Oli novembrikuu viimane reede, veel viimast korda saime sõpradega kokku, Arukülas, Kristjani häärberis. Tegime sauna, jõime viina ja vaatasime internetist videosid, mismoodi lennukid alla kukuvad. Meid ei olnud palju, umbes viis-kuus nägu. Hommikul ärkasin ma oma kodus, voodis, pea valutas ja terve tuba haises eelmise õhtu menüü järele. Mul ei olnud tegelikult veel tuju tõusta, aga ema tuli mind äratama, siis me kallistasime ja ta soovis mulle head reisi. Ta läks tööle. Eks ta hingas kergendatult - üks suu jälle vähem toita. Igal teisel suvalisel laupäeva hommikul oleks mulle moraali loetud, et sinust saab alkohoolik ja varsti oled samasugune parm nagu kõik teised külajoodikud, kes poe ees sente kerjavad ja kraavis magavad. Õnneks nii hull veel asi pole. Sama päeva õhtul väljus meie lennuk, ma olin natuke ärevil ka, sest ma polnud kunagi varem lennukiga lennanud ja ei teadnud üldse, kas lennukis näiteks WC on olemas. Muuseas mu vanaema oli lendur, päriselt ka, ta oli ainuke emalendur Eestis omal ajal. Võib-olla isegi terves Nõukogude Liidus ainuke, ma ei tea seda, pean ema käest järgi küsima. Lennuk tõusis õhku kell kuus õhtul, oli laupäev, 24. november 2012.
Meie esimeseks koduks sai üks väike ühekordne maja, kus oli kokku kolm magamistuba, elutuba, köök, vannituba ja pesuruum. Hoovis oli veel väike bassein, mis tol hetkel tundus üüratu luksusena. Selles väikses majas elas koos minu ja Madisega kokku neliteist inimest. Minu voodiks oli üks vana vaip, mis kuskilt kuurist leiti. Polnud viga, jagasin tuba veel viie inimesega, kellest üks oli Madis ja kõige enam vihkasin ma Madise norskamist. See lihtsalt ei ole inimlik, mis häält üks inimene magades teeb. Need olid keerulised ajad, raha oli täpselt nii palju, et selle eest poleks peksagi saanud, tööd meil ei olnud ja kõik muud mugavused tundusid valgusaastate kaugusel olevat. Tagantjärele mõeldes olen ma õnnelik, et ma just sellesse majja sattusin, sest sealsetest elanikest said minu parimad sõbrad Austraalias ja see liit püsib veel tänasenigi koos.
Aeg läks edasi, vahepeal käisime farmis ära, saime tuttavaks Tipi ja Täpiga, elasime tõelises koloonias koos saja backpackeriga, kes kõik olid üle maailma kokku tulnud, et puude ja põõsaste küljest marju ja igasugu muid vilju korjata. See ei olnud meeldiv aeg, üle kümne erineva rahvuse ühe katuse all, kamba peale paar surmasuus olevat pesumasinat, täiskustud peldikud ja pilgeni täis külmkapid. Igaühel olid eraldi toidukotid ja ei olnud harv juhus, kui sa ühel hommikul avastasid, et sinu sink või juust on jalutama läinud. Selle kahju hüvitasin ma omavoliliselt kellegi teise arvelt, vastavalt sellele, mille järgi mul parasjagu isu oli. Farmis pidasime vastu kokku üle kahe kuu, rohkem poleks lihtsalt suutnud. Madis võib-olla oleks, aga mina mitte. Iga päev oli täpselt üks ja seesama rutiin: umbes kell neli hommikul hakkasid asiaadid oma jalgu köögi poole lohistama, siis pandi veekann tulele, viis minutit hiljem oli juba terve köök inimesi täis ja kui sa tahtsid omale röstsaia teha, siis sa pidid rösteri järjekorda võtma, päeval olid sa ilmselt kuskil põllu peal, korjasid näiteks lillkapsaid või sorteerisid virsikuid umbes kahekümne kohaliku vanamutiga, kelle jaoks see töö oli võistlus elu ja surma peale. Õhtul tulid koju, käisid pesemas ja siis algas tiksumine. See tiksumine kestis iga päev umbes kuus kuni seitse tundi, olenevalt sellest, mis kell sa magama läksid. Meil oli seal oma nurk, kus me iga õhtu kokku saime, kuulasime muusikat, mõni tõmbas ennast pilve, vahepeal toksiti paar mängu paar piljardit, siis üks alternatiiv oli veel telekat vaadata, aga see tuba oli nii sitane, et seal oli raske ennast mugavalt tunda. Samas täielik paradiis hipidele. Kõige ilusam mälestus sellest ajast ilmselt ongi Täpi kolmekümnes juubel. See oli meeletu söögiorgia, mis toimus ja kui Täpp kunagi veel mind oma sünnipäevale kutsuks, siis ma juba söögi pärast ei jätaks minemata.
