Varsti on Jaanipäev!!!

Nonii-nonii-nonii, siin täppidega Mart teiselt poolt maakera. Teil, kallid eestlased, tuleb ju varsti Jaanipäev - siis saate ennast jälle grillvorstidest lõhki süüa, seaks juua ja üle lõkke hüpata. Ma tahaks ise ka sedasama teha, ega mina siis teistsugune ei ole, aga ma kardan, et minul jääb see suur joomapüha sel aastal vahele. Isegi, kui siin toimuks selline üritus, siis kuidas ma seda oma ülemusele seletaksin, et vabandage härra Boss, aga mind kahjuks nädal aega pole - mul hakkavad pühad. Ei läheks läbi ma kardan. Aga see selleks, katsun nüüd mõned read ka kirja panna.

Kui nüüd eelmise postituse kuupäeva hakata vaatama, siis iga loll oskab ju välja arvutada, et juba üle kuu aja siin täielik tühjus valitsenud. No hea küll, mõned pildid siiski vahepeal postitasin, aga need ei lähe arvesse. Pildid on tehtud meie suurest ekskursioonist, sellest kuidas nägi välja meie teekond Perthist Darwinisse. Pikemalt ma sel teemal peatuma ei hakka, sest seda, mis me nägime on võimatu edasi anda. Võimatu on võib-olla natuke valesti öeldud, pigem aega nõudev. Räägiksin sellest võib-olla ainult nii palju, et kui me jõudsime kohta nimega Lake Argyle, siis see koht oli lihtsalt nii võimas, et ma otsustasin seal kõik oma viimased rahad laiaks lüüa - seda ma muidugi tegin ka. Kui muidu sõime ainult kiirnuudleid ja tuunikala, siis seal ostsin ma omale suure kanašnitsli igasugu muu hea ja paremaga ja kõrvale tellisin muidugi mitu pudelit õlut ka. Aga ma ei kahetse ka, sest arvatavasti nii ilusasse kohta ei satu ma enam kunagi. Ühe võimsa vaatamisväärsuse magasime me kahjuks maha, aga see oli minu viga. Pole hullu, kuuldavasti tulevad Ivar ja Piia-Mai ka sügisel siia rohelisele mandrile, nii et suure tõenäosusega võtan ma nad lennujaamast auto peale ja viin nad otse sinna, kus mul käimata jäi. Tahaks näha, mis näo nad teevad. Piia-Mai hakkaks arvatavasti nii kõvasti kiljuma, et seda kisa oleks Arukülani kuulda. Ivari reaktsiooni ma ei tea veel, arvatavasti ta ropendab samamoodi nagu mina, kui mõnda ilusat kohta näeb. See lihtsalt ajab ropendama, midagi pole parata. Igatahes lõpuks jõudsime me õnnelikult Darwinisse ja siin oleme me nüüdseks juba peaaegu umbes-täpselt kuu aega olnud. Parema meelega kirjutaksingi hoopis sellest, mismoodi meie elu siin välja näeb.

Jõudsime siia kohale reedesel päeval, plaane polnud meil alguses mitte mingisuguseid, et kus me ööbime või mida me üldse siin tegema hakkame. Ega mingit pikemat arutamist polnudki - läksime poodi ja ostsime omale  viisaka kotitäie õlut ja veini, istusime pargipingile ja hakkasime hommikut ootama. Hommik tundus aga liiga kauge tulevik olevat, nii et sõitsime autoga natuke ringi ja otsisime ööbimiskohta. Lõpuks lõime siis kuskile suvalise vabriku hoovi peale oma laagri püsti ja heitsime pikali. Unest oli muidugi asi kaugel, sest pimedas paigutasime me oma telgi nii sita koha peale, et mugavat asendit oli peaaegu võimatu leida. Hea küll, elasime selle öö kuidagi üle, kuskil saime pepud ka puhtaks pestud ja siis hakkasime Darwinit uudistama. Ega see linn eriti suur ei olegi - üks suur peatee, mõned väiksemad kõrvaltänavad, mõned aborigeenid ja palju pidutsevaid noori. Tegelikult mulle see linn täitsa meeldib. Julgen öelda, et isegi vingem, kui Perth. Unustasin veel mainida, et Darwinis elavad veel minu kaks sõbrannat - Triin ja Helen. Nemad on siin ennast juba päris mõnusasti sisse seadnud, elavad paremini, kui tõukassid. Tegelikult Helen on siin alles toores kala, lausa nii toores, et isegi päike pole teda veel võtnud. Triin seevastu on siin juba vana kala, tema teab siin kõiki aborigeene ka nimepidi. Triinul on siin tegelikult veel kamraade, aga nendeni ma jõuan jutu käigus.

