Based on a True Story: February 2014

Tere!

Tegin jälle selle kontimurdva liigutuse, et pühkisin oma rüperaalilt tolmu, võtsin ta sülle ja katsun nüüd midagi kirja panna enne, kui viimase kuu aja kõik tegemised ja tegemata jätmised niigi kehva mäluga peast sootuks meelest lähevad. Kahjuks olümpiamängude ümber keerlevale kõmule pole mul midagi vastu panna, aga paar külauudist võlun vast ikka varrukast välja.

Alustan kohe kõige suuremast uudisest: nimelt täpselt kolm nädalat tagasi kolisime mina, Ivar ja Piia Mai meie vanast elukohast välja, et alustada uut elu, uues majas, uute reeglite ja uue aadressiga. Olgu juba ette ära öeldud, et selle uue maja leidmine polnud sugugi nii lihtne, et pakid oma kohvrid kokku, lähed lased esimese ettejuhtuva maja uksekella ja postiljon juba järgmisel hommikul teab, kuhu kõik sinu tellitud ajalehed tuua tuleb. Me hoidsime peaaegu kaks kuud kõikvõimalikel üürile antavatel majadel silma peal ja muudkui tüütasime kõnede, meilide ja pommiähvardustega. Ja ega need kinnisvaraagendid ka siin oma aktiivsusega just eriti silma ei paista. Tundub, et nende põhitööks on suurematele ülemustele kohvivee keetmine ja printeris tindi vahetamine ja kui aega üle jääb, siis vastavad mõnele telefonikõnele ka. Tundub, et meie kõne mahtus just selle aja sisse, kui ülemust polnud tööl ja printerid olid paranduses. Siinkohal tuleb jälle jumalat tänada selle eest, et meie higi ja pisarad lõpuks tasutud said.

Meie uus kodu on väga hubane ja armas. Kemmerg sai juba esimesel õhtul sisse pühitsetud ja meie jaoks oli see täpselt sama tähtis sündmus, kui onu Edgarile Ülemiste viadukti lindi läbilõikamine. Esimesed kümme päeva elasime me siin kolmekesi, aga kuna meil on neli magamistuba, siis olime sunnitud omale veel mõned üürilised juurde võtma. Eks see puntras elamine natuke tüütu on, aga midagi pole parata, sest ega tengelpungile ju ka ei meeldi, kui ta üüri maksmise kuupäevadel pool oma kehakaalust koguaeg alla võtab. Tegelikult selline kommuunielu on üldse üks (minu jaoks vähemalt) väga raskesti seeditav elustiil, sest varem või hiljem hakkavad kõikvõimalikud pisiasjad sind vaikselt häirima. On ikka väga suur vahe, kas sa näed oma sõpru ja tuttavaid paar korda nädalas või sa elad nendega hommikust õhtuni ninapidi koos. Selles suhtes on mul praegu vedanud, et me just Ivari ja Piiaga selle maja võtsime. Selgeltnägija Nastja juurde ma küll minema ei hakka, aga loodetavasti suuremad tülid jäävad meil omavahel tulemata. Piia nagunii vahepeal jonnib, kui tal mõni Santa Barbara osa sellepärast nägemata jääb, et me Ivariga näiteks jalgpalli tahame vaadata, aga see väike virin on nagu põhikooli ajal klassijuhataja noomitus - läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Panen blogi lõppu paar pilti ka uuest elamisest, siis saate väikse ülevaate meie verivärskest kommuunist.

Tuleb tunnistada, et viimase kuu aja jooksul on üks nädalavahetus olnud huvitavam, kui teine ja ma katsun nüüd paari sõnaga mõned huvitavamad tegevused ka välja tuua. Näiteks mõni nädal tagasi kutsuti meid ühele väga peenele kokteilipeole, kus tüdrukud olid siis kohustatud omale kleidi selga ajama ja poistelt nõuti triikäsrki. Laud oli kaetud igasugu värviliste juurviljadega ja laes rippusid uhked õhupallid. Võõrustajateks olid Kert ja Triin, kelle juures Ivar ja Piia oma esimestel nädalatel elasid. Ma kujutan ette, et selle seltskonna keskmine IQ võis olla umbes 200 ja arvake nüüd ise ära, kes selle keskmise palli alla viis. Näiteks kui me Ivariga juba natuke vinti jäime ja mõne homonalja omavahel teha tahtsime, siis me pidime selle jaoks kõrvaltänavasse jooksma, et keegi teine seda jumala eest ei kuuleks. Ma olin viimati nii pinges siis, kui ma esimest korda elus tüdrukuga musitasin. Kokkuvõttes oli ikkagi väga tore õhtu ja suur aitäh Kerdile ja Triinule, et nad maakad ka peole kutsusid.

Sellest nädal aega hiljem oli Austraalia päev, mis on selle mandri suurim püha ja sel päeval panevad isegi kõige karsklasemad karsklased oma kärsad likku. Meie pidasime sel päeval ühe suure pikniku maha ja lõpuks liikusime kõik koos kesklinna, et seal siis ilutulestikku vaadata. Ilutulestik kestis ümmarguselt tund aega ja selle aja jooksul lasti nii palju raha õhku, et selle raha eest oleks võinud veel Sotši suveolümpiamängud ka korraldada. Seda muidugi juhul, kui Putin oma suurt krunti kasutada oleks lubanud.

Viimased kaks nädalavahetust on möödunud jõe peal aega surnuks lüües. Esimesel korral viis minu uus ülemus mind oma uhke paadiga sõitma, paadi peal olid lisaks minule veel ka tema sõbrad. Sain harjutada veelauaga sõitmist. Väga vinge oli! Sellest järgmine nädalavahetus sõitsime me Raineri ja tema sõpruskonnaga 70 kilomeetrit lõunasse ja rentisime seal väga huvitava vee peal liikuva sõiduriista, mis huvitaval kombel meid ka kandis. Eesmärgiks oli püüda krabisid ja nautida mõnusat seltskonda. Mõlemad eesmärgid said täidetud. Pealekauba see sõber Rainer on üldse üks tore poiss: kui tal mõni huvitav plaan välja on pakkuda, siis ta alati helistab ja kutsub kampa.

Ma ei tahaks nüüd ebaviisakas olla, aga kui nüüd päris aus olla, siis ma ei viitsi absoluutselt neid tähti siin enam kokku toksida. Silme eest juba ammu virvendab ja on suur oht, et kui ma siin tund aega veel klaviatuuri klõbistan, siis täna öösel näen ma Kihnu Virvet unes. Sel nädalavahetusel tähistame me minu sünnipäeva ka ja eks siis pühapäeva hommikul ole näha, kas maja jäi ikka samale aadressile või mitte.

Vabandan niivõrd järsu lõpu eest, aga lõppkokkuvõttes olen mina ka ikkagi inimene mitte Stockmanni eskalaator, kes hommikust õhtuni, päevast päeva ja aastast aastasse täpselt ühe ja sama liikumiskiirusega üle keskmise palga teenivaid inimesi, olenamata tujust ja ilmast üles-alla veab. Tänan mõistva suhtumise eest, järgmise korrani.

Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!