Based on a True Story: March 2014

Tere!

Alustan oma järjekordse sissekande kirjutamist, mille järjekorranumbriks on kakskümmend viis. Eelmine postitus nägi ilmavalgust mõni päev enne minu sünnipäevapidu ja just selle sama sünnipäevapeo sündmustest ma alustada tahaksingi.

Suurt lõket me ei teinud, Põhja-Tallinna suvetuur ka meieni ei jõudnud, poolpaljastest tantsutüdrukutest ei maksa üldse unistadagi ja ükski seltskonnaajakirjanik meid ka pildistamas ei käinud. Selles mõttes oli tõesti igav õhtu, aga kuna mul millestki muust ka eriti kirjutada pole, siis paar rida olen ma sunnitud ikkagi kirja panema, et minimaalne sõnade arv kokku saada.

14. veebruaril - sõbrapäeval, käisime sõber Ivariga kohalikes supermarketites. Ühes taskus krediitkaart ja teises taskus paberinutsakas, mille peal oli pikk nimekiri asjadest, mis ühe sünnipäevapeo pidamiseks vaja läheb. Hing oli hell küll, kui viimasest poest välja astusime, aga sinna pole midagi parata, sest ega keskmist eestlast ainult vee, leiva ja hea muusikaga kohale ei meelita. Vaja läheb vähemalt kümmet erineva kangusega piiritust, paar kausitäit kartulisalatit, natuke vorsti ja kindlasti ketšupit. Reede õhtul me loomulikult ettevalmistustega ei alustanud, sest ega tark ei torma - tark ootab alati kuni viimase minutini. Ja nii ka meie. Esimesed tõsisemad liigutused tegime alles laupäeva hommikul, siis kui kell hakkas juba üksteist lööma. Tegelikult ainuke suurem töö oligi kartulisalati hakkimine, sest kõik muu oli nagu lume peale kollase lume tegemine - lihtne ja loogiline. Esimese asjana panin ma umbes kuusteist muna keema, seejärel hakkasin ma KOORIMATA kartuleid potti panema ja vett sisse laskma, kui järsku hakkas meie maja rallisõitja Ivar kisama, et kas teil aru pole peas - enne tuleb kartulid ikka ära koorida ja siis alles keema panna. Ta oli endas nii kindel, et temale vastu hakata oleks olnud sama loll tegu, kui minna lähimasse kihlveokontorisse ja panna kogu oma maine vara selle peale, et Eesti jalgpallikoondisest saab järgmine maailmameister. Mina mäletasin küll, et kui minu ema tegi kodus kartulisalatit, siis tema ikka enne keetis kartulid ära ja pärast kooris, aga no mis sa hakkad vaidlema, kui teine endas nii kindel on. Natuke aega hiljem ronisid kõik teised majaelanikud ka oma tubadest välja ja tulid seda tsirkust pealt vaatama, mismoodi maakad kõige traditsioonilisema sünnipäevatoidu valmistamise kuldreeglit ei tea. Ma arvan, et kui tädi Tiina seda praegu lugema peaks, siis tal jagub mõtlemisainet kindlasti pikaks ajaks, et kuidas pere noorim poeg, kes juba maast madalast memme põlle küljes rippus ja tema kokakunsti iga päev oma silmaga pealt nägi, nüüd siis järsku nii rängalt eksis. Ivari õigustuseks võin ma ainult nii palju öelda, et erinevalt minust ta vähemalt oskab autol käigukasti vahetada ja teab peast kõikide rallisõitjate nimesid tagurpidi ja pealekauba veel vene keeles ette lugeda. Lõpuks saime me kõik toidud ikkagi õigeaegselt valmis, nii et jäi üle ainult külalisi oodata.

Pidulised olid oodatud kella kuueks õhtul, aga esimene inimene saabus alles kell seitse. Hilinemisest ja eetikast eraldi peatükki kirjutama ei hakka, aga omad järeldused ma sellest tegin. Südaööks olid peaaegu kõik ikkagi kohale veninud ja kiiremad said isegi mõne ampsu kartulisalatit maitsta. Õhtu möödus väga viisakalt: naabrid koputamas ei käinud, kõik uksed ja aknad jäeti terveks, keegi omavahel kaklema ei läinud ja midagi ära ka ei varastatud. Ainult ühel soliidses eas neiul hakkas järsku nii halb, et kogu tema õhtuse menüü võis minu toa vaibalt, kardinatelt, seinalt ja voodilinadelt välja lugeda. Minu esimene reaktsioon oli muidugi kuri nägu ja paar roppu sõna sinna juurde ja ega ma ei osanud kuskilt otsast koristamist ka alustada, aga õnneks staarfarmer Piia Mai kiired käed lõid mu toa jälle läikima. Ainult oksehais jäi veel paariks päevaks minu tuppa elama, aga lõpuks kustus ka tema eluküünal. Ilmselt see oligi õhtu ärevaim osa, sest kogu ülejäänud õhtu kulges vaikselt ja viisakalt. Enamasti kingiti mulle kõiksugu erinevaid pudeleid, millest suurem osa on juba otsas. Nii palju siis sellest.

