Viimased nädal aega olen ma tõsiselt mõelnud kirjutada sellest, missugune näeb elu Austraalias välja siis, kui jätta kõrvale kõik see, mille pärast siia üldjuhul tullakse: suured palgad, soe kliima, superilus loodus ja võimalus avardada silmaringi. Vahelduse mõttes heidame korra pilgu kardinate taha ja vaatame, mis elu seal käib. Mind pani seda sissekannet kirjutama tegelikult südametunnistus, sest ma ei saaks enam öösel rahulikult magada, kui ma kuuleks, et üks kaheksateistaastane tüdruk, kusagilt Abja-Paluoja külje alt, käis suvi läbi Pärnu rannas jäätist müümas, et sügisel Austraaliasse sõita, sest ta olevat kellegi Märdi blogist lugenud, kui tore ja vahva seal kõik on. Sellist avastamisrõõmu on siin selle kahe aasta jooksul võib-olla ainult kolm-neli kuud, ülejäänud aja moodustab vegeteerimine ja just selle vegeteerimise ma püüangi nüüd natuke põhjalikumalt lahti seletada. Igaks juhuks mainin veel ära, et ma kirjutan seda kõike enda kogemuste põhjal ja kindlasti mitte kõigil ei kulge see elu siin selliselt.
Vegeteerimine hakkab pihta umbes siis, kui sa oled leidnud omale kindla töö, kindla elukoha ja kindlad inimesed, kellega sa koos elad. Lisaks on sul ära käidud juba mõnel pikemal ringreisil, nii et esimene vaimustus Austraaliast on läbi elatud. Nüüd on vaja kuidagi sisse elada. Sa hakkad vaikselt õppima end siinsete rahadega ära majandama, toidupoes käies tunned ära hapukoore, tead juba kiiruskaamerate asukohti ja oskad igast linnaotsast ilma kaarti vaatamata koju sõita. Lisaks sellele harjud sa mõttega, et hommikul suure ihuhäda peale üles ärgates on kemmerg juba kinni, sest selle on hõivanud keegi sinu majakaaslastest. Veel suurem probleem on aga siis, kui peale sind läheb mõni tüdruk potile istuma ja vahetult enne sind sai õhuvärskendaja purk tühjaks, nii et suurema piinlikkuse vältimiseks tuleb sul võimalikult kiiresti majast välja saada. Õhtul töölt koju tulles ei pruugi sa alati kohe duši alla saada, sest keegi on juba enne sind koju jõudnud, aga pole hullu, sest sul on külmkapis külma õlut, mille sa endale peale rasket tööpäeva preemiaks lubad. Nii, nüüd sa avastad, et sul on vaja toidupoodi minna. Sa ostad sealt omale hunniku asju, sest sa ei viitsi iga päev poes käia. Kodus ootab sind aga jälle üllatus ees, sest tuleb välja, et keegi on veel poes ostlemas käinud ja sinu kolmeliitrine piimapakk ei mahu enam kappi ära. Hea küll, see probleem saab kuidagi lahendatud. Järgmiseks tahad sa hakata omale kartulit ja hakklihakastet tegema, aga tuleb välja, et keegi on selle kõige parema panni juba hõivanud ja teine pann kõrvetab põhja. Nüüd sa pead ootama. Vahepeal tuleb sul meelde, et oleks vaja tööriided ära pesta, aga keegi on pesumasina juba käima pannud ja selleks ajaks, kui sinu masinatäis ükskord pestud saab, pöörad sa voodis juba ammu teist külge. Uus hommik. Erinevalt eelmisest hommikust jõudsid täna sina esimesena tualetti ja tänu jumalale on keegi on juba uue purgi õhuvärskendajat ka ostnud. Milline rõõm - saab häbi tundmata kemmergust väljuda. Nüüd sa lähed jälle tööle, higistad päev läbi ja tuled koju. Mingil põhjusel ei läinud sul töö juures kõige paremini, näiteks jäi palk saamata või ülemus ütles paar kurja sõna. Sa ei ole just kõige paremas tujus ja sa tahaksid natuke omaette olla, aga tuleb välja, et kodus ootavad sind kolm purjus tüdrukut ees, kes kuulavad väga jubedat muusikat ja ei aja just kõige adekvaatsemat juttu suust välja. Sa tahaksid natukene privaatsust, aga sa ei saa, sest sa elad elutoa diivanil ja privaatsus pole sulle ette nähtud. Jälle probleem. Sa pöördud heas usus tüdrukute poole, et äkki nad keeravad muusikat natukene vaiksemaks, aga kuna on soe suveõhtu ja nad pole juba nädal aega üksteist näinud, siis näitavad nad sulle sinu viisaka palumise peale keskmist sõrme. Sa jätad selle meelde. Sellest keskmisest sõrmest sai seeme sinu ja tüdrukute vahelisel hõõrumisel. Tüli hakkas idanema, tekib olelusvõitlus. Kuidas käitud?