Järgmiseks kolisime tagasi majja, kus me kõige alguses elanud olime, aga kuna sealne seltskond oli vahepeal uutega asendunud ja tüdrukuid enam majas polnud, siis kujutage ette, missugune sealaut see elamine välja nägi. Peale selle pandi seal iga nädalavahetus nii kõvasti pidu, et naabritel oli politsei number juba kiirvalikutes klahv number kahe all. See oli hirmus aeg, ma ei nautinud seda, näpuga ei hakka näitama, aga oli selgelt näha, kes tulid otse emapiima pealt laia maailma avastama. Samal ajal käisid meil pidevalt linnavalitsuse töötajad külas ja kurtsid, et meil elab liiga palju inimesi majas ja osad meist peaksid välja kolima. Vahepeal olin telefoniühenduses olnud vana sõbranna Triinuga, kes selleks ajaks oli juba poolteist aastat Austraalia eripaikades elanud ja oma lõpuspurdi kavatses ta teha Darwinis. Ma tahtsin ka Darwinisse minna, kuigi ma ei teadnud mitte midagi sellest linnast, ainult kaardi peal oskasin näpuga ära märkida ja Darwini auhindadest olin ka midagi kuulnud. Aga Triin läks sinna ja sellest mulle piisas.
Pikalt me seda plaani ei haudunud, paari päeva jooksul ostsime valmis vajaliku matkavarustuse, soetasime auto, jätsime sõpradega hüvasti ja asusime teele. Mul oli taskus ainult kuussada dollarit, Madisel ja Pikal natuke rohkem, aga mitte oluliselt. Ma ei tea, mis meil arus oli või mis kehaosaga me tol hetkel mõtlesime. Tõesti ei tea. Kolm pead, üks mõistus. Kui me ükskord kohale jõudsime, siis olin mina juba Rainerile paarsada dollarit võlgu ja teised poisid lugesid ka veel viimaseid dollareid kokku. Tänu mingi ime õnnestus mul kohe esimesel päeval töö leida, aga kuna samal õhtul kohtusime me Triinu, Marko ja kogu ülejäänud kambaga, siis kahjuks tööle ma järgmisel hommikul enam ei jõudnud. Ma ei jõudnud ennast ära kiruda, aga saatus oli mu vastu helde ja kohe samal päeval sain omale juba uue töö ja seda ma enam maha ei maganud. Darwinis oli tol ajahetkel väga keeruline tööd leida, linn oli backpackereid paksult täis ja kõik võitlesid töökoha pärast. Kahjuks paar nädalat hiljem lasti mind juba töölt lahti, aga õnneks suutsin ma oma võlad vahepeal ära tasuda ja natuke elamisraha jäi veel kättegi. Vahepeal lendas Pikk Melbourne'i, Madis läks tagasi Perthi ja mina jäin Darwinisse. Sain tööd prügiauto peale, elasin telgis, aga telklas tekkisid mul ka juba võlad, intress jooksis ja lõpuks kolisin ma oma telgiga ühelt platsilt teisele kuni lõpuks seesamune prügiautojuht, kes ühtlasi oli ka minu paarimees, pakkus mulle elamist enda karavanis. See meenutas umbes samasugust karavani, milles Eminem kunagi elas. Tähendab see, kus ta seal filmis elas. Saate aru küll. Ka see periood oli omamoodi huvitav, telgist karavani oli juba suur samm edasi. Samas hoovis elas veel neli-viis prügiautojuhti, naisi neil kellegil polnud, peale tööd vaatasid kõik koos telekat, jõid õlut ja peeretasid. Mina nendega oma vaba aega koos ei veetnud, mis mul nendega ikka nii väga rääkida oleks olnud. Võib vist öelda, et see oli minu kõige keerulisem periood Austraalias. Tuhat tänu Houston Streeti maffiale, kes mind igal nädalavahetusel võõrustasid ja kellega koos sai veedetud väga meeldejäävaid õhtuid.