Nädal aega pärast sünnipäeva kutsuti meid Ivariga kartidega sõitma. Meid oli seal päris suur kamp koos, umbes kaksteist-kolmteist poissi. Sõit käis võidu peale, aga tulemustest ma eriti rääkida ei soovi. Kui te olete kursis, mismoodi eestlased Sotši taliolümpiamängudel esinevad ja te ei tunne uhkust, et te olete eestlane, siis minul oli pärast seda võidusõitu umbes samasugune tunne. Järgmine suurem üritus oli Future Music Festival. Võrreldes eelmise aastaga suuri muudatusi ei olnud, nii et kui mõni parema mäluga lugeja mäletab, mis ma eelmisel aastal selle kohta kirjutasin, siis võin teile kinnitada, et kõik oli täpselt samasugune: väga palju narkojoobes noori, paarkümmend maailmakuulsat artisti ja tohutu suur rahvamass.

Nüüd viimane nädalavahetus oli Raineri sünnipäev. Suurt pidu ei toimunud - istusime natuke, lõime paar korda klaase kokku ja oligi kogu muusika. Seevastu järgmine päev oli aga mõnevõrra huvitavam. Rainer oli organiseerinud meile katamaraanidega sõidu. Mina arvasin, et kõigepealt tuleb nädal aega teooriat ja alles siis lubatakase meid jõe peale, aga väga valesti arvasin. Näidati ainult, mis suunas tuul puhub ja kuhu suunda me hoidma peaksime. Mina, Ivar ja Piia Mai olime kolmekesi ühe katamaraani peal. Väga vinge oli! Ivar muidugi tahtis lisapurje ka lahti teha, et saaks ikka viimast võtta ja kõikidest mööda kihutada, aga õnneks või kahjuks polnud Piia Mai selle mõttega päri. Üks purjus punt keeras valel ajal vales kohas otsa ümber ja oligi nende katamaraan kummuli. Õnneks meiega nii ei juhtunud ja peale tunniajast lõbuõitu olime jälle kuival maal tagasi.

Viimased kaks kuud pole mulle isiklikult just kõige kuldsem aeg olnud, sest minu praegune tööandja ei ole mulle suutnud järjepidevat tööd garanteerida. See tähendab siis seda, et mõni päev pole ma tööd üldse teinud ja teine päev olen ma ainult pooliku päeva kirja saanud. Õnneks olen ma suutnud omale mõned lisaotsad leida, nii et väga suurt miinust pole sisse tulnud. Mingisugusest rumalast lojaalsusest olen ma talle siiski truuks jäänud ja lootnud, et ehk läheb paremaks, sest ausalt öeldes pole mul lahedamat ülemust seni olnud. Pealegi tunneb ta iseennastki sellepärast halvasti, et praegu selline kuiv periood on. Aga mis parata, elus ongi paremaid ja halvemaid aegu ja tuleb õppida ka need halvemad ajad üle elada.

Paar päeva tagasi broneerisin ma omale lennupiletid Balile ja esialgsetel andmetel lähen ma sinna üksinda. Minu lend väljub 15. aprilli õhtul ja tagasi olen ma 21. aprilli varahommikul. Lähen viskan sellele kurikuulsale turismimekale pilgu peale ja vaatan, mis seal nii põnevat on, et pool Austraaliat seal koguaeg puhkamas käib.

Ma lisasin blogi lõppu mõned pildid ka viimase aja tegemistest. Osad pildid on tehtud Perthi kesklinnast natuke maad väljas, nii-öelda rikaste rajoonis. See pole küll kõige kaunim kant, mis ma siiani näinud olen, aga et blogisse natuke värvi lisada, siis otsustasin ma need pildid siiski üles laadida. Tuleb selleks korraks otsad jälle kokku tõmmata ja loole punkt panna. Järgmise korrani.

Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!