Tere fännid! Nagu näha, siis viimased poolteist kuud on siin täielik tühjus haigutanud ja ega mul enda õigustuseks pole midagi öelda ka. Elu vajas elamist ja tsirkus vajas artisti. Proovin kuskilt sealt pihta hakata, kus mul eelmine kord pooleli jäi.
Viimane uudis oli see, et Madis lendas Perthi ja Pikk Poiss lendas Melbourne'i uutele jahimaadele, aga kuna tema logistiline pool just eriti kiita pole, siis otsustas ta Melbourne'i eluga sama kiiresti hüvasti jätta, kui ta sellega alustada jõudis ja lendas samuti Perthi. Kahjuks nende pangakontodele mul ligipääsu pole, nii et majandusliku poole pealt on mul infosulg, aga surmakuulutustest ma nende nime leidnud pole, nii et järelikult mingi kopikas neil arvel on ja puu all nad magama ei pea ja tegelikult see ongi ju peamine. Aga hea küll, jätan nüüd Pika ja Madisega selleks korraks blogis hüvasti ja soovin neile jõudu ja jaksu edaspidiseks, pajatan nüüd paarisaja sõnaga enda elust ja olust Darwinis.
Kui ma nüüd päris aus olen ja käe piiblile panen, siis viimased kuu aega on olnud üks tants ja trall hommikust õhtuni, koguaeg üks iiihhaahhaaa ja haahhaahhaa. Aga ega ma siis üksi - teised ikka ikka ka. Ainult Helmut võib mitu päeva järjest ihuüksinda ümber viskipudeli tantsida ja vaime välja ajada. Tema on üldse üks eriline kuju, ma ise kahtlustan, et ta on hüääni ja toonekure ristsugutis, sest selline elusolend ei saa eluilmaski kahe inimese tagajärg olla - siin peab olema mingisugune looduse vingerpuss mängus. See oli võib-olla natuke koledasti öeldud ja mõni kindlasti arvab, et nüüd tegin küll vaesele poisile liiga, aga uskuge mind, et kui see poiss pudeli suule paneb, siis hullusärgist ja rahustitest enam piisa - arvatavasti lähim vastumürk asub Marsil, aga kuna meil kellegil Marsil sugulasi ega tuttavaid pole, siis peame temaga lihtsalt leppima. Kurjad keeled aga räägivad, et Helmut teeb Darwini elule otsa peale ja põgeneb tagasi Perthi, nii et siis saab natuke rahulikumalt jälle magada ja unenäod muutuvad ka lillelisemaks, kui nad siiani on olnud. Tegelikult poleks seda Helmuti nime üldse mainimagi pidanud, sest nii kui tema peale mõtlema hakkad, tuleb ju kohe sada uut asja meelde, mis ta jälle korraldanud on. Juba nimigi ütleb, et ega ta päris lihast ja luust inimene olla ei saa. Okei, Helmut Helmutiks - teda mainin nagunii veel sada korda ja kui mitte vähem, siis rohkem kindlasti.
Kirjutan vahepeal enda tööst ja tulevikust ja siis lähen tagasi meelelahtusprogrammi juurde. Viimased kuu aega olen töötanud prügiauto peal kaaspiloodina. Ma näpin isegi nuppe ja vahepeal usaldatakse mulle roolgi kätte, aga see on ka kõik. Suurema osa ajast ripun ma prügiauto küljes ja hoian kätega ühest torust kramplikult kinni, et ma jumala eest maha ei lendaks, sest ega need prügiautojuhid on üsna raske jalaga ja punane tuli neile ei kehti. Nüüd te kindlasti arvate, et õhtu lõpuks olen ma üleni pasane ja haisen tuunikala järgi, aga kui nüüd päris aus olla, siis seda tööd kannataks isegi pintsakuga teha ja kui mul siin pintsak oleks, siis ma vist isegi kannaks ka seda. Minu töö seisneb selles, et ma hüppan prügiauto pealt maha (muuseas ma teen seda hoo pealt, sest ma olen juba päris vilunud sel alal) ja jooksen ruttu prügikasti juurde. Vahepeal mainin veel ära, et need prügikastid mida me tühjendame on need kõige väiksemad, mida te endale ette suudate kujutate. Tavalised plastikust junnid, mitte need suured metallist rauahunnikud, mida mõnikord isegi kraana ei jõua tõsta. Ühesõnaga jooksen prügikasti juurde ja vean selle tänavale, siis minu paarimees tõstab selle käpaga üles, teeb selle tühjaks ja laseb selle alla tagasi. Nii lihtne see ongi, pole isegi põhiharidust vaja, et sellist tööd teha. Sellel tööl on üks hea külg ka - ma olen selle kuu ajaga praktiliselt terve Darwini ära näinud, sest me sõidame iga päev erinevat marsruuti ja tänu sellele on mul täpselt teada, kus ja mis asub. Palk on ka üsna rahuldav ja viimasel ajal olen tunde ka juurde saanud, nii et hetkel võib rahul olla. Täna peale tööpäeva läksin kontorisse, lõin jalaga ukse lahti ja hakkasin kontorimutti oma murega tüütama. Nimelt on mul farmipäevad siiani tegemata ja ma katsusin välja uurida, kas mul oleks võimalik oma päevad prügiauto peal kirja saada. Kahjuks oli ta selle koha pealt sama loll nagu Andrus Värnik, ega osanud mulle midagi kosta. Homme viin neile paar paberit lauale ja uurigu välja, sest vastasel juhul on mul kähku variant B vaja välja mõelda. Minu esimese aasta viisa lõppeb nelja ja poole kuu pärast, nii et praegu oleks mul viimane aeg mõtlema hakata, kuhu minna ja mida teha. Ainuke kurb lugu on see, et nüüd kui mul aeg jalaga perse hakkas taguma, selgus et Helmut pakib oma pillid kotti ja paneb Darwinist minema ja tänu sellele oleks mul ilmselt olnud võimalik Triinu, Marko, Kristi, Georgi ja Hellu-Pelluga kokku kolida, kui ma asjadest muidugi õigesti aru sain. Ilmselt vist ikka sain. Sest tegelikult mulle siin Darwinis meeldib ja kamraadid on ka vahvad, aga vahepeal tuleb natuke pikemalt ette mõelda, kui kaks päeva ja seetõttu tuleb mul ilmselt siinse eluga varsti hüvasti jätta. Kui aus olla, siis ega ma midagi veel uurima pole hakanud, aga küll ma jõuan. Nüüd viimasel ajal olen ma kirkus ka hakanud käima ja palvetanud, et ma saaksin kuidagi läbi ime oma farmipäevad ikkagi siin Darwinis kirja, siis oleks põhjust jälle võtta. Aga eks lähitulevik näitab, mis saab. Aitab nüüd sellest tööjurast kah, ei maksa üle ka leierdada seda teemat. Hing on mul igatahes sees ja külmkapist leiab ka head-paremat, kui hästi otsida.
