Eelmisel korral ma juba kirjutasin, et meil käisid siin ülikondades eriagendid külas ja pildistasid selle maja igat nurka ja andsid meile mõista, et meie maja on ülerahvastatud. Nad lubasid veel õhtul tagasi tulla, aga ainult lubaduseks see jäigi. Tulid hoopis esmaspäeva hommikul tagasi, aga kuna "peoperemeest" ennast kodus ei olnud ja minuga nad ka enam arenguvestlust teha ei tahtnud, siis panid nad oma autole hääled sisse ja sõitsid minema. Mul oli jälle vaba päev. Kusagil lõuna ajal tuli Olari koju. Muidu ta nii vara poleks tulnudki, aga kuna ta paar nädalat tagasi kaotas oma passi ära, siis oli vaja sellele teise linna otsa järgi minna. Tõime siis passi ära, jõudsime koju tagasi ja ei jõudnud me veel mahagi istuda, kui jälle keegi koputas. Sel korral olid ukse taga majaomanikud - mees ja naine mõlemad. Olari (edaspidi Pikk) tegi neile ukse lahti ja lasi nad ilusasti tuppa, sest oleks ju imelik majaomanik ukse taha jätta ja öelda neile, et sorri, aga siia majja saab ainult kutsetega sisse. Mina olin samal ajal köögis ja poole kõrvaga kuulsin, et jutt käib jälle sellest, et meid siin liiga palju elab ja nad saavad trahvi selle eest ja nii ja naa ja et kaks inimest on majast vaja välja pookida. No selge. Ei viitsi sellest dialoogist pikemalt kirjutada, sest selle lugemine võtaks teil terve vaba päeva ära. Pikk siis jutustas nendega ja ütles, et paari päeva jooksul on need kaks inimest majast kadunud. Hiljem muidugi selgus, et tegelikult on kaks nädalat aega välja kolida ja ilmselt homme tuleb jälle uus jutt, et üldse ei peagi välja kolima. Need jutud muutuvad iga päev, täpselt nagu Eesti ilm. Okei, aitab sellest majast, sest kui selle maja seinad veel rääkida oskaksid, siis saaks siit mitu huvitavat raamatut juurde kirjutada ja sisult oleksid nad kümneid kordi huvitavamad, kui Mihkel Raua "Musta pori näkku". Igatahes mina ja Pikk jäime kahekesi kööki ja ei jõudnud ma veel suudki lahti teha, kui Pikk juba ütles, et nüüd lähme Darwinisse! Seda plaani olime me tegelikult juba ammu haudunud, aga haudumisest kaugemale polnud me veel kunagi jõudnud. Kusjuures see Pikk on tegelikult nii aeglase taibuga, et kui sul on temaga näiteks tuleva nädala kolmapäeval kinno vaja minna, siis tuleb seda talle juba kuu aega varem ütlema hakata. Eks need pikad ole üldse jõle aeglase taibuga, vaadake kasvõi Martin Müürseppa - ainult mitu päeva magamata Arnold Rüütel on temast uimasem. Ma nüüd loodan, et mõni Rüütli fännklubi liige, minu nimi paberile kritseldatud, KAPO ukse taha ei jookse. Polegi mõtet, sest ega selle eest preemiat nagunii ei antaks. Aga sel korral Pikk tõesti üllatas mind, sest selle plaani paika panemine võttis tal vähem aega, kui vormeli boksipeatus. Õhtul tuli veel Madis ka koju ja no tema oli selle plaaniga muidugi kohe nõus. Ega tema vastusest poleks nagunii enam midagi sõltunud, sest isegi kui ta nõus poleks olnud, siis me oleks ta lihtsalt kummihaamriga uimaseks löönud ja autosse kaasa pakkinud, suu kinni teipinud ja käed kinni sidunud. Noorem generatsioon kindlasti mäletab veel sellist seriaali nagu A-Rühm, seal tehti B.A.