Oli tavaline hommik: äratuskell, äratuskella edasi lükkamine, igahommikune keha kergendamine, väike hommikusöök, auto käima, räpp mängima ja objektile. Juba eelnevalt oli mul kokku lepitud, et töötan ainult pool päeva, sest hiljemalt kell neli pidin ma lennujaamas olema. Tänu jumalale oli Raineril sel päeval öine vahetus ja ta oli lahkesti nõus mind lennujaama ära viima. Kütuseraha ma talle ei andnud, sest teel lennujaama ta uhkustas minu ees, et eelmisel nädalal teenis ta oma rekordpalga Austraalias. Miks sellisele raha veel juurde anda? Lennujaama kohale jõudes me üksteist musitama ei hakanud, aga kätt surusime küll. See oli rohkem selline sõbramehelik käepigistus, et head reisi sulle ja tule tervena tagasi. Juba tund aega hiljem istusin ma lennukis, näppisin oma verivärsket digikaamerat ja ootasin huviga, kes minu kõrvale istub. Ei läinud kaua aega mööda, kui minu kõrvale jäi seisma üks noor kutt, kes välimuse järgi otsustades võis surfar olla. Ta tõstis pilgu ja tegi tervitava peanoogutuse. Vastasin samaga. Lennuk tõusis õhku.
Meie lend oli kestnud juba pool tundi ja selle aja jooksul olin ma enda kõrval istuva noore surfariga üsna mitu sõna jõudnud vahetada. Tuli välja, et surfar ta siiski polnud. Ta oli hoopis üliõpilane, kes õppis arhitektuuri. Tema pagasiks oli ainult üks pisike koolikott ja selle sees oli tal paar maikat, hügieenitarbed, joonistusplokk ja vildikad. Ma siis rääkisin talle, mis mina omale kõik kaasa pakkisin ja selle peale ta ainult naeris ja ütles: "rookie". See polnud tema esimene kord Balile puhkama minna. Lennujaamast olin ma veel ühe väikse pudeli kanget alkoholi reispassiks kaasa ostnud. Ost polnud juhuslik. Selle pudeli eesmärk oli luua uusi tutvusi. Omaaegne male suurmeister Paul Keres mõtles ju samuti mitu käiku ette. Vabandan kõikide maletajate ees, et end teie suure iidoliga üldse võrrelda julgesin. Lend kestis kokku kolm ja pool tundi, mis on minu jaoks ilmselgelt liiga pikk aeg lennukis istumiseks. Nimelt ma ei ole eriline ekspert paigal püsimises. Lõpuks meie lennuk ikkagi maandus ja sain jälle oma jalgu sirutada. Vahepeal olime uue sõbraga jõudnud kokku leppida, et võtame ühise takso. Mõeldud, tehtud.
Esimese asjana panin ma tähele, et peaaegu kõik autod on ühesugused ja ega nende juhidki üksteisest väga palju ei erinenud. Taksosse istudes palusin ma kõigepealt muusikat kõvemaks keerata ja oma tahtmise ma ka sain. Raadiost tuli väga veidrat muusikat, millest ma ausalt öeldes midagi aru ei saanud, aga tundus, et taksojuhile see lugu väga meeldis. Ju siis oli hea lugu. Me palusime taksojuhil end kesklinna viia, kuna meie mõlema hotellid asusid peaaegu linna keskel. Minu hotell oli saja meetri kaugusel kohast, kus 2002. aastal toimus suur pommiplahvatus, mille käigus hukkus 202 inimest. Rünnaku korraldajateks olid kohalikud Al-Qaedaga seotud islamistid. Väidetavalt oli see kättemaks USA-le islamistide mahasurumise, Iraagi ja Afganistani ründamise eest. Ei taha küll niivõrd mustade toonidega oma puhkust kirjeldada, aga pidasin vajalikuks selle info teile edasi anda. Minu karavan liikus tol õhtul hoopis lõbusamas meeleolus, sest selleks ajaks, kui me ükskord minu hotelli ette jõudsime, olin ma tee pealt veel paar pudelit kesamärjukest osta jõudnud. Samuti ka minu uus kamraad. Seejärel võtsin taksost oma pagasi, märkisin oma nime hotellikülastajate raamatusse, viskasin toale pilgu peale, panime kompassi paika ja sukeldusime Kuta ööellu.