Teisel õhtul siin Darwinis sain ma Triinuga tema töö juures kokku, aga kuna tal oli natuke kiire, siis ta pakkus välja, et me võiks talle homme külla minna. No hea küll, mis meil selle vastu olla sai - loomulikult me läksime. Vahepeal juhtus minuga veel selline õnnelik lugu, et sain kolm tööpakkumist mõne tunni jooksul. Selle peale  olid mul kohe näpud püsti ja hakkasin juba plaane tegema, et mis ma omale järgmise palga eest ostan. Aga nagu vanasõnagi ütleb: hommik on õhtust targem.  Päeva peale lohistasime me ennast lõpuks siis Triinu juurde, tuju laes, õlled näpus. Libistasime seal natuke õlli ja muljetasime, mismoodi meie reis kulges ja kuidas neil läinud on ja no tuju muudkui tõusis ja siis mõtlesime, et peaks veel poodi minema. Triinu kavaler Marko tuli ka meiega siis kaasa ja tema oli juba ammu enne maailma avastamist lõbusas tujus ja siis mõtles, et kuna see on meie selline nii öelda esimene kohtumine, et siis peaks midagi kangemat tegema. Nojaa siis muidugi võeti see pudel ära ja sellele järgnes veel teinegi ja lõpuks oli asi siis nii kaugel, et oli juba hommik ja oli aeg tööle minna. Enne, kui ma selle hommiku juurde jõuan, siis ma räägin veel ühe naljaka loo ära, mis meile jutustati. See juhtus vist juba aasta aega tagasi, võib-olla vähem, võib-olla rohkem. Polegi tähtsust. Marko ja siis veel üks teine kutt Helmut olid Perthis autoga ringi sõitnud, aga Helmut oli vist natuke napsune ka ja siis politsei oli nad vahele võtnud. Helmut pandi siis kohe puhuma, mingi numbri ta sealt igatahes välja puhus ka, aga selle peale ta hakkas ennast õigustama, et aga meil Eestis sõidavad rekkajuhid nelja, kuue ja kaheksa promilliga, et miks siis tema ei või sõita? See ei olegi võib-olla üldse naljakas, aga tol hetkel ma itsitasin küll paar minutit järjest. Kuidas saab üldse nii rumal olla ja hakata ennast sellega õigustama, et aga meil Eestis sõidavad rekkajuhid nii suure joobega ringi ja ei tee teist nägugi. Vot selline lugu. Lähen tagasi oma hommiku juurde. Äratus oli mul pandud siis kella kuueks, tõusin üles, jooksin paar tiiru ümber telgi ja sain aru, et see mees ei tee täna küll mingit tööd. Ega ma selle üle väga uhkust ei tunne, et selline häbiväärne lugu juhtus, aga ega ma seda maha ka ei salga. Juhtus, siis juhtus - mis siin enam teha. Magasin siis paar tundi edasi, aga lõpuks hakkas hing valutama ja hakkasin siis helistama, et äkki oleks ikka võimalik homme tulla. Kahest kohast öeldi mulle ei, aga ühte kohta olin ma siiski oodatud. Läksin siis järgmisel hommikul kohale ja nii kui ma autost välja astusin, hakati mulle kohe palgast rääkima. Ma ei hakka neid numbreid siin ütlema, sest ma ei taha teie tuju ära rikkuda. Eestlase jaoks lihtsalt ULME. Töö oli jälle betooni valamine, aga sel korral arvati, et ma olen juba tõsine betoonimees - vana kala! Aga kahjuks ei olnud, sain seal paar nädalat tööd teha ja siis öeldi mulle, et tore poiss olid, aga me otsime siiski eksperti oma meeskonda. No hea küll, arusaadav. Ma ei tunne ennast sellepärast halvasti, et nii läks, sest ma sain ise ka aru, et ega mu käed eriti kuldsed sel alal pole. Vähemalt nüüd on mul see kogemus olemas, kui sama ameti peale uuesti tööd pakutakse. Pealegi, kui ma seda poleks omale siin alguses saanud, siis praeguseks oleksin ma juba võlgades ja käiksin poes vargil, et hing sees oleks. See elu siin Austraalias on ikka huvitav - ühel päeval kraabid suuri summasid kokku ja juba teed plaane, mis selle rahaga kõik peale saaks hakata ja teisel päev otsid taskust sente, et saia peale võid saaks ostetud. Käsi kullas, perse mullas või kuidas see ütlus oligi. 