-le ju täpselt samamoodi, ainult, et tema kartis lennukeid ja sellepärast löödi ta iga kord uimaseks. Aga see selleks. Esimese asjana oli meil vaja uus auto osta, sest Saabi olime me juba maha müünud ja pealegi Saabiga poleks me nii pikka reisi eluilmaski ette hakanud võtma. Uue auto ostsime me juba samal õhtul ühelt Pika sõbralt, Marek on ta nimi. Sellel autol on kõik dokumendid korras, konditsioneer on olemas, uued lõhnakuused, aknad käivad kahjuks vändaga, aga vähemalt läheb võtmest käima. Ruumi on ka sees palju. Auto mark on Mitsubishi Magna, kui kedagi huvitama peaks. Mind isiklikult ei huvitaks, kui ma teie asemel oleks. Nii, hea küll, ei viitsi sellest autost pikalt jahuda. Järgmise asjana ostsime omale siis kõik telgid ja vajalikud vidinad valmis, alustades siis kalakonksudest ja lõpetades pottide-pannidega. Ega neist ettevalmistustest polegi mõtet vist nii pikalt kirjutada, seda oskab igaüks endale ise ette kujutada, mis ta matkale minnes omale seljakotti kaasa pakib. Kirjutaksin parema meelega hoopis sellest, mis mõtted mind peas valdavad enne seda retke ja missuguse eluga me hüvasti jätame. Teiste eest ma ei hakka praegu rääkima, tehku omale blogid ja siis kirjutagu palju jaksavad.
Ma katsun nüüd kiirelt ja lühidalt hakkama saada, sest väljasõiduni on jäänud veel mõni tund ja teised poisid alles magavad. Kui ma poleks varem üles tõusnud, siis ilmselt see blogi olekski kirjutamata jäänud. Mainin veel selle ka ära, et praegu on varahommik ja pea on kuidagi eriti paks, kohe üldse ei oska kuskilt otsast alustada. Selle eelneva jutu olin ma juba mitu päeva tagasi valmis kirjutanud, rahulikult, polnud mingit pinget, aeg ei peksnud jalaga taguotsa, aga nüüd kell tiksub ja mõte ei liigu. Viimased pool tundi olen ainult pead süganud ja kella vaadanud, kuid see ajab mind veel rohkem närvi. Eks ma hakkan kuskilt otsast pihta ja siis vaatame, mis saab.
Alustuseks ma kopeerin siia ühe inglisekeelse teksti. Lugemine pole kohustuslik, aga soovituslik.
"The journey between Perth and Darwin is the longest of Australia's most popular tourist routes. Although the distances are great, the contrasts in landscapes are even greater. You will see remarkable natural attractions such as the Pinnacles, feed dolphins in their natural environment at Monkey Mia, lie on one of the most beautiful beaches in the world, and get an insight into Aboriginal culture and mythology. This is truly a holiday experience you will never forget."
Ma arvan, et see väike lõik iseloomustab kõige paremini meie järgnevaid päevi. Pikema kokkuvõtte kogu üritusest teen ma siis, kui kunagi kohale jõuame, sest praegu olen ma isegi kõiki neid kohti ainult piltide pealt näinud. Madis ostis omale mingi vinge kaamera ka, nii et saame isegi ilusaid pilte teha, kui tuju tuleb. Snorgeldamiskostüümi ostis ka, saab näha, mis ta sellega peale hakkab. Eks ma hakkan telefoniga ka pildistama ja pilte iga päev sadade kaupa facebooki toppima, nii et kui see kedagi häirima hakkab, siis võite mulle bloki peale panna.