Esimene emotsioon oli võimas - terve linn elas, tänavatel käis meeletu möll, ööklubide ees seisid piltilusad tüdrukud, kes meelitasid sind oma võluva naeratusega ja jagasid kõiksugu kuponge laiali. Sellist melu polnud ma uneski näinud! Korraks ma arvasin, et olen hoopis ilutulestikutehase suvepäevadele sattunud: kõikjal ainult neoontoonid, vilkuvad tuled ja värvilised sildid. Enam pole mingit küsimustki, et kust kõik geiklubid omale šnitti on võtnud. Sammud viisid meid lõpuks ühte püstijalabaari, kus me kohtusime Chrisi sõpradega. Nemadki olid Austraaliast pärit. Jõime veel mõned joogid, tuikusime natuke ringi ja kui päike juba paistma hakkas, siis tundus, et on vist õige aeg magama minna. Järgmisel hommikul ärkasin ma veidi peale kella ühteteist, mis tähendas seda, et hommikusöögile olin ma üle tunni aja hiljaks jäänud. Polnud viga, sest basseini ääres sai samuti süüa, aga seal tuli juba raha maksta ja raha mul oli. Kõht täis, hea olla, käisin korra veel toast läbi, võtsin kaamera ja asusin linna uudistama. Ma polnud veel saja meetri kauguselegi hotellist jõudnud, kui juba oli mulle pakutud erootilist massaaži, vähemalt viite erinevat sorti narkootikume ja kui ma ühtegi nende pakutavat meelemürki ei soovinud, siis pakuti mulle jälle tüdrukuid. See oli nagu nõiaring ja selle eest põgeneda oli võimatu, sest absoluutselt kõik tahtsid sulle midagi pakkuda ja tundus, et kaupa neil jagus. Sa ei jõua neilt midagi küsidagi, kui juba nad hakkavad hinnast rääkima ja kui selgub, et neil sellist särki või nokamütsi ei ole, mida sa osta tahaksid, siis panevad nad oma rollerile hääled sisse, viivad su enda hea sõbra juurde ja küll temal juba on seda, mida sa tahad. Mul oli üks selline olukord, kui ma otsisin turisimiinfopunkti, et järgmiseks päevaks paadipiletit Gili saartele osta ja minu juurde tuli üks noor poiss, kes kuulas mu mure ära, võttis käest kinni ja viis mu ühte hämaramasse nurka. Seal ootas mind juba mingi uus tegelane, kes siis väidetavalt oli selle "supermarketi" omanik. Koheselt pandi mind tooli peale istuma ja hakati uurima, mida mul täpselt vaja on. Vahepeal oli meiega veel umbes kolm poissi liitunud ja nemad hakkasid kappidest särke välja tõstma, nii et samal ajal, kui ma oma paadireisi Gili saartele püüdsin broneerida, pakuti mulle veel särke ka. Lõpuks tuli välja, et neil peale särkide polegi midagi pakkuda ja sarnane olukord ei jäänud mul viimaseks. See on lihtsalt uskumatu ja samal ajal tüütu, missuguse innuga nad sulle kõike pähe püüavad määrida. Ja ma julgen arvata, et meie tolliamet pole alates Eesti Vabariigi tekkimisest ka nii palju piraatkaupa konfiskeerinud, kui Balil ühe päeva jooksul maha müüakse. Peale mitmetunnist jalutuskäiku linna peal olin ma saanud omale päikseprillid, palju head süüa, seened, pileti Gili saartele ja mõned pildid mälestuseks. Ühel hektel sain ma kokku Chrisi ja tema sõpradega, käisime läbi nende hotellist, jõime mõned õlled ja tegime kerge õhtusöögi. Edasi liikusime minu hotelli, aga kuna kõik poisid olid omale vahepeal seenekokteilid sisse tankinud, siis hotellist kaugemale me ei jõudnudki. Olime terve õhtu minu toas ja ajasime niisama plära. Kusjuures minu toa rõdult avanes vaade tervele tänavale ja seal toimuvale melule, nii et sisuliselt me olime ikkagi peol.
