Ma ei ole siia juba rohkem kui kuu aega midagi kirjutanud ja sellel on ka mitmed põhjuseid - üks mõjuvam, kui teine. Suurim põhjus on muidugi tappev kuumus ja sinna juurde kuuluv rannahooaeg, sest sellise kuumuse juures tundub ka kõige lihtsama lause moodustamine raketiteadusena. Teised põhjused pole enam nii mõjuvad, aga minu laiskuse välja vabandamiseks sobivad suurepäraselt. Uusi uudiseid on palju: muutused töömaastikul, unustamatu jõulupuhkus ja esimene tõsine kokkupuude jalgpalliga. Alustuseks räägin paari sõnaga tööst, siis natuke esimesest jalgpallitrennist ja lõpetuseks võtan lühidalt kokku meie mõnusa jõulupuhkuse.
Paar päeva enne jõule võeti meile üks uus mees tööle, sest vanameister Matt läks tagasi Uus-Meremaale. Ma julgen arvata, et Mattist rahulikuma loomuga inimese võib ainult hauast üles leida. Matti asemele tuli Aleksander. Sündinud on ta Venemaal, mõni aasta hiljem kolisid nad terve perekonnaga Lätti, seejärel liikus ta edasi Saksamaale ja nüüd on ta siis otsapidi Austraaliasse jõudnud. Väga huvitava ajalooga mees, ehitaja elukutse on võtnud temalt kaks näppu, aga tundub, et see teda eriti ei morjenda, sest tööd teeb ta nii nagu üks tõeline Siberi hunt tegema peab. Esimesed vestlused pidasime temaga maha vene keeles, aga kuna see kaunis keel mul enam eriti meeles pole, siis kolisime kähku inglise keele peale ümber. Mõni päev hiljem liitus meiega veel teinegi vene rahvusest kodanik - Sergei. Mingil huvitaval kombel talle lausa meeldis mulle oma elust rääkida ja ega mul selle vastu midagi ei olnud ka. Juba esimesel päeval küsis ta minult, et kas Tõnis Mägi on mulle tuttav nimi. Minu vastus oli loomulikult jaatav. Mõni päev hiljem tuli ta jälle jutustama, et Venemaal töötas ta sõjaväe spordiinstruktorina ja tänu sellele käis ta ka korduvalt Otepää lumistel nõlvadel suusatamas. Minu huvi tema vastu aina kasvas ja vahel unustasime me töö tegemise täitsa ära. Lõpuks tuli veel välja, et seesamune Sergei tunneb meie tuntumaid suusatreenereid Mati Alaveri ja Anatoli Šmiguni isiklikult! Öelge veel, et maailm pole väike. Mina siis omalt poolt rääkisin talle Alaveri ja Šmiguni õpilaste saavutustest, mille peale tal ei jäänud enam muud üle, kui kukalt kratsida.
Mis puutub nüüd aga töösse endasse, siis võib vist öelda, et minu higi on selleks korraks jälle valatud, sest finišisirge on juba käega katsuda. Kahtlemata on see minu Austraalias veedetud aja jooksul kõige mõnusam kollektiiv, kellega mul oli au koos tööd teha, aga iga lõpp on jälle millegi uue algus ja loodetavasti saan ma oma rongi ruttu rööbastele tagasi. Au revoir, seltsimehed!
Paar kuud tagasi hakkasin ma käima saalijalgpalli treeningutel ja seal õnnestus mul ühele lahkele härrale silma jääda, kes mulle lõpuks siis jalgpalliga natuke tõsisemalt tegeleva treeninggrupi leidis. Eile oli minu esimene trenn ja oma suureks üllatuseks leidsin ma eest ka ühe vana tuttava - Andero Pebre. Tema tuli eelmisel hooajal Eesti meistriks FC Levadia ridades. Andero on mulle juba vana tuttav sellest ajast, kui ma veel natuke tõsisemalt jalgpalli mängisin. Esimest korda üle pika aja sain ma jälle PÄRISjalgpalli maitse suhu. Praegu käib veel hooajaks ettevalmistumine ja märtsis hakkavad liigamängud peale. Võtab muidugi aega, et tunnetus jälle kätte saada, aga ma olen valmis seda higi selle nimel valama. Igatahes ilus algus aastale!
