Veebruari lõpp ja märtsi algus on meie majarahvale väga külalisrohke periood olnud, tuunikalakonservid ja Jim Beam on asendunud vürtsikilu ja Vana Tallinnaga. Esimestena jõudsid siia Tarmo ja Tiina, mõni päev pärast nende lahkumispidu maandus Piia ema Sirje ja kohe järgmise lennuga saabusid ka Maide ja Ingmar. Viimase kuu aja jooksul on meie väike maja preerias väga sünge piinalaagri pidanud üle elama ja tunneli lõpus valgust veel ei paista - prügikastid ajavad üle ääre, tühjad õllepudelid võtavad võimust, diivanipadjad teevad viimaseid hingetõmbeid, pesumasin karjub juba ammu appi ja sipelgad on ka sahvrisse oma sandilaagri püsti pannud. Elu käib.
Tarmo ja Tiina maandusid Austraalias 20.veebruari pärastlõunal, oli reedene päev, ilm mõnusalt päikeseline. Lennujaamas sättisime ennast niimoodi istuma, et kui Mäe talu turistid väravatest läbi astuvad, siis on meil võimatu neid mitte märgata. Kaua me ei oodanud, halvimal juhul võib-olla viisteist minutit, vaevalt sedagi. Nende näoilmetest ei osanud küll välja lugeda, et Eestis aastaringselt sitt suusailm on. Nahavärv oli põhjamaiselt kahvatu, aga tuju mitte. Jällenägemisrõõm oli suur, eriti meeldis mulle fakt, et saabusid natuke vanema generatsiooni esindajad ja justnimelt turistidena, mitte järjekordsete kullaotsijatena. Turistidele pole vaja seletada, kus poes odavam banaani kilohind on, neile tööd otsida, pangakontosid avada ega ka muude esmavajalike juhtnööride andmisel nõu ja jõuga aidata. Turiste on tunduvalt mugavam võõrustada, nii lihtne see ongi.
Erinevate õhtute jooksul rääkisime me lugusid liinitöötajate jõulusisseostude tegemisest, ehitusmeeste suitsupausidest, Tarmo meenutused üheksakümnedate diskodest ja veel palju-palju muud. Ei saa väita, et oleks igav olnud. Ühel õhtul käisime kogu majarahvaga Dagö kontserdil, kohale oli tulnud umbes paarsada eestlast, seltskond oli kirju, peopaigaks oli mingisugune Läti maja, mis oma siseviimistluse poolest meenutas kõige harilikumat küla kultuurimaja. Aga tore oli ikka, omad mehed ju ikkagi, pakuti veel sülti ja kartulisalatit, mängiti Eesti hitte, keerutati jalga ja joriseti niisama õllekannu taga. Tõeline külasimman ma ütlen.
Ühel hommikupoolikul sõitsime Tarmoga mõned linna uhkeimad rajoonid läbi, käisime jahisadamas, tegime tiiru peale meie esimesele kodule Austraalias, seejärel võtsime suuna Mosman Parki, kus on linna üks parimaid vaateid, jõe peal tiirutasid sajad paadid ja parved, aga emotsioonid Tarmo näos ei muutunud - ei mingit vaimustust. Seda ma ei oodanud, ainult üks ehitusjärgus olev maja pakkus talle huvi, seda ta pildistas ja ilmselt näitab kodustelegi neid pilte. Ei teagi, mis puudu oli. Eks ta ole juba vanem mees ka, ilmas ringi käinud, latt on kõrgele seatud, nurkademängu võidu pärast Bingopiletit ei kraabi ja sarnaselt Mati Alaverile kuues koht teda ei rahulda. Aus arvamus on alati parem, kui vägisi välja pigistatud kompliment. Tüdrukutele komplimenti tehes toimi risti vastupidi.
Mõni päev pärast linnas ringi uitamist pakkis perekond Rühkad oma kola kokku, renditi mugav matkabuss, marsruut paigas ja asuti teele. Sõideti läbi kogu rannikurajoon ja ka mõned huvitavamad vaatamisväärsused sisemaal. Laupäeva õhtuks jõudsid nad oma karavaniga Stirling Range National Parki, kus Henry ja Raineriga oleme varemgi oma kopse linna heitgaasidest puhastamas käinud ja mõtlesime, et kui tuttavad näod juba nagunii ees on, siis miks mitte see teekond jälle ette võtta. Piia tuli ka. Jõudsime kohale pühapäeva pärastlõunaks, korra ringutasime ja võtsime suuna Bluff Knolli poole, mis erinevate allikate väitel on üks kõrgeima tipuga mägi Lääne-Austraalias. Aga ilm oli kole, kohe väga kole, udune ja sombune, vihma sadas, tuul oli kõva ja päiksest polnud haisugi. Nähtavus oli maksimaalselt kolm meetrit enda ette ja mida kõrgemale jõudsime, seda hullemaks ilm läks. Väga vale päev ronimiseks. Tippu me siiski jõudsime, aga peale külma käes värisevate matkajate polnud seal midagi vaadata. Mul on kuskil paar pilti ka, aga ma ei viitsi isegi juhtmeid selle jaoks välja otsida, et need pildid arvutisse saada. Tiina tuli Raasiku vallavalitsuse seenioride arvestuses esimesele kohale ja Tarmo võitis robotite arvestuses. Ta oli ühtlasi ka ainuke osavõtja. Müts maha, et nad sellise piinarikka jõupingutuse üldse kaasa olid nõus tegema. Õhtul grillisime laagriplatsil liha, keetsime suure potitäie kartuleid, kehasoojust andis Vana Tallinn ja tuju hoidsid üleval lõbusad seltskonnajutud. Kahjuks ei saanudki ma päris täpselt aru, mis muljetega külalised kaugelt maalt tagasi koju läksid. Ehk kunagi hiljem kuuleb.
Maide palus eile, et ma temast ka paar rida kirjutaksin, siis ta emal olevat huvitav lugeda. Ta istub praegu teisel pool maja, joob õlut ja otsib farmitööd. Ingmariga koos otsivad. Praegu nad ei tea isegi seda, missuguses kapis potid-pannid asuvad, rääkimata linnaruumi tajumisest. Maide tuba on praegu esikus, siin on tal suur täispuhutav madrats, pistikupesa telefoni laadimiseks, seinas ripub viltune maal (kindlasti mitte Picasso), laua peal vedeleb ID-kaardi lugeja ja punane küünal. Alguse kohta pole paha. Ingmari tuba on suure toa diivanil. Täitsa tavalised tingimused esimeste nädalate kohta, rahamägedeni läheb veel kõvasti aega. Edu uutele sisserändajatele ja loodetavasti kulgeb nende seiklus nagu autosõit käänulistel Lõuna-Eesti kruusateedel - parajalt adrenaliini ja ümberringi hingematvalt kaunis loodus.
Panengi nüüd järjekordse punkti oma sissekandele, järgmises osas katsun kõik selle kaks ja pool aastat siin Austraalias kokku võtta ja vorpida üks pikem hüvastijätukiri kõigile neile, kes siia maha jäävad.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