Üldiselt ega siin Darwinis tööga eriti hõisata pole, Perthis oli selles mõttes kordades lihtsam. Madis näiteks pole siin peaaegu üldse tööd teinud. Nüüd neli päeva käisime temaga paarsada kilomeetrit eemal komandeeringus, lõikasime oksi ja müttasime metsas, aga ega rohkem ta siin tööd pole omale leidnud ka. Pikk tiksus ka siin mõnda aega tühja, siis lõpuks leidis omale mingi otsa, aga seal oli tal rahadega mingi jama, nii et see karjäär jäi tal ka katki. Vot nii on siin lood. 

Hetkel elame ühes caravanpargis, tegelikult oleme me siin juba rohkem, kui kuu aega elanud, sest elamist on siin endale raske leida. Mina küll elasin vahepeal nädal aega hostelis, aga see oli nii kallis, et isegi magades tundsid, mismoodi raha pangakaardilt maha tiksub. Telgis magamine on ka kõike muud, kui magamine. Mõnikord ärkame Pikaga mõlemad kell 1 öösel üles, vaatame kella ja siis ropendame, et oo õudust - niiii palju on veel magada, tuleks juba see hommik ja saaks siit telgist välja. Madis ja Pikk on ju suured poisid ka, nii et ma olen nagu võileivasink nende kahe vahel. Kui ma nüüd päris aus olen, siis esimene suur vaimustus Austraaliast on juba üle läinud. Mingit rutiini ka praegu pole, kõik käib nii nagu jumal juhatab. Täpselt nagu Aruküla kooli tööõpetuse tundides omal ajal. Üks lõhkus aknaid, teine keevitas pooled koolimaja uksed kinni ja kõik ülejäänud vaatasid pealt ja naersid. Praegune elu on umbes samasugune. Nädalavahetustel käime üldjuhul Triinul külas, "lõõgastume" ja oleme lihtsalt lahedad. Sel nädalavahetusel juhtus seal üks huvitav lugu ka. Hakkas vist juba hommik tulema, aga mõned inimesed seal veel istusid ja ma täpselt ei teagi, millest see konflikt seal alguse sai, aga ühel hetkel visati kogu Steve Jobsi elutöö rõdult alla - MacBook, iPhone ja siis mõned kõlarid ka vist. Pole küll naljakas tegelikult, aga mind ajavadki sellised jaburad lollused palju rohkem naerma, kui mõni hea paroodia näiteks. Igaühel omad kiiksud. Et jah, ei oskagi praegu midagi rohkem lisada. Pikk plaanib vist Melbournei lennata, Madise plaanidest pole ma veel aru saanud ja mina võtan esialgu päev korraga, sest elu siin on näidanud, et väga pikki plaane pole mõtet ette teha. Kirjutasin selle postituse praegu nii kiiresti valmis, et kui ma nüüd kõik homme uuesti jälle läbi loen, siis tuleb veel kindlasti sada asja meelde,  millest oleks võinud kirjutada, aga tagantjärgi tarkus on täppisteadus nagu keegi tark on kunagi öelnud. Muuseas täna on Birgit Oraval sünnipäev ka. Ta on üks mu vana klassiõde Aruküla kooli aegadest, ühel klassiekskursioonil määrisin ta supermoodsa Puma t-särgi mingi musta sitaga kokku ja siis ise pärast itsitasin, et küll tegin ikka hea nalja. Ta pidas pikka aega minu peale selle tembu pärast vimma, aga nüüd ta vist on selle juba ära unustanud. Igatahes palju õnne talle ja loodetavasti kunagi me veel kohtume temaga! Kui mitte varem, siis hiljem kindlasti. 