Aga iga pidu saab ükskord otsa, tuled pannakse põlema ja koristaja korjab klaasid laudadelt. Nii võtsin ka mina suuna tagasi Perthi, sest Ivar ja Piia olid vahepeal otsustanud, et pühivad kodumaatolmu jalge alt ja tulevad samuti kõikide võimaluste maale õnne otsima. Sellest päevast alates, kui ma Perthis omale jalad alla sain, hakkas mulle koitma, kui lihtne on siin tegelikult raha teenida ja kui lihtsa vaevaga see kõik tuleb. Teate, kui hea tunne see on, kui sa saad poes käia nii, et sa ei pea hindu vaatama, osta seda, mida meeldib ja sul jääb ikka raha üle. Mitte mingit stressi. Mis te arvate, mille pärast väga paljud noored Eestisse tagasi ei taha minna? Sest seal on auklikud teed ja sügisel sajab vihma? See on ka võib-olla üks põhjus, aga kindlasti mitte kõige olulisem neist. Kõige lihtsam seletus võib-olla ongi see, et siin sa saad minimaalselt pingutades elada väga ilusat elu ja mis selles siis nii halba on? Ja mis selles halba on, et iga suvaline inimene sind tänaval teretab ja küsib kuidas sul läheb? Juba üleüldine inimeste omavaheline suhtlemine on niivõrd vaba ja seda on kaif omal nahal tunda. Kui Tarmo käis siin, siis me arutasime omavahel, kuivõrd segadusse selline situatsioon tegelikult ajab, kui sa oled pärit küllaltki vaesest riigist ja ühel heal päeval hakkad sa elama umbes kümme korda ilusamat elu - lihtsalt oma asukohta vahetades. Ühel hetkel hakkab sinu päritolu sind siiski rõhuma ja sa satud kahe tule vahele. Otsustusvõimetus, aeg muudkui venib, aga sa ei tea, mida sa tegelikult tahad. Ma olen täpselt selles olukorras praegu. Ei saa öelda, et mul oleks koduigatsus, varem oli, aga enam mitte. Oma otsuse kodumaale naasta võtsin ma vastu juba pool aastat tagasi ja selle aja jooksul on mind väga vahelduvad tunded vallanud. Kõige rohkem ilmselt hakkan ma oma sõpru igatsema, kes siia maha jäävad. Kõik muu tuleb järgmisena. Ma olen kuulnud lugusid, et mõni inimene ei suudagi enam Eesti eluga kohaneda ja ma saan aru neist.