Kirjutan paari lausega oma uuest elamisest ka ja miks minu telklaelu üldse otsa sai. Kõik sai alguse Marko sünnipäevast, mis oli minu mäletamist mööda 13.juunil. Ei hakka midagi pikemalt lahti seletama, aga igatahes minu plaan oli see telklasüsteem seal üle kavaldada ja katsusin odavamalt hakkama saada - õigemini ei maksnud üldse, aga peale kolmandat nädalat tuli see ikkagi välja, et neil on seal karavanpargis üks puuküürnik, aga kuna minu nime kuskil kirjas polnud, siis ma liikusin lihtsalt järgmise platsi peale edasi ja tundus, et probleemi nagu polegi. Paar päeva hiljem pakkus mulle üks prügiautojuhtidest, et ma võin tema caravani sisse kolida, kui tahan. Läksin siis vaatasin selle pesa üle ja polnudki kõige hullem - kaks voodit, telekas, kapid, riiulid ja no mis sa hing veel ihaldad. Pakkisin oma kompsud telgis kokku ja kolisin vagunelamusse ümber. Maksan 100 dollarit nädalas ja magan pehmes voodis. Päris viite tärni välja ei venita, aga kõva ühe annab välja küll. Nii palju siis minu elukoha vahetusest. Nädalavahetustel elan ma endiselt Triinu-Marko-Kristi-Georgi diivanil. Parematel päevadel tuuakse mulle padi ja valge lina ka, nii et vahepeal ei saa üldse arugi, et ma tegelikult diivanil magan.
Viimasel ajal oleme hakanud päris palju väljas pidutsemas käima, sest paar nädalat tagasi tuli tolle korteri omanik külla, kus kõik need eelnimetatud inimesed sees elavad ja tegi teatavaks, et neil tuleb sealt välja kolida, sest naabrid on juba hullumas ja üks naine olla väidetavalt juba teist aastat rase, sest stress on nii suur, et laps lihtsalt ei tule välja. See uudis tõmbas kõigil kõhu lahti ja söögiisu kadus ka ära, sest kahekorrulisest korterist telki kolimine ei tundunud kellegi jaoks eriti ahvatlev. Peale seda uudist volüüminuppu enam põhja ei keeratud ja Helen jättis oma öised koristamised ka sinnapaika, sest sisimas lootsid ikkagi kõik, et äkki jumal on ikkagi olemas ja lubab neil sinna jääda. Usk jumalasse kadus aga järgmisel nädalavahetusel, kui kuri korteriomanik tuli jälle külla ja tegi puust ja punaseks selgeks, et on aeg kotte hakata pakkima ja poisid võiksid juba telki minna ostma. Pisaraid küll valama ei hakatud, aga viina valati küll. Ja valati veel mitu päeva jutti. Vahepeal said tüdrukud veel kurva uudise, et nende tööaega vähendati veelgi, nii et korraks tundus, et isegi Veerpalu dopinguskandaal pole nii nukker, kui elu Darwinis. Eelmisel reedel juhtus aga ime ja fööniks tõusis tuhast - korteriomanik lõi taas jalaga ukse lahti, tegi paar tantsusammu ja laulis nagu kevadine ööbik, et ta teeb uue lepingu, aga see ei tähenda, et need peod jätkuda võivad. Eks aeg näitab, mis saab, aga nii palju kui mina kuulsin, siis kõikidel kõlaritel keerati volüüminupud juba küljest ära ja visati koos vanade ajakirjadega ahju. Lõpp hea, kõik hea.
Üldiselt on viimased kuu aega üks pidu ja pillerkaar käinud ja selle alla on ka päris kõva kopikas magama pandud, sest see väljas käimine on rohkem rikaste lõbu. Palganumbrid on suured küll, aga kui lustimine ja mängimine on meelistegevus, siis pole neist numbritest tolku. Ega ma väga põe ei ka sellepärast, sest mis tehtud see tehtud ja pole mõtet end sandiks muretseda sellepärast. Edaspidi katsun oksad natuke koomale tõmmata ja mõelda natuke kaugemale, kui järgmine reede. Vot nii. Nüüd on vist kirjutatud juba küll ja hakkan vaikselt punkti panema. Loodan, et järgmise blogi kirjutamine mul nii kaua aega ei võta.
Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