Järgmise korrani. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Tsau!

Natuke pilte

Nonii daamid ja härrad, eelmisest postitusest on juba peaaegu kuu aega möödas. Põhjuseid selleks leian sadu miljoneid ja kui vaja, siis rohkemgi veel. Praegugi palkasin kaks Aasia neiut omal silmi lahti hoidma, sest unevõlg on juba nii suur, et kui ma ükskord ära vajun, siis arvatavasti magan kuni järgmise laulupeoni. Ja ega mul tänagi pole aega, et siia midagi pikalt kirjutada. Juuksur on juba viimased pool tundi muudkui helistanud ja uurinud, et kaugel ma olen ja ega ma ära pole unustanud. Suurest igavusest on ta hommikust saadik kääre teritanud ja telekast moesaateid vaadanud, oleks patt kohale mitte ilmuda.

Ma mõtlesin, et lisan mõned pildid siia vahepeal. Paljud teist on neid kindlasti juba näinud, aga mõni võib-olla ei ole ka. Kahjuks pildid on täiesti suvalises järjekorras, ei viitsi seletama hakata, et miks nii juhtus, aga ma loodan, et see kellegi jaoks nüüd kuritegu ei ole. Pildid on olulised, mitte järjekord. Mõne pildi alla kirjutan võib-olla mõne lolli kommentaari ka. Kes veel ei tea, siis pildid on tehtud teel Perthist Darwinisse. Kokku sõitsime maha 6100 kilomeeterit, seda kõike on muidugi raske ümber jutustada, aga kui mul natuke rohkem vaba aega peaks tekkima, siis ma paar sõna katsun ikka kirja panna. Kahjuks hetkel on ajaga sitad seisud, pole aega magadagi, rääkimata päeviku pidamisest. Vot nii, lähitulevikus katsun mingisuguse kokkuvõtlikuma jutu ka kokku klopsida, siis on süda rahul - nii minul, kui ka teil. Igatahes oleme me elus ja terved ja headel päevadel oleme isegi mõne õlle omale lubanud. Esialgu on see kõik. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.

Darwin

A

Lapsed, mis täht see on?

Akrobaatika

Akrobaatika vol. 2

Maardu järv

Männiku karjäär

Karratha, kraana ja loojuv päike

Grupipildi matk

Grupipilt

Peipsi kalurid

Austraalia toonekurg

Add caption

Maailma vingeima vaatega bassein

Poistele natuke silmailu kah

Playboy kaanetüdruk

Näost näha, et hommik on

Lasime rihma lõdvaks

Nature window

Nii sünnib turistipilt

Mis te sellest arvate?

Jama bassein, Kalevi ujulas on lahedam...