Kõige selle hea juures on muidugi ka mõni miinus ja üks neist on kommuunis elamine. See puudutab eelkõige just seljakotirändureid. Me ei ela mitmekesi sellepärast koos, et me üksteiseta elada ei saaks, vaid seepärast, et üksinda lihtsalt ei jaksaks elamise eest maksta. Tegelikult see isegi oleks võimalik, aga see tähendaks seda, et kogu sinu tulu läheb ainult elamise alla ja muudest lõbudest tuleb suu puhtaks pühkida. Enne, kui ma alustan, siis ma tahan öelda, et minu viimased poolteist aastat on väga muretult kulgenud, ilma suuremate konfliktideta. See muidugi sõltub ka kellega sa koos elad ja mul on selles mõttes väga vedanud. Ideaalset kooslust on nagunii võimatu saavutada ja vahel lihtsalt tuleb silm mõne koha pealt kinni pigistada. Isegi parimate sõprade vahel tekib lahkhelisid ja selles polegi midagi imelikku. Üks minu vana klassivend Aare, kelle eeskujul ma tegelikult üldse siia Austraaliasse tulin, rääkis mulle loo sellest, mismoodi ta üle kahe aasta esimest korda Austraaliast koju läks. Ta viskas õhtul oma toas diivanile pikali, pani teleka mängima ja ei suutunud uskuda, et ta on tõesti üksinda. Et ta saab vaadata seda, mida ta tahab ja keerata teleka nii valjuks, kui hing ihaldab. Ja mitte keegi ei kommenteeri. Sa õpid inimesi lõpuks võib-olla isegi paremini tundma, kui ta ise ennast tunneb. Sa tead tema söömisharjumusi, tunned pesumasinas tema sokid ära, saad aru, kui tal on halb päev olnud, oled mõnda tema lugu juba vähemalt kümme korda kuulnud ja hommikul peldikusse minnes tunned juba sitahaisu järgi ära, kes viimasena hädal käis. Ma võib-olla ei nimetakski seda miinuseks, sest miinus tähendab ikkagi midagi negatiivset, aga mina isiklikult ei võta seda kui ravimatut traumat. See on pigem midagi sellist, millega tuleb harjuda, aga inimest sa ümber ei kasvata ja sellepärast tulebki sul kohaneda erinevate kiiksude, harjumuste ja elustiiliga. Igas majas on omad sisekonfliktid, aga samamoodi olid probleemid ju ka kodus ja samuti väga väikeste asjade pärast. Näiteks, kui mu vend ja õde nooremad olid ja neil veel hambaidki suus polnud. Vennal ilmselt juba olid, sest ta on kolm aastat vanem, aga õel kindlasti ei olnud. See oli ikka ammu, umbes viisteist aastat tagasi. Aga mina olin siis omast arust juba gängster valmis, tegime suusakeppidest omale pihlakapüssid, sõitsime ratastega mööda küla ringi, käisime aiamaadel kapsaid jalaga peksmas, viskasime kasvuhoone klaase sisse ja põletasime kulu. Sel ajal ostis ema lastele kohupiimakreeme ja muud sellist vedelat toitu, aga mina olin juba suur poiss ja minul olid teised toidud. Ma ei tahtnud sellest väga hästi aru saada ja ma käisin siis öösiti, salaja, kohupiimakreeme söömas. Hommikul tuli sellest muidugi suur pahandus ja nii edasi, aga ma tahan oma jutuga lihtsalt sinna jõuda, et konflikti tekkimiseks ei ole üldse palju vaja.
Ma istun praegu viimast korda oma voodis, Ballajuras, vihma sajab juba viiendat päeva ja harakad kraaksuvad. Kümne tunni pärast läheb lennuk ja mul pole veel asjadki pakitud. Järgmised viis nädalat reisin ma mööda erinevaid Kagu-Aasia riike, võtan päikest, käin snorgeldamas, sõidan paatidega ühelt paradiisisaarelt teisele, joon võrkkiiges erinevaid kokteile ja naudin elu. Ma olen põhjamaa mees, aga see ei tähenda, et ei mingit eksootikat. Minu väga hea sõber Rainer tuleb ka kaasa, aga tema lendab Vietnamist Austraaliasse tagasi. Kambodžas saan kokku Katriiniga. Viimased ööd olen väga rahulikult maganud, mitte mingit ärevust ega higistamist. Nagu iga tavaline reede.
Vahepeal pakkisin oma asjad kodus kokku, uued inimesed kolisid juba sisse ja elu läheb edasi. Nüüd ma istun Raineri juures diivanil, joon veini ja mõlgutan mõtteid. Palju aega pole enam jäänud. Ma ei oska sellist lõpusõna öelda, pole eriline kõnemees. See on rohkem vallavanemate ja külaelu edendajate pärusmaa. Te teate ise ka väga täpselt, kes minuga suurema osa ajast siin koos olid, et ma hakkan teid taga nutma ja ma arvan, et mul ei ole vaja nimesid nimetada. Ma ei hakka teile iga päev kirju kirjutama ega ka muul viisil ühendust otsima, jätke lihtsalt mu nimi meelde ja ma jätan teie oma ja küll me üksteist kunagi üles leiame. Nägudeni, kaasvõitlejad, kohtume teiega teisel pool kallast!
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!