga oleks sealt tipust isegi Eestit näinud, aga kahjuks taevas oli natuke pilvine, nii et silm seletas ainult Lätini. Seal me tegime vähemalt 10000 erinevat pilti igas poosis, ainult paljad pildid jäid tegemata. Tagantjärgi mõtlen, et oleks võinud. Pildid tehtud, vaade mällu salvestatud, hakkasime vaikselt tagasi marssima. Poole mäe pealt võtsime Kerli ka kaasa. Ta oli selle sisalikuga seal juba nii heaks sõbraks saanud, et ta hakkas juba jonnima, et tema tahab sinna jääda ja et tema ei tule meiega. Tuli jõudu kasutada.

Võtan vahepeal hoo maha. Ma kirjutan seda postitust juba teist päeva ja tundub, et see jutt ei saagi otsa. Otsustasin, et ei viitsi igast päevast eraldi rääkida ja jutustan ainult nendest kohtadest, mis mulle kõige rohkem meeldisid või mis mulle kõige vähem meeldisid.

Mount Everest vallutatud, higised kehad puhtaks pestud ja retk võis jätkuda. Tee peale jäi veel mitu soolajärve, kus me siis oma ratastel liivakasti võimed proovile panime. Roostehunnik pidas vastu, aga kiitma ma teda sellegipoolest ei hakka. Järgmine peatus oli Esperance, see koht elab minu südames veel mitu head aastat edasi. Võib-olla oli seal veel mõni looduskaunis koht, aga meie käisime ainult sealses rannas. See oli ikka TÄITSA P****S, kui ilus! Ma lasin Raineril ennast mitu korda labakäega õrnalt näkku lüüa, et ikka veenduda selles, et see unenägu pole. Vesi oli selgem, kui see selge, mis siililegi selge on. Sinna oli isegi häbi vette pissida. Pirital näiteks seda mõtet ei tekkinud, et võib-olla peaks veest korra välja tulema ja mõne puu taha minema. Vaade oli ka muidugi võimas – silmapiiril mõned üksikud saared ja kotkad tiirutasid pea kohal. Oma tulevase naise viingi arvatavasti sinna randa ja teen talle seal abieluettepaneku ja kui ta keelduma peaks, siis järelikult polnud ta SEE ÕIGE. Ujumas käisime ka seal, mitu tundi mängisime lainetes ja siis viskasime omavahel nalja, et huvitav, mis meie sõbrad kodumaal samal ajahetkel teha võivad. Ilmselt rookisite lund. Kurb oli tunne, kui kaunis paradiisirand kaugele silmapiirile jäi, nagu pruudist oleks lahku läinud. AGA õnneks või kahjuks sõitsime me paarsada kilomeetrit vales suunas ja tänu sellele veetsime me ühe öö veel Esperances. Vist ikka õnneks. Milline taaskohtumine, justkui Lassie oleks tagasi koju tulnud. Kui mõni ei tea, kes Lassie on, siis minge raamatukokku ja uurige järgi.

Järgmine sihtpunkt oli Kalgoorlie, suur kaevanduslinn, palju aborigeene ja kõrbekuumus. Selle linna kohta võib vist küll metsik lääs öelda, ainult kauboisaabastes seadusesilmad olid tänavatelt puudu, tõeline vestern ikka. Kõige suurem vaatamisväärsus oli seal kullakaevandus, väidetavalt üks maailma suurimaid. Uskumatu ikka, kui SUUR saab üks kaevandus olla. Suured veoautod tundusid nagu pisikesed sipelgad seal all. Tahaks väga teada, kui suur see rahanumber olla võib, mis sealt kaevandusest välja on veetud. Ei hakka oma pead isegi vaevama sellega, arvatavasti pole sellele numbrile veel nimegi välja mõeldud. Selles linnas me pikalt ei peatunud, sest kuumus oli tappev ja pealegi hakkasid meil veevarud ka juba otsa saama. Autosõit oli tõeline piin, akende lahti tegemisest polnud ka mingit kasu, kui väljas on üle neljakümne soojakraadi. Istusime rõõmsalt jälle autosse ja hakkasime järgmist ööbimiskohta otsima. Rõõmsad olid tegelikult ainult Rainer ja Madis, sest nemad istusid esiistmetel ja neil polnudki midagi vinguda. Mina, Kerli ja Andri nihelesime nagu bussijänesed, peale igat kilomeetrit vahetasime asendit, aga tolku mitte mingisugust. Andri pani päikese järgi suuna paika ja hakkasime sõitma, aga kuhu, seda ma enam ei mäleta. Meeles on ainult see, et keset kõrbe leidsime täiesti juhuslikult mingisuguse putka, kus me saime ennast puhtaks pesta ja isegi pliiti saime kasutada. Hommikul jätsime putkamehega hüvasti, soovisime häid jõule ja saime isegi putkaraha tagasi. Tuhat tänu talle selle eest!