Järgmiseks kolib sinu majja uus poiss, kellegi sõber, keda sina näed esimest korda elus. Te saate alguses hästi läbi, sest ta on ikkagi uus ja sa püüad temaga sõber olla. Vähehaaval hakkad sa märkama, et ta ei pese enda järelt nõusid, tema must pesu vedeleb juba kolmandat päeva esikus hunnikus ja tagatipuks on ta ära joonud sinu piima. Tema jaoks pole selles midagi imelikku, sest ta on pere ainus laps ja ta on harjunud, et ema tema järelt koristab. Sellest saab alguse konflikt. Nii, nüüd on sul majas juba kaks inimest, kellega sa enam läbi ei saa. Sa ei taha enam kodus olla, sest elekter on õhus. Tekib stress. Hakkad otsima omale uut elamist või hoopis uut linna, kuhu ennast sisse seada. Uues linnas algab jälle kõik algusest peale: avastamisrõõm, linna tundma õppimine, uude seltskonda sisse elamine. Teen jälle väikse kõrvalmärkuse, et siiani olen kirjutanud paari enda tuttava läbielatust, aga ka mina olen selliste olukordadega vägagi tuttav.
Võib juhtuda, et sinu väga heast sõbrast saab ühel hetkel sinu suurim vaenlane, sest siiani olid sa temaga ainult reedeõhtuti koos napsu võtnud, aga sul polnud õrna aimugi, et argielus on ta kannatamatu "elukaaslane". Selliseid lugusid võiks ausalt öeldes rääkima jäädagi. Väga keeruline on kõikidega hästi läbi saada. Näiliselt võib ju kõik ilus olla, aga vahel on see pigem selline võltsviisakus, et "elame ühes majas, ütleme üksteisele hommikul tere, aga ma ei jõua ära oodata, millal sa välja kolid". Kindlasti olen ka mina kellegile pinnuks silmas olnud ja võib-olla olen siiamaani, aga ma ei tunne ennast sellepärast halvasti. Ma olen juba poolteist aastat sellist kommuunielu elanud ja pika peale teeb see sind selliseks uimaseks kalaks, kes küll elab, aga kellel pole sooja ega külma, kas taevast tuleb vihma, rahet või lund. Samas mõnikord võib ka see uimane kala oma uimega paar kiiremat liigutust teha, et veri päris seisma ei jääks.
Kõige rohkem igatsengi ma privaatsust, sest mõnikord on tõesti tunne, et tuleks töölt koju, viskaks porised saapad nurka, paneks muusika mängima, praeks muna ja ei peaks kellegiga midagi rääkima - lihtsalt oleskleks. Muuseas ma meelega ei maininud mitte midagi ilusat tänases blogis. Tahtsingi jätta sellise vinguva Mustamäe vanamuti mulje, kelle päeva tipphetk on hommikuses trollis istuma saamine. Loll nali. Eks neid häid päevi on muidugi ka olnud, aga need head päevad on nagu jõulud - tulevad korra aastas. Jälle loll nali. Eks igaüks teab ise, kui kaua ta sellist elu elada tahab. Hea õnne korral võid ju mõne sellise seltskonna otsa sattuda, kes teevad sinu Austraaliast elu parima aja. Olen ka mina selliseid lugusid kuulnud - oma kõrvaga kusjuures.
Ma luban, et rohkem ma selliseid õuduslugusid Austraalia kohta ei kirjuta, sest muidu see kaheksateistaastane tüdruk, kes praegu Pärnu rannas jäätist müüb, lööb homme lahkumisavalduse lauale. Pole seda jama minu hingele vaja. Enda edasise heaolu mõttes ei hakanud ma ühtegi konkreetset nime ka mainima, sest mine sa tea, mis tüli sellest tõusta võib. Hiljem vaja hakata jälle arveid klaarima. Kahjuks pilte mul täna üles pole laadida, aga kui te kunagi seebikaid olete vaadanud, siis ma kinnitan, et sellest täiesti piisab.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
