Based on a True Story: November 2014

On esmaspäev ja ma istun kodus. Aga täna pole riigipüha, haiguslehte mul ka ei ole - ma lihtsalt võtsin vaba päeva. Viis minutit tagasi käis prügiauto ja selle müra peale ma üles ärkasingi. Prügiauto käib iga seitsme päeva tagant, esmaspäeva hommikuti. Taara jaoks on meil eraldi prügikast ja seda tühjendatakse iga kahe nädala tagant, täna viidi mõlemad tühjaks. Peale seda korjasin ma pesu nööri pealt ära, nüüd käisin poes ja ostsin süüa. Õlut ostsin ka, terve kasti. Päike on juba kõrgel taevas ja käele tekkinud tugev päevitusrant annab selgelt märku, et rannahooaeg on alanud. Eestis vist nii lõbus ei ole? Ilm ma mõtlen. Viimased neli nädalat on möödunud kui unenägu (neli nädalat on kakskümmend kaheksa päeva). Selle aja jooksul olen ma maha sõitnud umbes kümme tuhat kilomeetrit, pidanud maha pulmad ja kaks sünnipäeva, saanud palju uusi tuttavaid ja vanade tuttavatega veel paremini tuttavaks saanud. Igal juhul...

...24. oktoobri hommikul helistasin ma Henryle, sest samal kuupäeval, kakskümmend viis aastat varem, nägi ta esimest korda ilmavalgust. Tuletasin talle meelde, et sellise tähelepanu osaliseks langeb ta vaid korra aastas ja kuulsusega pole siin mingit pistmist. Kõne lõpus ta veel küsis, et kas ma Pepe pulma ka lähen. Ma teadsin küll, et Pepe hakkab abielluma, aga kuupäevast polnud juttu olnud. Sellised ootamatud plaanid meeldivadki mulle palju rohkem, sest siis ei ole seda lolli ootamist, et millal see päev ükskord kohale jõuab. Tuleb meelde, kui kunagi käsipallimeeskonnaga Soome võistlustele läksime. Ma olin siis kaheteistkümneaastane ja see sai olema minu esimene välismaareis. Kujutate seda ärevust omale ette? Sõit Soome pidi toimuma sügisel, aga meile räägiti sellest juba suvel! See on ju lapse kiusamine, ma ei saanud järgmised paar kuud korralikult magada. Igal hommikul vaatasin kalendrist, et ega juhuslikult juba täna minek ei ole. Selliseid suuri uudiseid ei tohi lapsele liiga vara öelda, nii võib laps hulluks minna - ma paari sellist hullu tean ka. Igatahes päev pärast Henry sünnipäeva hakkas Pepe naist võtma. Passis on ta nimi Edvard Pukk, aga selle nime järgi ei tunne teda keegi. Ma polnud kunagi varem pulmas käinud, mistõttu puudus mul igasugune ettekujutus sellest üritusest. Filmidest olen näinud, et pruut viskab kimbu õhku ja mingi hetk nad peikaga suudlevad, aga kõik ülejäänu oli mõistatus. Tuleb tõdeda, et tseremoonia oli väga tagasihoidlik: vihma sadas, inimesi oli umbes neljakümne ringis, bänd ei mänginud ja seltskonnaajakirjanikke polnud ka kuskilt näha. Aga kihvt oli ikka, kõik ei peagi kogu aeg nagu muinasjutus olema. Pärast tseremooniat liikusid kõik pulmalised Keni, Sireti ja muude kaasüüriliste majja, kus toimus lõbus külasimman. Kohalik kokk küpsetas köögis liha, tegi ahjukartulit, segas sousti ja hakkis salatit - mees nagu orkester, aga tegelikult kokk. Nagu eestlaste puhul kombeks, siis algul ei saanud vedama ja pärast pidama. Minul toimusid seal väga huvitavad vestlused, aga kuna üles ma midagi ei märkinud, siis on raske öelda, millest me rääkisime. Parem vist on kah.

Pulmapeole järgnes viis päeva tööd ja siis tuli jälle uus pidu: Piia Mai ja Dmitri sünnipäev. Kostüümipidu, teemaks oli halloween. Pool majarahvast tellis omale internetist mingid hilbud ja teine pool ostis poest midagi kokku, aga kuna algselt pidin ma sünnipäevaööl üldse tööl olema, siis jäi mul kõik viimasele minutile. Halloweenist oli asi kaugel. Ma pole üldse eriline kostüümipeo fänn, aga see õhtu oli väga lõbus. Tossumasin, värvimuusika, õhupallid, purjus tüdrukud - mida sa veel tahad? Natuke sularaha võib-olla. Peale seda pidu tuli nädal aega tööd teha ja siis oli JÄLLE pidu: Otto sünnipäev. See üritus algas juba kell kaksteist päeval, kuid kuna ma tol hommikul kodust viiesaja kilomeetri kaugusel olin, jäin ma veidi hiljaks - umbes kaheksa-tundi-natuke hiljaks. Siiski tort oli veel lahti lõikamata, nii et sünnipäeva kõige pidulikum osa oli alles ees. Õhtu möödus nagu mardipäev. Mardipäev selles mõttes, et kõik jooksid ja pooli nägusid ma ei tundnud. Valetan praegu, umbes viit-kuut nägu polnud varem näinud. Tänapäeval on moes igale asjale natuke juurde panna, kõik kauplused panevad ju ka oma protsendi otsa. Kauplust mul ei ole, saan ainult jutule juurde panna. Mulle meeldib selle seltskonnaga koos aega vaata, sest minu jaoks on nad kõik uued näod ja avastamata maad on alati huvitav kombata. Sünnipäevajärgne jorisemine möödus samuti Otto residentsis, poisid mängisid veesõda ja tüdrukud küpsetasid kooki. Sandra tegi veel suure plaaditäie pitsat, millesarnast pole ma Austraaliasse saabumise päevast saanud. Rammusad toidud on üldse palju maitsvamad, kui salatilehed ja juurviljad. Paksud söövad kogu aeg pitsat, neil on hea maitse. Ei tea, kas paks ise ka hästi maitseb? Kannibalid kindlasti teavad. See sünnipäev leidis oma lõpu alles pühapäeva öösel, haavu lakuti veel mitu päeva. Aitäh, et kutsusite. Mul tuleb ka varsti sünnipäev, aga ma sel korral vist ei tähista, nii et kahjuks jään võlgu.

Sellised on olnud minu viimase kuu aja nädalavahetused, igavuse üle ei saa kurta. Ka töö on olnud tavalisest veidi huvitavam, sest meie ülesandeks oli läbi sõita kõik Lääne-Austraalia Woolworthsi toidukauplused ja paigaldada mõned reklaamalused riiulitele. Lääne-Austraalia sisse mahub 58 Eestit. Ma arvan, et see on päris suur krunt. Tegin ka väga palju pilte tee peal, aga kuna vinget pildistamisvahendit mul endiselt pole, siis tuli kogu fotoalbum Steve Jobsi tehnikaga kokku klõpsida. Värvid on küll tuhmid nagu Nõia-Intsu tulevik ja osad pildid on hoopiski läbi autoakna tehtud, kuid siiski etem, kui tühipaljas jutt. Eks ole näha, kas enne järgmist aastat üldse kirjutan midagi, sest mõneks ajaks on nüüd peod peetud ja enne jõule ei toimu suurt midagi. Aastavahetuseks on meil plaan Melbourne'i sõita ja seal natuke ringi vaadata, kuulduste järgi Austraalia vingeim linn. Kaeme üle.

Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!