Ja siis tuli see minu lemmik, see kõige kõigem – LAKE BALLARD! Sinna sõitsime umbes kuuskümmend kilomeetrit mööda igavat kruusateed, auto lasi igast august tolmu ka sisse, nii et kohale jõudes nägime välja nagu söekaevurid. Kui kedagi huvitab, mida see koht endast täpsemalt kujutab, siis võite googeldada. Mina mäletan ainult nii palju, et see pidavat olevat maailma suurim kunstimuusem mingis kategoorias, mida mina ei tea. Oskan kirjeldada ainult seda pettumust, mis mind tol hetkel valdas. Esimese asjana ütlesin Rainerile, et no see koht ei ole ikka üldse täitsa p****s koht, isegi sinnapoole mitte. Lühidalt öeldes oli see lihtsalt üks väga suur soolajärv, mis kubises mingisugustest metallkujudest. Ma loodan, et Tauno Kangro mu blogi ei loe, sest tema on ju rauahunnikute Papa Carlo ja ilmselt saaks ta pahaseks, kui ta kuuleks, et keegi ütleb metallinikerdiste kohta IGAV. Õnneks kauaks me sinna passima ei jäänud, tegime paar pilti ja tulime tulema.

Sõitsime tagasi Kalgoorliesse, et midagi hamba alla saada. Seal võtsime vastu ühise otsuse, et tõmbame oma roadtripile joone alla ja hakkame tagasi hostelisse sõitma. Hostel oli meist sel hetkel umbes tuhande kilomeetri kaugusel, kell oli siis kümme hommikul. Viimased viissada kilomeetrit sõitsime kuuskümmend kilomeetrit tunnis, sest tuled meil eriti kaugele ei näidanud ja kängurud jooksid ka pidevalt tee peale. Mugavusest oli asi kaugel. Tol hetkel ma olin nii tige ja tuld täis, et minust oleks võinud uus metsatulekahju tekkida. Selle näite varastasin ma Ilonalt, sest paremat võrdlust ma oma peaga poleks välja mõelnud. Magada ma ka ei saanud, sest Andri võttis peaagu kõik ruumi ära ja minu asend oli nagu maailmatasemel kondiväänajal. Selle eest võiks ta mulle järgmisteks jõuludeks reisi kuule kinkida. Vahepeal tegime paar pissipeatust ka, sirutasime jalgu ja palusime jumalat, et ühes tükis kohale jõuaksime. Jumal oli meiega, hakka või kirikus käima. Seda piinlemist võiks muidugi veel üksikasjalikumalt kirjeldada, aga ma ei näe selleks põhjust. Elus on hullemaidki asju, kui viiekesi kilude kombel autos loksumist. Lõpuks jõudsime õnnelikult hostelisse ja sõnagi lausumata läksime kõik voodisse ning jäime magama. Oli vana-aastaõhtu varahommik. Seda rahulolu, mis meid tol hetkel valdas on sõnadesse raske panna. Öeldakse küll, et lõpp hea, kõik hea, aga see lõpp tundus kuidagi eriti hea.

Kui nüüd mõned tagasilöögid välja arvata, siis üldiselt oli see ikkagi kuldaväärt ettevõtmine. Selle jätsin vist mainimata, et kokku me sõitsime maha 3500 kilomeetrit. Saime natukenegi aimu sellest, kui palju on meil Austraalias veel avastamata ja ma ei imesta enam üldse, miks kõik eestlased siia ronivad - siin lihtsalt on, mida näha ja mida kogeda. VÕIMAS on see Austraalia!

Peaks hakkama nüüd loole vaikselt punkti panema. Tulevikus katsun nii pikki sissekandeid vältida ja kui aus olla, siis ega selle kirjutamine ka teab mis mee lakkumine polnud. Väga paljud kohad jätsin üldse välja. Kunagi, kui kodumaale naasen, siis räägin kõigest täpsemalt. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!