Aga järgmine hommik oli raske. Esiteks juba sellepärast, et eelmine õhtu venis liiga pikaks ja teiseks jäin ma bussist maha. Buss väljus kell 8.30, aga kui ma silmad lahti tegin, siis oli kell juba üheksa läbi. Ruttu ajasin end püsti ja tormasin uksest välja maad uurima, et äkki on veel kuidagi võimalik olukorda päästa. Jooksin siis selle putka juurde, kus ma omale pileti olin broneerinud ja õnnega pooleks õnnestus mul piletid ümber vahetada. Väikse lisatasu eest muidugi. Bussi väljumiseni oli
jäänud umbes pool tundi ja selle aja jooksul jõudsin ma veel hambad pesta, koti pakkida ja kiire hommikusöögi võtta. Sõit sadamasse kestis umbes poolteist tundi ja selle aja pühendasin ma unevõla tasumisele. Paadisõit saarele kestis samuti poolteist tundi, aga selle aja jooksul ei tulnud mul mõttessegi korraks magama jääda, sest sellises paradiisis polnud ma varem viibinud. See oli tõesti midagi sellist, mida on raske sõnadega kirjeldada. Blogi lõppu olen jälle pilte lisanud, nii et kel huvi on, siis võite üle vaadata ja saate natuke aimu, miks ma tolle ümbruskonna kirjeldamiseks sobivaid sõnu ei leia. Paadilt maha astudes polnud mul veel õrna aimugi, kus ma ööbin või kuhu poole ma suuna peaksin võtma, et midagi uurima hakata, aga ausalt öeldes tol hetkel see isegi ei huvitanud mind. Ma lihtsalt jalutasin mööda tänavat, jõin külma õlut ja imestasin, et küll on ikka ilusaid paiku maailmas olemas. Alles hämaruse saabudes hakkasin ma ööbimiskoha peale mõtlema ja sobiva koha leidmine võttis mul parimal juhul viisteist minutit aega. Minu elamine sai olema ühe baari kõrval, kus igal õhtul esines kohalik reggae bänd. Bändi nime ma kahjuks ei mäleta, aga põhiliselt laulsid nad Bob Marley laule ja mõni seeneuimas turist kindlasti arvaski, et Bob Marley on elus ja laulab praegu lava peal. Esimesel õhtul ma veetsingi suurema osa ajast just selles baaris, sest kõik ülejäänud kohad olid peale südaööd oma uksed juba kinni pannud. Väga mõnus õhtu oli ja ma kaifisin iga sekundit!
Hommikul ärkasin ma muruniiduki müra peale üles ja seesamune muruniidukimees vabandas hiljem minu ees ette ja taha, et ta ei teadnud, kas keegi magab veel ja ega ta mind üles ei ajanud. Ma ei teinud sellest suurt probleemi, sest ma olin ju ikkagi paradiisisaarele sattunud ja üks muruniiduk minu tuju küll alla ei viinud. Võtsin jälle kerge eine, rentisin laenutusest ratta ja hakkasin saare peal ringi vaatama. Kõvasti pilte sai ka muidugi tehtud. Ühtegi mootorsõidukit saare peal ei olnud, nii et ainukene liikumisvahend oligi ratas või hobune. Tuleb tõdeda, et päike tol päeval armu ei andnud ja säras oma täies hiilguses. Õnneks tuli iga natukese aja tagant mõni baar või putka, kus sai külma õlut osta. Mainimata jäi veel see, et politseid ega muid korravalvureid saarel pole ja kui sa pahandusi teed, siis jääb see kohalike otsustada, mismoodi nad sind karistavad. Peale mõnetunnist rattasõitu läksin ma tagasi peatänavale, otsisin üles kõige ilusama basseini ja jäin sinna tükiks ajaks vedelema. Sel hetkel polnud minu elus ühtegi muret. Mõnulemisisu täis saanud, jalutasin ma onni ja jäin magama, sest oli ette teada, et õhtul tuleb rannas suur pidu, mida ma mingi hinna eest maha ei tahaks magada. Kahjuks peole ma ei jõudnudki, sest teel randa sain ma tuttavaks ühe kohalikuga, kes kõnetas mind ja palus mul maha istuda. Tema eesmärk ei olnud midagi pähe määrida, ta tahtis lihtsalt seltskonda. Ja nii me siis istusime seal, ilmselt kolm või neli tundi, jõime nende traditsioonilist võluveini ja rääkisime elust ja olust. Pidu rannas ei tundunudki enam nii ahvatlev, sest millal mul veel selline võimalus avaneb, et ennast ühe paradiisisaare põliselanikuga kohalikust veinist sassi juua ja tema elulugu kuulata. Lõpuks hakkas pilt juba virvendama ja tundus, et nüüd oleks vist õige aeg magama minna. Tark otsus.