Nii, nüüd siis finaal: jõulud 2013. See retk oli mul tegelikult juba siis paika pandud, kui Ivar ja Piia alles Maarjamaal oma koduhoovis puudelt langenud lehti kokku riisusid ja pärast suure lõkke tegid. Riietele jäi hiljem kindlasti paks suitsuhais ka külge. See on üldse minu kõige pikem plaan, mis ma kunagi ette olen planeerinud ja tänu jumalale teoks see ka tehti. Meie suurim eesmärk oli ära näha Karijini National Park, mis on suuruselt number kaks Austraalias, aga kogu selle võimsa looduse poolest, mis seal näha saab, loetakse teda maailma üheks võimsaimaks looduspargiks üldse! Minu seiklused algasid juba paar päeva varem pihta, kui Rainer mulle ühel õhtul helistas ja küsis, kas ma mägedesse matkama ei tahaks minna? Mind polnud raske ära rääkida, nii et ei jäänudki muud üle, kui kott kokku pakkida ja hommikul suund mägedesse võtta. Kirjade järgi vallutasime me ära Western Australia suuruselt teise tipu, mis oli siis umbes 1300 meetrit merepinnast. Rainer teab täpset numbrit ka, aga ma ei viitsi teda praegu oma lolli küsimusega tüütama hakata. Vaated olid lausa aukartust äratavad! Natuke enne tippu jõudmist tegime natuke pikema peatuse ühe kaljunuki serval ja sealt avanev vaade oli võimsam, kui kõik Erika Salumäe saavutused kokku. Oma targa ajuga võtsin ma autost ühe külma õlle ka kaasa, aga nagu te isegi võite arvata, siis tippu jõudes oli ta sama soe nagu seesamunegi kollast värvi vedelik, mis igal inimesel ühest kohast välja tuleb, kui häda kätte jõuab. Sellest hoolimata võin ma öelda, et see oli minu senise elatud elu kõige nauditavam õlu, mis ma kunagi kurgust alla olen libistanud. Meie põhjanaabrid ütleksid selle peale: elämä on laiffii! Lõpetuseks tegime veel mõned pildid ja hakkasime alla tagasi ronima. Ööbisime sealsamas ligidal ühes telklaagris, tegime omale mõnusa poissmeeste õhtusöögi ja läksime telki magama. Hommikul jälle hääled sisse ja suund kodu poole tagasi.
Koju jõudes läksime kohe Ivari, Piia ja Magnusega sisseoste tegema, et nädal aega ratastel üle elada. 24.detsembri hommikul hakkasime liikuma ja tagasi olime plaaninud jõuda 30.detsembri õhtuks. Enne, kui ma oma jutuga üldse kuskile edasi lähen, siis ma teen teile mõningad asjad kohe selgeks, et teil hiljem arusaamatusi ei tekkiks. Nimelt on väga raske kirjeldada kirjeldamatult võimast loodust. Ma ei oska seda endalegi sõnadega seletada, rääkimata siis veel teile siin midagi jutustama hakata, et vot kus oli alles võimas vaade. See pole nii lihtne. Katsuge näiteks oma üheksakümneaastasele vanavanaemale selgeks teha, et miks iPhone on parem, kui Samsung või vastupidi. Kuidas tundub? Justnimelt sellel samal põhjusel loobun ka mina sellest üritusest ja mäletatavasti üritus tähendas ju nurja läinud katset - ilmselt see seletab nii mõndagi. Ma lisasin selle postituse alla umbes sada pilti ka, nii et kui kedagi huvitab, siis ta võib need pildid kähku läbi sirvida, aga ega see kohustuslik ei ole - rohkem nagu sõbramehe soovitus.
Kui ma nüüd seda eelnevat juttu siia kirjutasin, siis mulle tuli meelde üks vestlus, mille me Ivari, Piia ja Magnusega Coral Bays maha pidasime. Me olime just Karijinist Coral Baysse jõudnud, selja taga kolm päeva matkamist, istusime ookeani ääres, ümberringi helesinine laguun, käes külm õlu, soe tuul sasis juukseid - puhas nauding. Ja siis me hakkasime mõtlema nende sõprade ja tuttavate peale, kes on algusest peale kõik Austraaliaga seonduva maha teinud, et miks te sinna ronite, kõik on seal juba käinud ja nii edasi. Ilmselt teate isegi neid jutte. Ma saan aru küll, et inimesed on erinevad, arvamused ei klapi, ühele meeldib teater ja teisele kino, ühele meeldib Meie Mees ja teisele Kanye West. Sellest hoolimata ma küsin teie käest (meie kõigi nelja ühine arvamus), et huvitav kas te oma arvamusega persse ei taha minna? See pole üldse naljana mõeldud, vaid nagu päriselt ka. Kõik teevad ju kõike ja kõik käivad ju igal pool, mis selles siis nii taunitavat on? Ma ei propageeri mitte midagi, aga lihtsalt te võiksite natuke rohkem teadlikumad olla sellest, mida te räägite. Aga hea küll, ma ei hakka seda teemat siin rohkem edasi arendama, kisub muidu laadaks ära. Oli tore jälle teie aega sisustada. Muuseas seda aega ei saa te enam mitte kunagi tagasi, mis te mulle andsite. Aitäh teile selle eest, oli suur au teie reisisaatja olla. Järgmiste uudisteni.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