Üks asi on retk Darwinisse, teine asi on, mis me seal peale hakkame? Tegelikult kodutööd oleme ainult nii palju teinud, et panime ühe kuulutuse internetti, et otsime elamist ja ühe kirja ma täna hommikul isegi sain, nii et päris lootusetu see seis meil polegi. Reedel tegin ka mõned uued töökuulutused ja lisasin needki internetti, päev hiljem sain juba sõnumi, kus pakuti tööd 7 päeva nädalas, elamine-toitlustus tööandja poolt ja igasugu muud hüved sinna juurde. Kahjuks pidin selle koha ära ütlema, sest neil oli vaja, et ma juba järgmine päev kohal oleksin, aga seda ma neile lubada ei saanud. Aga pole midagi, sellega sain ma kinnitust, et ega seal Darwiniski väga hapu seis selle tööga ei ole. Ma olen küll kuulnud igasugu jutte, et mitte kuskil tööd ei ole ja mine või kirikusse ja hakka suppi kerjama, aga üldjuhul kõik need suured jutumehed, kes igalpool foorumites pasundavad, et tööd ei ole ja ei hakkagi olema, on üldjuhul sellise suhtumisega, et kui mõnda kullakaevandusse tööle ei saa, siis kuskile mujale ka proovima ei hakka. Ma toon kohe ühe näite siia, millest ma just eile kuulsin. Nimelt üks meie sõber Andri, oli oma semule Darwinisse helistanud ja uurinud, et kuidas tööga lood on ja ta oli vastanud, et ta on juba kuu aega tööd otsinud, aga midagi pole leidnud. Selle peale Andri küsis tema käest, et miks ta siis Perthi ei tule ja ta olla vastanud, et siin pidi veel hullem seis olema. Kui keegi nüüd minu arvamust küsiks, siis mina julgeks praegu käsi piiblil öelda, et arvatavasti Perthis on tänase päeva seisuga KÕIGE LIHTSAM üldse tööd leida. See on lihtsalt näide sellest, mismoodi saavad alguse kuulujutud ja suurem enamus ka usub neid jutte. Tuleb omal nahal järgi proovida, sest ega enne ei saa siin midagi teada. Viimaste nädalate jooksul olen ma üsna mitmest täiskohaga tööst ära öelnud, kuna ei näinud mõtet lasta end välja koolitada mingi kindla ala peale ja siis mõne päeva pärast jalga lasta. Just nimelt sellel samal põhjusel ma juhutööde peal väljas olingi. Kunagi on mul plaan nagunii Perthi tagasi tulla ja eks siis ole näha, mis minust saab. Paar päeva tagasi mainis veel Rainer, et suure tõenäosusega oleksime me Madisega tema juurde ka tööle saanud. Iseenesest oli seegi väga ahvatlev pakkumine, aga kahjuks olid meil plaanid juba tehtud. Perthist on saanud meile juba kodu, enam ei pea iga kord kaarti lugema, kui linnas ringi sõidame ja üldse kuidagi hubaseks on see linn meile saanud. Nüüd aga liigume me hoopis teisele planeedile, uude linna, uute inimeste keskele. Tuleb jälle otsast peale hakata, leida töö ja elamine, kohaneda sealsete inimeste ja aborigeenidega. Aborigeenid pole inimesed. Nad pole isegi ahvid mitte, nad on mingisugused kollid kuskilt lollist tulnukafilmist. Ei hakka nende peale oma aega siin praegu raiskama ka, sest ega see minu kirumine siin ei aita nagunii mitte midagi.
Kui nüüd Pikka tsiteerida, siis tema ütles selle kõige kohta kuidagi nii, et "nüüd tuleb meil mugavustsoonist välja astuda". Ja eks tal on õigus ka selle koha pealt, sest kuni tänaseni ei pidanud me tõesti mitte millegi pärast muretsema. Piltlikult öeldes olime me nagu linnupojad, kes suu õigel ajal lahti tegid ja kellele siis parimad road otse Rootsi lauast suhu tassiti. Meie töö oli ainult paar korda mäluda ja alla neelata. Vot nii, sellised mõtted siis sel korral. Selle jätsin veel mainimata, et nädal aega tagasi käisin ma ühe debiiliku juures tööl, kes jättis mulle rahad maksmata ja sellepärast meie reis natuke veniski. Rahasid me muidugi kätte ei saanud, seda venda me samuti üles ei leidnud ja nüüd ongi rahakotis väike auk. Aga pole hullu, õnneks ma tean, et mul on siin sõpru, kes aitavad, kui häda käes. Ja selle ühe sitapea pärast ei hakka me oma retke ka enam edasi lükkama, sest see kuupäev on juba niigi edasi nihkunud nagu Eesti kevad. Nüüd olen küll vist kõik vajaliku kirja saanud, iga minut juba stardime ka, nii et polegi aega siia midagi rohkem lisada. Seniks olge moodsad ja püsige lainel.
Tsau!