Hommikul selgus, et ma olin oma tagasisõidupileti kuhugile ära kaotanud ja see polnud minu plaanidesse arvestatud. Saarele ma siiski lõksu ei jäänud, aga tengelpungile oli see järjekordne hoop allapoole vööd. Tol hetkel tuletasin omale lasteaias pähe raiutud õpetussõnu meelde: ära jäta oma asju valveta vedelema. Kahju ainult, et kõik need elutarkused liiga hilja meelde tulevad. Paanikaolukord lahendatud, sain ma saarelt lõpuks minema. Meie paat tegi veel kaks vahepeatust ka Gili Air ja Gili Meno saartel, aga need saared olid kolmest Gili saarest kõige väiksemad ja sealne elu polnud nii aktiivne, kui Gili Trawanganil, mis aga ei tähenda seda, et seal üldse elu polnud. Tõeliselt kaif tunne oli paadi katusel loksuda, vaadata kõiki neid saari ja mõelda, et kunagi saan ma oma sõpradele saunas rääkida, et ma olen seal käinud. Kui teil kunagi võimalus peaks tekkima, siis ma tõsimeeli soovitan teil Gili saartel ära käia ja te veendute selles ise, et mu jutt ei olnud mäda.
Õhtu hämaruses jõudsin ma tagasi hotelli ja sealt ma enam väga palju välja ei liikunudki, sest järgmiseks hommikuks oli mul veel üks turismituur kavasse võetud ja mõte selle maha magamisest minus eriti ülevoolavaid tundeid ei tekitanud. Järgmisel hommikul olin ma juba kaks tundi enne äratuskella üleval - suurepärane tulemus! Selle aja jooksul pakkisin ma kotid kokku, sõin hommikust, tegin hotellist check out'i ja jäin bussi ootama. Seekordne tuur viis meid ATVdega sõitma ja kohalikku loodust imetlema. Jällegi väga kordaläinud üritus. Pealelõunaks olime juba linnas tagasi, lennuk väljus täpselt südaööl, nii et sain veel natuke aega Kuta vahel ringi jalutada ja pilte teha.
Kui ma nüüd kogu selle reisi paari sõnaga kokku võtaksin, siis ma julgen küll öelda, et mõne koha pealt, kus mu silmad enne kinni olid, on nad nüüd natuke rohkem avanenud. Võtame kasvõi liikluse. Ühe väikse motorolleri peale mahub terve perekond ära: isa, ema, tütar ja poeg. Neil pole isegi kiivreid peas! Võib-olla teid ei pane see imestama, aga kui te kogu seda liikluskorraldust seal näeksite, siis te ehk mõistaksite. Mina julgeksin seal ainult Robocopi kostüümis ringi liikuda. Punase tule taga ei jäänud me kordagi seisma, suunatuli on autodele ainult moe pärast külge topitud, et oleks nagu stiilsem või nii. Suunatule asemel kasutatakse hoopis signaali. Ja osadel on veel terve suur putka rolleri külge ehitatud. Mul tekib küsimus, et kuidas sellise putkaga üldse tasakaalu saab hoida? Selliseid näiteid võib veel sadade kaupa tuua. Meil Eestis saab juba selle eest trahvi, kui sul helkurit pimedal ajal küljes ei ole. Aga sa mine räägi neile Indoneesia kohalikele seda lugu - nad naeravad su välja ja arvavad, et see on mõni anekdoot. Räpasust ja mustust leidub seal tõesti absoluutselt igal pool, aga kõik see, mis puudutab hotelle ja villasid, siis need nägid tõesti välja sellised, nagu te James Bondi filmides olete harjunud nägema. See on küll väga väike osa tervest Balist, aga kasvõi selle väikse osa eest võiks nende ees mütsi maha võtta. Ei tasu käia ringi ainult sellise pilguga, et mis valesti ja mis sitasti on. Tuleb märgata ka kõike seda, mis ilus ja hea on. Üldjoontes olen ma nähtuga väga rahul. Ma ei julge öelda, kas ma Kutale enam nii väga tagasi igatsen, aga Gili saari hakkan ma kindlasti unes nägema. Nüüd võib vist öelda, et jutule on joon alla tõmmatud ja võib kogu loole punkti ära panna.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
 |
| Minu hotelli bassein |
 |
| Add caption |
 |
| Minu selja taga on monument, mis on pühendatud pommiplahvatuses hukkunutele. |
 |
| Minu onn Gili saarel |
 |
 | |||||||||||||||||||||||||||||||||
